Meie laisk õpilane
Õpilane on just nii laisk, kui laisk tal lastakse olla, kirjutavad sotsiaalmeedias need, kelle arvates ei tohiks põhikooli lõpueksami lävendit kaotada.* Nad usuvad, et lävend paneb õpilased õppima. Teised märgivad, et kui eksam loetakse tehtuks null punktiga, saadame sellega noortele sõnumi, et õppida ei ole enam vaja. Kolmandad küsivad, miks muuta süsteemi, mis töötab – vaadake PISA tulemusi! Neljandad väidavad, et lävendi kaotamine on mingi projektide ja strateegiate idealism, mis ei sobi meie koolikultuuriga. Jne.
Arvan, et kõik need väited on õiged ja kõik räägivad tõtt. Meil ju ongi õpilasi, kes õpivad nii vähe kui võimalik ja ainult siis, kui neid tagant torgitakse. Väga selgelt tuli see välja distantsõppe ajal. Praegune eksamisüsteem tõesti toimib. Õpetajad ja õpilased on sellega kohanenud ja PISA tulemused on head. Ja lõpuks ei sobi ka haridusstrateegiate põhimõtted tõepoolest meie koolikultuuriga hästi kokku. Põhjus on lihtne: nendes lähtutakse eeldusest, et õpilane ei ole laisk, vaid ettevõtlik ja nutikas.
Meil on haridusstrateegiaid ja nüüdisaegset õpikäsitust arutatud juba nii palju, et oleme täiesti ära harjunud selliste klišeedega nagu „ennastjuhtiv õppija“, „personaalsed õpirajad“, „koostööpõhine õppimine“ jt. Neid esialgu võõralt kõlanud väljendeid kuuldes ei võpata enam keegi. Nii jääb mulje, justkui oleks Eesti haridust ees ootav suur pööre juba tehtud. Kuid see pole nii! Piisab ühest ülipisikesest muudatusest – lävendi kaotamisest põhikoolis –, kui kogu meie hariduselule oleks justkui liiva puhvrisse puistatud ning kõik krigiseb ja kriiksub. Täiesti ootamatult kuulutavad isegi lugupeetud pedagoogid, et õpilase suurem usaldamine toob kaasa meie hariduse hukatusliku allakäigu.
Kui laisk meie õpilane siis on? Selle küsimusega seoses meenub, kuidas parunid pidasid omal ajal eesti talupoegi rumalateks ja laiskadeks. Kusjuures parunitel oli samuti õigus, sest talupojad ise ütlesid ka: „Mõisa köis, las lohiseb!“ Kuid mis juhtus eesti talupojaga ärkamisajal, pärast pärisorjuse taandumist? Selgus, et ta oli väga nutikas ja uskumatult töökas. Oli vaja vaid süsteemi muuta, kui eestlase „kaasasündinud iseloom“ tundmatuseni muutus.
Siit küsimus: kas me ei peaks põhjalikumalt järele mõtlema, miks on meie õpilane laisk nagu talupoeg parunite ajal? Mis siis, kui põhjus ei olegi õpilases endas, vaid pigem süsteemis? Äkki õpivad meie õpilased liiga palju õpetaja taktikepi all ja liiga vähe iseseisvalt? Äkki saavutavad nad koolis liiga palju õpetaja eesmärke ja liiga vähe enda omi?
* https://www.facebook.com/groups/haridusfoorum
Austatud KOLLEEGID ja ajakirjanik!
Laps ei sünni siia maailma laisa või töökana! Sündides on lapsel kaasas ürgne JÕUÖKONOOMIA instinkt. Kui see saab KINNITUST (kodus-koolis), siis me KASVATAME lapses laiskust. St. laseme lapsel vedeleda-logeleda! Kui aga argielust kinnitusi ei tule, siis hakkab ürgne instinkt KUSTUMA – olemegi kasvatanud töökust! Arengupsühholoogias on see lausa eksperimentaalselt tõestatud …
On lausa naeruväärne, et 21. sajandil arutleme asjade üle, mis LOODUSE poolt juba loomariigis “kehtima pandi”. Samuti on sünniga (looma)lapsel kaasas ENESEARENDUSE instinkt. Olen sellestki palju kirjutanud … Või lihtsas LOENGUS – Psühholoogia ja õpetamine 1.osa (go.ttu.ee/VGFJQS)…
Põhikooli eksamite kergemaks lihvimine võib ju tõepooleast aidata stressiseisundit vältida nagu loodetakse.. Samas räägime aina, et kool peaks noori ette valmistama kaasaegses elus toimetulekuks. Paraku ongi kaasaegne elu üsnagi stressirohke- tööl muutuvad/ kasvavad nõuded ja ootused töövõtjale, soovitud koha saamiseks tuleb sageli läbida konkurss; kui aga keegi asub ettevõtjana tegutsema, jagub tal nii igapäevast pinget kui ka ootamatute olukordadega hakkama saamise stressi küllaga. Kas me ikka teeme hästi kui kaotame vajaduse oma tulemuste eest hoolt kanda ning pingutada ja püüame ainult kerget ja mõnusat pakkuda ?
Aime Kuum, õpetaja-pensionär Viljandimaalt.
Kui kunagine haridusn minister J. ossinovski esines Riigikogus seisukohaga, et vene õppekeelega põhikoolid lõpetanud noored ei valda eesti keelt küllaldaselt, et gümnaasiumikursust riigikeeles omandada, süüdistasid mitmed poliitikud ja arvajad teda kahe riigikeele soovis. Unustati seejuures, et minister soovitas eesti keele õpetamist alustada juba lasteaias. Mäletatavasti alustai siis Tartus ka ühte sellesuunalist pilootprojekti. Käesoleval ajal pole sellest rohkem juttu olnud, kas kaotati huvi või toetus ? Radikaalselt erineva seisukoham Eesti b Vabariigile olulises keeleküsimuses on rahvale esitanud aga praegune minister Kersna. Tema seisukoht on, et põhikooli lõpetamiseks Eestis ei ole vaja riigikeelt osata. Millise signaali see annab eesti keelt õppida mittesoovijaile ,on muidugi selge. Huvitav on aga see, et need, kes omal ajal Ossinovskile nende arvates vene keele tähtsustamist ette heitsid, on selle ettepanekuga justkui rahul . Isegi Postimees, mille päises on seismine keele ja kultuuri eest, pole mingit seisukohta võtnud. seni on oma arvamust avaldanud vaid eksminister Lukas . aga neid eesti keele eest võitlejaid on ju olnud (enne valimisi) hulgi. Mida peaks nüüd arvama Eesti Vabariigi kodanik ?
Õpetaja- pensionär A. Kuum Viljandimaalt.