Mis võib mõjutada õpetajat kooli jääma või sealt lahkuma?
Kiirelt arenev maailm ja vajadus 21. sajandi oskustega inimeste järele seab õpetajatele uusi ootusi ja väljakutseid. See on toonud kaasa õpetaja rolli ja igapäevaste tööülesannete muutumise, suurendades samal ajal vastutust õpilaste, kooli ja ühiskonna ees. Hoolimata õpetaja elukutse olulisusest seisavad paljud riigid silmitsi väljakutsega uute professionaalsete õpetajate leidmisel, olemasolevate hoidmisel ja õpetajatöölt lahkumise ennetamisel.
Ka Eestis oleme juba hulk aastaid olnud õpetajaskonna kiire vananemise ja sellest tingitud vähenemise tunnistajaks. Sarnaselt paljude maailma riikidega (nt Itaalia, Bulgaaria ja Läti) on ka Eestis õpetajate seas tööjõu voolavus suur ja värbamise näitajad madalad. See ennustab peatset õpetajate puudust koolides.
Hoolimata tugevalt reformitud õpetajakoolituse õppekavadest ja iga aastaga järjest suurenevast õpetajakoolituse õppekavadele kandideerijate numbrist ei ole olukord koolides väga palju muutunud. Ühest küljest on nii ehk seetõttu, et suur hulk õpetajakoolitusse astujatest on juba töötavad õpetajad, mis ei too meile uusi õpetajaid juurde, teisest küljest aga sellepärast, et paljud õpetajakoolituse lõpetanud ei lähe kooli tööle või lahkuvad sealt enne, kui saab läbi nende koolitamiseks kulunud aeg ehk viis aastat. Kuigi Eesti on rahvusvaheliselt tunnustatud kui kvaliteetset haridust pakkuv riik, on uuringud näidanud, et Eesti õpetajad ei ole alati oma erialavalikuga rahul ning noored kipuvad eelistama muid ameteid kui õpetajaametit. See võib lähiaastatel kaasa tuua tõsise õpetajate puuduse.
Ülalkirjeldatud olukord tõstatab pikemas perspektiivis õpetaja tööjõu jätkusuutlikkuse, töötavate õpetajate professionaalsuse ja hariduse kvaliteedi probleemi. Uuringud on näidanud, et põhiliselt mõjutavad õpetajate professionaalset identiteeti ja nende ametis püsimist motivatsioon ja tööle pühendumus, uskumused, isiklikud ja professionaalsed väärtused, enesetõhusus ja tööga rahulolu, samas kui tööl püsimist ohustab töö nõudlikkus ja pingelisus. Lahenduste pakkumiseks on vaja mõista ühelt poolt õpetajaid tööl hoidvaid tegureid ja teisalt tõuketegureid, mis põhjustavad õpetajate töölt lahkumist.
Motivatsioon + õpetamisvõimekus
Kõige selle paremaks mõistmiseks korraldati möödunud õppeaastal Eesti õpetajate hulgas uuring hindamaks tegureid, mis ennustavad õpetajate plaani jätkata tulevikus oma ametis.
Kutse uuringus osalemiseks ja veebipõhise küsimustiku täitmiseks saadeti õpetajatele eri erialade meililistide ja otsekontaktide kaudu. Küsimustiku täitis 373 õpetajat, vastajate demograafilised tunnused peegeldavad üsna täpselt läbilõiget Eesti õpetajaskonnast: 88 protsenti naised, vastanute keskmine vanus 47,4 aastat, 43 protsenti vastanutest oli üle 50 ning 18 protsenti üle 60 aasta vana. Noorim vastanu oli 20 ja vanim 77. 63 protsenti vastanutest töötas sel õppeaastal 1,0 koormusega, 17 protsenti enam kui täiskoormusega (nt samal ajal mitmes koolis).
Uuringu tulemusena selgus, et õpetajana töötamise jätkamist toetavad sisemise motivatsiooni ja õpetaja poolt tajutud õpetamisvõimekuse kombinatsioon ning töö stabiilsus. Motivatsiooni mõju oli oodatav, kuna ka rahvusvahelised uuringud on leidnud sisemise motivatsiooni seoseid õpetajatöös jätkamise kavatsusega nii õpetajakoolituse üliõpilaste kui töötavate õpetajate puhul. Lisaks on sisemine motivatsioon kutsevaliku motiivina oluline.
Mõnevõrra üllatav oli aga, et õpetajana töötamise motivatsioon osutus tihedalt seotuks tajutud õpetamisvõimekusega. Tajutud õpetamisvõimekus väljendub selles, kui hästi tuleb õpetaja enda arvates toime õpilaste õpetamisega, oma aineteadmiste edastamisega. See on õpetaja veendumus, et tema töö on edukas, et tema õpetamine kannab vilja, et ta on hea pedagoog. Kuigi võiks eeldada, et õpetamisoskus kujuneb koos kogemusega ja on seotud professionaalse arengu kasvuga, ei ilmnenud selle uuringu tulemustes tajutud õpetamisvõimekuse ja õpetamiskogemuse ega vanuse seoseid.
Üks selgitus võib siin olla viimastel aastatel muutunud õpetajaskonna struktuur. Järjest enam tuleb kooli tööle igas eas karjääripöörajaid; samuti on õpetajaid, kes on vahepeal koolist ära käinud, proovinud muid ameteid ning kooli tagasi jõudnud. Seega ei saa enam eeldada, et õpetaja on elukestev amet, kus aasta-aastalt kasvatatakse oma professionaalsust.
Kui varasemad rahvusvahelised uuringud on näidanud tajutud õpetamisvõimekuse seoseid koolikultuuri ja koostöiste kolleegisuhetega, siis selle analüüsi tulemustes ilmnesid kõige olulisemate teguritena, mis tajutud õpetamisvõimekust mõjutavad, hoopiski õpetaja suhted õpilastega, ning seda omakorda mõjutab distsipliini hoidmise võimekus klassis. Õpilaste konstruktiivne tagasiside õpiprotsessile, head suhted ja üksteist toetav suhtlus tõstab õpetajas kindlustunnet oma professionaalsetes võimetes ja toetab tema tahet töötada õpetajana. Suhteid õpilastega, aga kaudselt ka tajutavat õpetamisvõimekust mõjutab omakorda distsipliini hoidmine. Oskus hoida distsipliini, leppida kokku reeglites ja tagada nendest kinnipidamine loob aluse positiivsetele suhetele ja töörahule klassis.
Stabiilsuse tajumine
Sisemise motivatsiooni ja tajutud õpetamisvõimekuse olulisust õpetaja ametisse jäämisel tuleb arvestada ka õpetajakoolituses, millel on peamine roll professionaalse identiteedi kujunemise toetamisel õpetaja ettevalmistuse ja professionaalse arengu kaudu. Teine oluline tegur, mis lubab ennustada õpetaja ametisse jäämist, on töö stabiilsuse tajumine. Kuna andmeid koguti koroonapandeemia esimese ja teise laine vahel (sügisel 2020), mil paljudes majandussektorites kaotasid inimesed töö, kuid õpetajaamet ja selle tähtsus tõusid selgelt esiplaanile, siis võib arvata, et töö stabiilsus ja tööga tagatus muutusid õpetajate silmis veelgi olulisemaks. Selle valguses on oluline teadvustada sotsiaalsete garantiide ning konkurentsivõimelise töötasu olulisust kui õpetaja ametis hoidmise tegurit.
Uuringu käigus selgus aga ka üks oluline tegur, mis võib ohustada õpetaja planeeritud töölejäämist: emotsionaalne kurnatus ja seda mõjutav suur töökoormus. Huvitav on, et uuringu tulemuste kohaselt ei sunni suur töökoormus üksi õpetajaid töölt lahkumise mõtteid mõlgutama, küll aga sellega kaasnev emotsionaalne pinge. Arvestades, et ligi 17 protsenti vastanutest töötab enam kui 1,0 koormusega, sageli samal ajal mitmes koolis, ei pruugi suur töökoormus veel panna õpetajat oma tööst loobuma, kui see on toetatud ja rahuldust pakkuv. Kui aga suurele töökoormusele lisanduvad sotsiaalsed pinged, juhtkonna vähene tugi või pingelised suhted õpilaste ja/või kolleegidega, siis see võib viia õpetaja kurnatuseni ja koolist lahkumiseni.
Suhted kolleegidega, kollektiivne tõhusus ja koostöine koolikultuur on rahvusvahelistes uuringutes avaldunud kui tugevad õpetaja heaolu tagavad ning koolitööle jäämist soodustavad tegurid. Huvitaval kombel ei avaldunud see Eesti õpetajate uuringus. Kollektiivse tõhususe vähene seos õpetajate planeeritud ametisse jäämisega võib viidata toetava koolikliima või õpetajatevahelise koostöö ebaolulisusele. Mõlemal juhul on see oluline küsimus, millele tulevastes uuringutes tähelepanu pöörata.
Ülalkirjeldatud uuringu tulemused kannavad olulist sõnumit koolide kui tööandjate ja ministeeriumi kui poliitikakujundaja jaoks. Senisest veelgi suuremat tähelepanu tuleks pöörata õpetajate heaolule, sh vaimsele tervisele, toetada nende professionaalse identiteedi arengut ja oskust tulla toime erinevate vajadustega, sh hariduslike erivajadustega õpilastega. Koolijuhtidel tuleb adekvaatselt hinnata õpetajate töökoormust ning teha kõik endast olenev positiivse sisekliima loomiseks töökeskkonnas. Tähelepanu tuleb pöörata ka õpetajale võimaldatud autonoomia ning välise kontrolli ja hindamise vastuolule – kui ühelt poolt anname õpetajale suhteliselt suure vabaduse oma õpetamisotsuste tegemisel, aga teiselt poolt ikka veel hindame tema tööd tsentraalsete tasemetööde ja riigieksamite tulemuste põhjal, suurendab see kõik pinget nii õpetajate jaoks kui ka organisatsioonis tervikuna. Õpetaja enda võimuses on aga tema õpetamisvõimekuse arendamine, lisaks heade ja üksteist toetavate suhete hoidmine nii õpilaste kui kolleegidega.
Siin kirjeldatud teadustöö tulemused andsid rohkesti mõtlemisainet, millest lähtuvalt on käivitatud järeluuring analüüsimaks õpetajate omavahelisi suhteid, koostööd ja koostööd soosivat/takistavat koolikultuuri, mis on varasemates rahvusvahelistes uuringutes ilmnenud õpetaja ametisse jäämist mõjutavate teguritena.
Loe artiklit täismahus https://doi.org/10.1080/00071005.2021.2004995
Toetan Õpetajate Lehe toimetuse seisukohta, et tuleb avalikustada õpetajatööga seonduvad probleemid ja neid uurimustele tuginedes analüüsida.
Kirjutama sundis eesti keele ja kirjanduse õpetajana töötatud 34 õppeaastat, mis võimaldab teha teatud järeldusi.
Vaatame probleemile õpetaja vaatevinklist. Kehtiva põhikooli ja gümnaasiumiseaduse (PGS) järgi on munitsipaalkoolis põhikooli klassi suuruseks 24 õpilast, tegelikkuses on Tallinna koolide klassid ülekoormatud ning õpetajad teevad seetõttu igapäevaselt TASUTA lisatööd. Normkoormusega töötava õpetaja miinimumpalk on praegu 1412 eurot, mis, olgem ausad, ei kannata Euroopa Liidu riikide peadagoogide palkadega vähimatki võrdlust. (Võrdluseks: Soomes algavad õpetajate palgad normkoormuse puhul 3400 eurost!)
Küsimus jääb õhku: millistele õigusaktidele tuginedes PEAB õpetaja praegu ülekoormatud klassides õpetama ja miks ülekoormatud klassides (üle 24 õpilase klassis) õpetades seda lisatööd EI TASUSTATA?
Ehk illustreeriv näide: kas parandada 24 või 30 kirjandit, kas valmistada põhikooli lõpueksamiks ette 24 või 30 õpilast – selles on suur vahe.
Õpetajad ei väsi mitte suure töökoormuse tõttu, vaid nad tunnetavad aastakümneid kestnud troostitut olukorda: õpetaja on riiklikult seadustatud pärisorja staatuses ja palgatõusus 62 eurot ei ole väljapääs.
Aire Isand
eesti keele ja kirjanduse õpetaja