Muusika keel on maailma keel

8. oktoobril leiab aset kümnes aasta õpetaja gala.
Kuidas on läinud varasematel laureaatidel?

Õpetajate Lehe küsimustele vastab Tallinna 21. kooli muusikaõpetaja LYDIA RAHULA, kes 2014. aastal pälvis aasta põhikooliõpetaja tiitli. 

Kas ja kuidas on laureaaditiitel muutnud teie töist ja isiklikku elu? 

Mul on olnud suur au ja rõõm olla aasta õpetaja kahel korral: 1984. ja 2014. aastal. Need aastad olid põhjapanevalt erinevad, sest vahepeal muutus riigikord ja toimusid suured muutused ka ühiskonnas. Küll aga ei olnud ega ole tulnud drastilisi muutusi muusikaelus. Bach jäi ikka Bachiks ja Pärt Pärdiks.

Pärast 2014. aastat, mil mind nimetati aasta õpetajaks, ei ole minu töödes-tegemistes toimunud olulisi muutusi, kui COVID-i pandeemia välja arvata. Küll aga on vähenenud muusika süvaklasside tundide arv, mis mõjutab oluliselt laste muusikalist ettevalmistust.

Olen jätkanud ja süvendanud õpilastes teadmist, et muusikaõpe on lapse intellektuaalses arengus väga olulisel kohal. Näiteks ei saa muusikaliselt andekas laps oma annet arendada, kui kasvukeskkond ei võimalda tal muusikaga tegelda. Samuti realiseeritakse intelligentsuse potentsiaalist kaduvväike osa, kui puudub süstemaatiline juhendamine, mida samuti pakub kasvukeskkond. 

Oluline on, et õpilastel jätkuks huvi vaimsete väärtuste vastu. Seda peab lastesse pidevalt süstima. Huvi tekib ikka siis, kui sul on selleks pagas kaasa võtta.

Olen õpilastele alati rõhutanud, et muusika keel on maailma keel ja muusikaline kirjaoskus on selle tundmine. Eesmärgiks olen seadnud õpilaste üldkultuurilise arendamise, relatiivse noodilugemise tundmise ja koorislaulmise oskuse, silmaringi avardamise uute teadmistega nii muusika ajaloolisest arengust kui ka tänapäevast, et õpilane suudaks hinnata muusikat ja mõista, mis teeb muusikateosed püsivalt väärtuslikeks. Teadmisi saab kultuuriliselt haritud inimene alati juurde õppida, kuid hingevajadusi see hiljem ei kompenseeri.

Vabal ajal naudin oma kümneliikmelise pere tegemisi. Rõõmustan nende õnnestumiste üle ning aitan kaasa olukordades, kus on abi vaja. Meil on väga ühtehoidev pere! Oleme päris tublid reisijad. Käime palju teatris, kontsertidel ega unusta suvist laisklemist. Minu mõtetega on iga päev kaasas Tallinna Poistekoor, mille asutasin 1988. a. 

Tahes-tahtmata on poistekoor olnud üks minu isikliku elu kujundajaid. Poisid on käinud rahvusvahelistel koorikonkurssidel, festivalidel ja andnud kontserte 33 välisriigis, mõnes neist mitu korda. 

21. koolis tegelen muusikaklasside lastekooriga Vocal Spirit ning olen võtnud nendega osa mitmetest koorikonkurssidest, rääkimata kõikidest laulupidudest. 

Mida põnevat on teil sel õppeaastal teoksil? 

Selle õppeaasta deviis on 2023. aasta koolinoorte laulu- ja tantsupeo ettevalmistamine. Minul tuleb 3. aprilliks ette valmistada 21. kooli muusikaklasside lastekoor Vocal Spirit, samuti Tallinna Poistekoor, kes koos mitmete teiste Tallinna koolikooride, sh kammerkoori „Head ööd, vend!“ lauljatega esitavad Estonia kontserdisaalis kuus laulupeo ühendkoori laulu riigi muusikaõpetajatele ning dirigentidele, kes osalevad noorte laulupeol. 

Lähitulevik tuleb väga huvitav, kui meie plaanidesse ei sekku kuri tõbi ja piirangud. Ettevalmistamisel on 21. kooli kevadkontsert, IX piirkondlik ning üleriigiline muusikaolümpiaad ning mitmed koolisisesed üritused.

Sageli käivad mu tundides üliõpilased. Annan lahtisi tunde väliskülalistele, kes tunnevad huvi Eesti muusikaõpetuse vastu. Osalen žüriide töös. Nii et tegemist jätkub!

Tallinna Poistekooril on tulemas mitmed huvitavad esinemised ja koostööprojektid nii suurtel kui väiksematel lavadel. Näiteks 20. mail esineme koos USA absoluutsete tippülikoolide kooridega Kaarli kirikus, 8. mail lauluväljakul üritusel „Kallile emale“, 3. juulil Rapla kirikumuusika festivalil, jõulukontsertidest rääkimata, mis veel ees.

Üldiselt on nii, et suuri plaane ei saa praegu teha.

Kogetu põhjal võib siiski öelda, et igal halval asjal on omad plussid, kuid tagasitee varasemasse on üsna keeruline. Tunnistan, et nii kooli- kui kooritöö on olnud pandeemia ajal väga raske. Oleme kasutanud igasuguseid interneti ja video võimalusi, aga need pole moodused, mis annaksid rahuldava tulemuse nii muusikaliselt kui sotsiaalselt. Ja veel, millest jäävad ilma meie kuulajad-vaatajad! Kahju!

Millest unistate?

Unistada on mõnus! Minu elu unistused – pere, lapsed, kodu, dirigendiamet, tervis, avatud maailm – on suures osas täitunud. Aga unistus saab olla ka eesmärk, mille poole pürgida.

Unistada võib paljust, aga elu teeb ikka omad korrektiivid.  

Lähitulevikult ootan igasuguste tõbede lakkamist, siis on võimalik pikas vaates asjadele mõelda ja unistada.

Sündinud sõjajärgsel ajal, näinud-tundnud nõukaaja muresid ja rõõme, saan öelda, et meil on praegu Eestis kõik võimalused enda koolitamiseks, ameti omandamiseks ja üldse oma elu korraldamiseks. Tuleb ainult ise tubli olla.

Unistades jõuavad mõtted ka ohtudeni, mis võib meie koorikultuuriga juhtuda. Kogedes huvi ja muutusi eri muusika žanrite vastu, näen, et huvi klassikalise muusika vastu on üha elitaarsem-eksklusiivsem. Õnneks ei ole juhtunud seda meie pärimusmuusikaga. Siin on näha isegi laienemise märke, selle muusika käsitlus on vahelduseks omamoodi arhailine. Aeg ei peatu, las unistused jäävad! Soovin, et igas päevas kõlaks see kaunis saatuslik akord „Usk-lootus-armastus“ – küll ise sean, mis järjestuses.