Mõned mõtted laste kujutamisest filmikunstis

Põhja-Iiri päritolu dokumentalist Mark Cousins on oma esseistlikus dokis „Lugu lastest filmis“ tabavalt öelnud, et kuigi filmikunst on vaid õige pisut üle saja aasta vana, ei ole ükski kunstivorm, näiteks kirjandus ega muusika, käsitlenud lapsi rohkem kui filmikunst.

Mul on tunne, et muudes kunstides on laste kujutamine olnud tihti seotud täiskasvanute soovide peegeldamisega lastele, selle asemel et vaadelda neid iseendina. 

Enamasti on soovide sisu see, et laps kasvaks võimalikult kiiresti suureks. Laps saab inimesena täisväärtuslikuks alles siis, kui suudab edukalt matkida täiskasvanut. Madalama sissetulekuga peredes on alaealine laps tüütu kulurida, lugedes aga aristokraatide suhete kohta oma lastega, kohtame tihti sõnastamata jäetud piinlikkust. Last vaadates on vaimusilmas liiga lähedal ebameeldivad ja segased füüsilised protsessid, nagu rasedus või sünnitus. Kas tõesti tuli nii peene daami seest välja selline teine olend? Ka seks kui muidu tunnustatav tegevus muutub lapse eostamise kontekstis hoopis millekski ebasündsaks. Seks lõbu pärast on ju patt ja seda varjutab võrgutav pahelisuse loor. See on vabadus. Seks lapsesaamise eesmärgil on aga lihtsalt mingi päevakorrapunkt. Vabadusest loobumine. 

Kui vaeses peres oodati lapse võimalikult varajast küpsemist seetõttu, et siis sai lapse tööle panna, ja tema väärtus oli konverteeritav mingiks tuluks, siis jõukamas peres sai laps tunnustust siis, kui suutis teha midagi keerulist, peent ja täiskasvanulikku. Guvernant karjatas lapse vanemate ette, kus see pidi etlema luuletust või kõnelema prantsuse keeles. Vanemad ei soovinud näha last, vaid nende enda peegeldust minivariandis, õigemini soovunelmat sellest, millised nad soovinuks olla. Väljapeetud, ratsionaalsed. Laps oma lapseliku tundlemise ja emotsioonidega oli kohatu ja piinlik. Sellistena loeme me laste kirjeldust klassikalises kultuuris ja sellistena näeme neid tihti kujutatuna. 

Film ja tema veidi vanem vend fotograafia tõid sellesse suhtumisse teatud muutuse. Kui maali ees nädal aega liikumatult istumine oligi igale lapsele üks meeletu tahte triumf, siis film taotles hoopis hetke püüdmist igavikku. Lapse kasvamisest sai hetke hetkega jäädvustavate masinate, nagu foto- ja filmikaamerate vahendusel üks nõiduslik protsess, mida igal sammul jälgida. Nii on see jäänud praeguseni: kõik uued massidesse läinud tehnilised vidinad, mis suudavad pilti salvestada – esimesed kaasaskantavad fotoaparaadid, videokaamerad ja mobiiltelefonid –, suunati oma lastele. Kui saksa kultuurikriitik ja mõtleja Walter Benjamin ülistas fotograafiat kui kunstiliiki, mis neutraliseeris massilise paljundusvõimaluse tõttu kunstiobjekte seni ümbritsenud aupaisteoreooli ja vabastas kunsti sellega objektikultusest, siis samamoodi vabastas foto ja filmi tulek lapse täiskasvanulikkuse painest, kui kadus distants kunsti tegija ja tarbija vahel ning jäädvustusi võis ajapikku hakata tegema igaüks. 

Lastefilmid ja filmid lastest

Laste kujutamise puhul filmikunstis tuleks vahet teha lastefilmidel ja filmidel lastest. Mõlemad kujutavad lapsi, aga laias laastus on lastefilmid suunatud lapsvaatajale, filmid lastest aga pigem täiskasvanutele. Ehk ongi selles vallas ideaalilähedane tulemus, kui suudetakse saavutada võrdselt mõlemat. Üks näide võiks olla Spielbergi „E. T.: the Extra Terrestrial“ (1982). 

Laste kujutamise puhul on väga huvitavalt võimalikud äärmiselt erinevad vaatenurgad, aga alustaks algusest. Kuna laps-filmitegijaid filmikunsti ajalugu ei tunne (vähemalt väljaspool igati julgustust väärt amatööri tasandit), tuleb leppida, et kõik lapsi kujutavad mainimisväärsed filmid on teinud täiskasvanud. Hirmus, eks? Konflikt on sinna juba eos sisse kirjutatud. Et oma objektile lähedale pääseda, tuleb režissööril pöörata pilk peeglist eemale ja valetada end kellekski teiseks, sisimas kõigest hingest lootes, et tema valet ei märgata. Filmis on laps alati täiskasvanu mõttemaailma projektsioon, värelev kujutelm. Mida enam lavastaja suudab maailma läbi lapse silmade näha, seda suurem on ta võimalus õnnestuda. 

Aga mida lapsed tahavad?Ja kas see ühtib täiskasvanute soovidega? Täiskasvanud ihalevad didaktikat, lapsed jälestavad seda, kui keegi neid jälle õpetama tuleb, seda tehakse niikuinii igal sammul.Lapsed leiavad kontakti tabude kujutamisega, sest tajuvad seljaajuga, et see viib nad vanemate heakskiidetud normaalse maailma piirile või neist piiridest välja. Keelatud tunnetega, nagu hirm, kõhedus, ärevus, mure, jälkustunne, jämehuumor. 

Kui lavastajale on lastefilmi tegemine püüd leida kontakti oma sisemise lapsega ja lapsevanemale esindab lastefilm tihti virtuaalse lapsehoidja rolli (sisu on teisejärguline võrreldes lapse tähelepanu hõivava sisutäite vabastava ajaga), siis lastele võiks see olla elu eri tahkude ja emotsioonidega tutvumise paik. Lastele toodetav filmisisu, eriti animatsioon, võib tekitada põlvkondliku lõhe juba üsna varakult, kuna vanemad ei suuda tihti kaasa minna uue audiovisuaalses keskkonnas kasvanud põlvkonna protsessorikiirusega ja hanguvad info töötlemisel lihtsalt ära. Kui järgmine kord tundub, et mõni film on liiga kiire, tihe, intensiivne, siis mõelge: äkki pole probleem mitte filmides ega lastes, vaid hoopis vanemates?

Laps kui territoorium

Kui proovida välja tuua lapse positsiooni lastefilmis, kerkib tihti esile kolmnurk lapsevanem – laps – üleloomulik tegelane ehk ükskõik milline poolmütoloogiline olend: Karlsson, hea haldjas või kujuteldav sõber. Selle kolmiku keskel on laps otsekui võitlustanner – territoorium, millel kumbki poolus üritab kehtestada oma ülemvõimu. Lastevanemad kehastavad selles sümboolses võitluses ratsionaalsust – mõistuse häält, jõudu, mis peaks lapsest vormima käskude, keeldude, õpisõnade ja nõuannete abil normaalse, sõnakuuleliku maailmakodaniku. Korda üritab lõhkuda või ümber vormida anarhistlik, kunstiline alge, mis manifesteerub mõne mitte päris siia ilma kuuluva olendi näol. Kas olend on „päriselt“ olemas või vaid lapse kujutlusvõime vili, ei oma siin mingisugust tähtsust, sest tegelaskuju roll on sama: manada esile lapse olemuse ettearvamatu, impulsiivne ja seetõttu mõistuspõhist maailmakorda ohustav pool. See võitlus on ilmselt sama vana kui meie kultuur – päike ja kuu, mees ja naine, hiljem teadvus ja alateadvus – ja moodustab ka üllatavalt tihti esineva motiivi lastefilmides. Huvitav on aga see, et selline narratiivimudel tundub teenivat oma sõnadest täpselt vastupidist eesmärki. Lastelugudes on ju nii laste, autorite kui ka lugejate sümpaatia kallutatud tugevalt selle ohtliku alge poole ja lastevanemad on oma moraalitsemisega pigem tüütud. Tihti ei ole nad lausa füüsiliselt võimelised laste üleloomulikke sõpru nägema. Päriselus on aga täpselt vastupidi: me soovime oma lapsi näha organiseeritud maailma tugisammastena – arstide ja juristidena. Iga anarhistlik impulss on kahjuliku, korrumpeeriva mõjuga. Millest siis selline topeltstandard? 

Tundub, et lastelood toimivad justkui omamoodi katsepolügoonina, kus laste abil mängitakse läbi kõik need „ohtlikud stsenaariumid“, aga ainult teoreetilisel kujul, et need ei hakkaks hiljem päriselu segama. Niimoodi põetakse haigus selle esilekutsumisega varakult läbi ja edaspidi tasalülitatakse igasugune pungipanemine ja sildistatakse taunimisväärseks. Võtame näiteks Tuhkatriinu: tema elus hakkasid juhtuma imelised asjad alles siis, kui ta puutus kokku üleloomulikuga ning hea haldjas avas talle seni kättesaamatu maailma. Selles maailmas õnnestus tal saavutada töölisklassi naise konservatiivne unelm – leida endale rikas ja kõrgest soost mees. Ja ometigi tundub, et ühiskondlikku heakskiitu ei taganud Tuhkatriinule seal maailmas mitte teekond fantaasiamaailma, vaid tema väärtus reaalses, pärismaailmas. Tuhkatriinut iseloomustab kõige kõnekamalt tema töövõime, mitte tantsuoskus. 

Laps kui instrument

Täiskasvanutele mõeldud filmides kasutatakse last tihtipeale loojutustamise instrumendina, mille funktsioon on esile kutsuda mingit reaktsiooni. Kui lapse tegelaskuju pole sisuline, siis on ta instrumentaalne ja tema kasutamine ekspluatatiivne. Lapse abil manipuleeritakse vaataja tunnetega, tihti on laps ängistuse tekitamise vahend (mure lapse pärast) või emotsionaalse väljapressimise tööriist. Stampkarakteriga „lapse“ abil tõstetakse emotsionaalseid panuseid, lastakse meil koos tegelastega muretseda ohtu sattunud lapse saatuse pärast ja lisada sündmustele emotsionaalset kaalu (Sergei Eisensteini „Soomuslaev Potjomkini“ (1925) lõpuepisoodis Odessa treppidest alla veerev lapsevanker). Lapse ohtu asetamine on väga kõrge panus, mis kõnetab ürgset vanemainstinkti ja pakub viljaka võimaluse samastumiseks. Mis siis, kui see oleks minu laps? Vältimatu sundreaktsioon võimaldab vaataja emotsionaalselt sündmustiku külge aheldada. Osa inimesi ei suuda vaadata filme, kus laps kaob või röövitakse. Nende motiivide mojo on liiga tugev. 

Sentimentaalsuse taseme tõstmiseks lastakse lapsi aga paista nunnude ja armsatena. Algsed lapsstaarid ju teenisid enamasti sellist eesmärki, kasvõi tuntuim, Shirley Temple. Temas oli ka seda alguses mainitud kultiveeritud täiskasvanulikkust (stepptants jne) ja sellisena pidi ta kahandama silda laste ja täiskasvanute maailma vahel. Kahjuks kahanes see sild aga ka reaalses maailmas, kus ta vanemad teda ekspluateerisid ja tema teenitud varade üle täieliku kontrolli võtsid. Igal juhul on laste liialdatult nunnul kujutamisel sama iseloom kui nn mehe pilgul (male gaze). Täiskasvanu pilk on selles situatsioonis samamoodi fetišeeriv, objektistav. Laps aga pelgalt instrument emotsionaalse reaktsiooni esile kutsumiseks.

Laps kui loovestja

Laps saab ekraanil täisväärtusliku tegelasena sündida vaid siis, kui lavastaja suhtub lapsesse kui võrdsesse, tema emotsionaalset küpsust ja siseilma alahindamata. Ühe hea näitena võib tuua Iraani filmikunsti, kus tava kujutada peaosas last sündis rangete tsensuurinõuete tõttu. Kuna ei tohtinud näidata midagi pahelist ega sensuaalset, hakkasid lapsed tähistama paremat maailma ja süütut, rikkumata hinge. Kui laps on täisväärtuslikuks kirjutatud tegelane ja tema emotsionaalne intelligents on võrreldav täiskasvanute omaga, muutub laps loovestjaks, kes meid käekõrval läbi tegevustiku juhatab ja läbi kelle silmade me maailma näeme. Eesti filmilastest Virve Aruoja ja Jaan Toomingu 1974. aasta filmi „Värvilised unenäod“ Kati (Katrin Zilinska) tegeleb filmi esimeses pooles oma reaalsuse konstrueerimisega, kaaslasteks metsik loodus, nõialoitsud ja kassipoeg. Poole filmi pealt aga ilmub ema, et võtta Kati kaasa linnakorterisse ja asendada vaba metsikus korralikkusega. Metsikuse algena tuleb kass korterisse kaasa. Nagu näha, võitlevad ka siin Kati hinge pärast kaks poolust, millest üks domineerib filmi esimeses ja teine teises pooles. Konflikt nende kahe vahel leiab aset aga lapse sees. 

Loovestjatel lastel on võime tuua maagia argipäeva ja näidata meile argist erilisena. Sellisena, nagu me seda kunagi ise nägime, aga enam näha ei suuda. Kui lapsel on õigused pärismaailmas, siis peaksid tal olema õigused ka filmireaalsuses. Näiteks õigus eksisteerida lavastaja unistuste-unenägude-mälestuste peegeldusena, mitte narratiivi lükkamiseks-muukimiseks kasutatava tööriistana. Kui harjume nägema last endaga võrdsena kinolinal, on ehk tõenäolisem, et me selle suhtumise ka pärisellu üle kanname.