Miks peaksid digiteemad jõudma alushariduse õppekavasse?

Detsembris ja jaanuaris oli kõigil asjaosalistel ja huvilistel võimalus tutvuda uueneva alushariduse riikliku õppekava eelnõuga, mis tekitas eri ringkondades elavaid arutelusid. Eelkõige oodati õppekava eelnõule tagasisidet alushariduse ekspertidelt ja spetsialistidelt, kuid õppekavasse kavandatavad muudatused kõlasid vastu ka laiemas avalikkuses.

Väga põnev diskussioon uueneva alushariduse õppekava üle toimus riigikogu istungil 17. jaanuaril. Huvilistel on võimalik sellega tutvuda riigikogu ametlikul Youtube’i kanalil. Asjaomane arutelu algab 1.59:25.

Mis kõige enam küsimusi ja muret tekitab?

Uuenevasse alushariduse õppekavasse on toodud digivaldkond, mille eesmärk on digitaalse õpivara ja digitehnoloogia mõtestatud kasutamise korraldamine õppe- ja kasvatustegevuses ning turvalises ja eakohases keskkonnas. Lasteaia lõpuks peaks laps oskama eesmärgipäraselt kasutada digivahendeid ja -võtteid ning lihtsamaid robootikaseadmeid, suutma luua digitaalset sisu (foto, heli, video, animatsioon), teadma digitehnoloogia ja interneti turvalise kasutamise põhimõtteid ning oskama märgata digikeskkonnas varitsevaid ohtusid.

Kas meil on põhjust muretseda? Kas ärakeelamine on lahendus?

Kõik sõltub sellest, milliseid valikuid ja võimalusi täiskasvanud lastele pakuvad. Kas me võrdsustame digivahendi nutiseadme või arvuti ekraaniga, millel nähtavat sisu laps passiivselt tarbib? Kas kasutame nutiseadet odava lapsehoidjana, et saaksime ise oma asjadega tegeleda? Kas jätame lapse digitaalse meediaga üksi, ilma juhendamata ja suunamata? Kui jah, siis on muretsemiseks põhjust rohkem kui küll.

Kas me võiksime hoida lapsed digivahenditest täiesti eemal? Kui kaua? Kas me ei loo sellega olukorda, kus keelatud vili on magus, mis toob kaasa veel suurema ohu, et täiskasvanutel puudub võimalus laste tehnoloogiakasutust suunata?

Eelneva valguses on suurepärane, et digivaldkond on jõudnud alushariduse riiklikusse õppekavasse. Uuringud toovad välja, et lapsed puutuvad digiseadmetega kokku juba väga varakult ning sageli enne esimese eluaasta täitumist. EU Kids Online 2020 uuringu andmetel kasutab internetti 97% 9–17-aastastest lastest. Kuni 8-aastaste laste uuringutes annavad vastuseid lapsevanemad ning uurimistulemused on siin erinevad. Eri andmetel puutub digiseadmetega kokku 60–80% kuni 8-aastastest. Tahtmata spekuleerida, võib oletada, et see arv võib olla suurem. Ehk on „nii väikese osakaalu“ põhjus lapsevanema ebakindlus või isegi hirm tunnistada, et tema lapsel on juurdepääs digiseadmele? Ükski vanem ei soovi, et temaga riieldaks ja teda peetaks halvaks vanemaks, kui ta oma alla 3-aastasel ekraani ees olla lubab. Pigem ootavad vanemad õpetajatelt tuge ja abi, kuidas laste nutiseadmete kasutamist piirata ja juhendada.

Läbi aegade on just alusharidus olnud haridustase, kus koostöö lastevanematega on kõige tihedam. Vanemaharidus ja vanemate nõustamine ongi oluline osa lasteaiaõpetaja tööst. Seega annab uuenenud riiklik õppekava kõikidele alushariduse spetsialistidele suurepärased võimalused suunata ja toetada laste kõrval ka lapsevanemaid ja panna neile südamele: digivahendi (mida kahjuks endiselt sageli võrdsustatakse ainult ekraaniga) lapse kätte andmine eeldab täiskasvanult teadlikkust, läbimõtlemist ja vanemlikku juhendamist.

Uuenev riiklik õppekava annab sellekohased suunised lasteaiaõpetajatele, kes siis omakorda saavad toetada vanemaid.

Kuidas lastele digimaailma tutvustada ja toetada nende digipädevuse kujunemist?

Digimaailmaga tutvumine algabki sageli laste jaoks kodus eelkõige nutiseadmest ja ekraanist ning kahjuks ka passiivsest meediatarbimisest.

Praegusel ajal tuleb laps lasteaeda tohutute meediakogemustega. Kodus kogetud ja nähtud meediasisu positiivsed ja negatiivsed mõjud jõuavad laste mängudesse ja avalduvadki eelkõige lasteaias, kus laps suurema osa päevast veedab. Võime ju näiteks ekraanid lasteaias ära keelata, aga see meediakogemuste pagas, mis laste loov- ja fantaasiamängudes väljendub, ei jää lasteaia ukse taha.

Seega lapsevanem osalt pääsebki meedia negatiivsete mõjudega tegelemisest, kui saadab lapse lasteaeda. Õpetaja ülesandeks jääb aga lahendada rühmas laste tülisid, konflikte ja arusaamatusi, mis on alguse saanud kodus nutitelefoniga mängides või vanusele mittesobivaid saateid-seriaale vaadates. Ka nende probleemidega tegelemine (lapsele selgitamine, miks tema uni võib olla häiritud, miks ta teisi lööb jne) on laste digipädevuse arendamine. 

Õppija tervikliku digipädevusmudeliga (alusharidusest gümnaasiumini) on igal huvilisel võimalus tutvuda digipadevus.ee kodulehel õppija hindamiskriteeriumide jaotuse all. 

Laste digipädevuse arendamine ei ole ainult programmeerimine matemaatika õppimiseks. Programmeerimisest ja haridusrobotitest on saanud küll justkui digipädevuse musternäidis ja arvatakse, et seda lasteaiad uue õppekava valguses ainult tegema hakkavadki. Robootika on tõepoolest üks suurepärane võimalus, kuid digipädevus on oma olemuselt palju laiem.

Õpetajad loovad juba praegu lastega animatsioone, teevad reklaame ja audioraamatuid, arutlevad ajakirjade ja ajalehtede sisu üle jne. Kõik see aitab lapsel aru saada, et meedias kajastatu ei pruugi olla tõsielu. 

Kui hädaabi numbri selgeks saamine eelkoolieas on olnud justkui loomulik, siis digipädevus väljendub oskuses digiseadet (nutitelefoni, millega hädaabisse helistatakse) aktiivselt kasutada ning ühtlasi aduda, mida sobib teha ja mida mitte. Piltide ja videote tegemise saavad lapsed kiirelt selgeks, nii et juhused, kui laps saadab vanaemale-vanaisale (hea, et mitte võõrale) vanematest ebasobivaid pilte, ei üllata enam kedagi. Nii ongi digipädevuse sisuks ka lapse teadlikkus, kas ja milliseid pilte ning kellega ja kus jagada.

Üks olulisemaid digipädevuse kriteeriume on eeldus, et laps julgeb ja tahab täiskasvanuga oma digikogemusest rääkida, seda jagada ning vajadusel ka abi paluda. Just selleks, et täiskasvanul oleks võimalus last toetada, suunata ja juhendada.

Mida digivahendite kasutamine õppe- ja kasvatustegevuses veel pakub?

Usutavasti ei arva enam keegi, et tänapäeva lapsed peaksid ainult käbide ja kividega mängima. See ei tähenda, et kõike ja pidevalt peaks digivahendite abil õppima. Küll aga pakub digimaailm kasulikke ja põnevaid lahendusi, millega õppeprotsessi lasteaias rikastada ning laste ja õpetajate jaoks motiveerivamaks muuta. Lisaks digipädevuse toetamisele võimaldavad digivahendid toetada lapse arengu eri aspekte. Kõiki üles lugeda ei jõua, aga mõned näited tekitavad ehk arusaama võimaluste mitmekesisusest. 

Lasteaedades on lisaks animatsioonide loomisele ja robootikale aktiivset kasutust leidnud näiteks fotograafia, liitreaalsus, digitaalsed mikroskoobid ning heli salvestavad vahendid. Pildistades arenevad tehniliste oskuste kõrval lapse visuaalne ja pildi põhjal jutustades verbaalne eneseväljendusoskus, loovus ja kujutlusvõime. 

Liitreaalsuse abil saab nähtavaks maailm (nt veealune maailm, dinosaurused jne), mis muidu jääb kättesaamatuks. Digitaalsete mikroskoopide abil saab laps mitte ainult avastada detaile, vaid neid fotodena talletades vanematega jagada ning seeläbi õpitut kinnistada. Heli salvestavate vahendite abil saab kuulata eri inimeste kõnet või jäädvustada oma kõnet ning ümbritsevaid helisid, mis võimaldab luua mitmesuguseid õpiülesandeid ja -mänge. Seeläbi motiveerivad ja inspireerivad need lapsi ise sisu looma ning digivahendil on info vahendaja roll. Nutiseadme võimalusi kasutades (GPS-kunst) õpivad lapsed ruumis orienteeruma, tutvuvad oma kehaliste võimete ja terviseharjumustega ning areneb nende loovus. Digimängude loomist võimaldava keskkonna pakutav annab õpetajale suurepärase vahendi õppe diferentseerimiseks. Näiteid võib tuua veel ja veel.

Seejuures jääb ikkagi kõige olulisemaks õpetaja otsus, millal, miks ja millist digivahendit kasutada. Kindlasti ei tohi eesmärk omaette olla digivahendi kasutamine, vaid ikka õpieesmärkide saavutamine ning lapse arendamine.

Kokkuvõtlikult

Digimaailm on suur ja lai ning keegi ei vaidle, et selles varitseb hulgaliselt väljakutseid. Meil on väga palju teadlikke lapsevanemaid, kes saavad digimaailma ohtude ja võimalustega kodus hakkama. Võib julgelt väita, et lasteaiad on digipädevuse arendamise ja digitehnoloogia rakendamisega isegi mõned sammud õppekavast ees. Eks ole digivahendite kasutamine õppeprotsessis olnud õpetajate töölaual juba esimese kutsestandardi kehtestamisest 2005. aastal ning HARNO ja tema eelkäijad on korraldanud lasteaiaõpetajatele sel teemal koolitusi 2001. aastast alates. Loomulikult pakub ka praegune õpetajakoolitus ülikoolides tulevastele ja juba töötavatele õpetajatele nii taseme- kui täiendusõppes teadmisi, oskusi ja kogemusi, et digivahendite kasutamine lasteaias oleks mõtestatud ja pedagoogiliselt eesmärgistatud. Nii on Tallinna Ülikooli alushariduse pedagoogi bakalaureuseõppe õppekaval 2012. aastast ning kogu õpetajakoolituses magistriõppes 2020. aastast olnud võimalus süvendatult õppida digitehnoloogia rakendamist õppeprotsessis. Ja see ei tähenda, et elu peab olema nutinull või nutihull. Ikka eesmärgistatult, läbimõeldult, mõõdukalt ja juhendatult!

Nii et pigem on meil põhjust muretseda siis, kui digivaldkond alushariduse õppekavasse ei jõua.