Samm selguse poole kaasavas hariduses
Kuigi kaasava hariduse rakendamine võeti poliitiliseks eesmärgiks juba üle kümne aasta tagasi, valitseb selle ümber endiselt palju segadust ja erimeelsusi. Koolidele ja lasteaedadele kujutab kaasava hariduse põhimõtete järgimine väljakutset, tõstatades ka küsimuse, kas Eesti hariduses liigutakse ikka õiges suunas.
Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi kaasava hariduse töörühma eestvedamisel korraldati 2022. aasta jaanuaris avalik seminar, et kaasava hariduse vallas selgust luua ning temaatilist teadustööd praktikuteni viia. Kuivõrd huvilisi pani end üritusele kirja üle poole tuhande, pole kahtlustki, et tegu on põletava teemaga.
Kaasava haridusega seotud selgusetus tuleneb esiteks kaasava hariduse mõiste tähendusest, mida mõistetakse tihtipeale erinevalt. Isegi põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses pole esitatud terviklikku definitsiooni, kuigi just selle dokumendiga määrati kaasava hariduse rakendamine Eesti hariduses juhtivaks põhimõtteks. Kui seadus vaid konstateerib, et „kool lähtub õppe korraldamisel kaasava hariduse põhimõtetest“ ja „kvaliteetne üldharidus … on võrdväärselt kättesaadav kõigile isikutele, sõltumata nende sotsiaalsest ja majanduslikust taustast, rahvusest, soost, elukohast või hariduslikust erivajadusest“, siis ei kajastu siin mõiste komplekssus.
Haridusteaduste nooremlektor, doktorant Pille Nelis on kaasava hariduse definitsiooni oma doktoritöös sõnastanud palju mitmetahulisemalt: „Kaasavaks hariduseks nimetatakse inimõigusi arvestavat ja heale haridusele ligipääsu võimaldavat lähenemisviisi, kus lapsed tajuvad sotsiaalset integratsiooni ja kuuluvustunnet laiemas sotsiaalses võrgustikus, hoolimata nende erivajadustest, ning kaasamine saavutatakse laste aktiivse mõtestatud osaluse ja personaalse lähenemise kaudu lapse arengu toetamisel tema täielikku potentsiaali arvestades.“
Osa või kõik?
Õpetajahariduse professor Äli Leijen täiendas diskussiooni aga kahe lähenemisega: osa õppijate ja kõigi kaasamine. Osa kaasamise all peab ta silmas spetsiaalsete õpikeskkondade (erikoolid või -klassid) loomist ja spetsiifilise ettevalmistusega spetsialistide rakendamist, mille eesmärk on iga õpilase individuaalne potentsiaal võimalikult hästi välja arendada. Ometi võib teistest eraldi õppimine ja kasvamine tähendada, et hiljem ei suudeta ühiskonda integreeruda. Ühiskonnaelus osalemiseks annab parema ettevalmistuse kõigi kaasamine ehk kõigile võrdsete võimaluste pakkumine mitmesuguste pädevuste ja identiteedi kujunemiseks, mis eeldab õppimist tavakoolis ja -klassis.
Neid kahte vaadet ei tohiks ometi vastandada, pigem põimida. Individuaalset potentsiaali, mida toetab osa kaasamine, on võimalik täielikult realiseerida ainult aktiivse ühiskonnaliikmena, milleks saamist soosib kõigi kaasamine. Teistpidi on ühiskonnaelus osalemiseks vaja teadmisi, oskusi ja hoiakuid, mille omandamise toetamiseks võivad olla väga vajalikult spetsiifilised eriteadmised ja juhendamine. Seega on mõlema lähenemise eesmärkide saavutamiseks vaja ka teist lähenemist.
Kaasava hariduse rakendamisele koolides keskendus kaasava hariduse nooremlektor Tiina Kivirand. Kiviranna sõnul ollakse Eestis veel suuresti erikoolide, -klasside ja -rühmade usku ning seal õpivad tihti ka üldist tuge vajavad õppurid, kes seaduse kohaselt ei ole määratletud haridusliku erivajadusega õppijaks. Pidades silmas kaasava hariduse põhimõtteid, pole mujal maailmas korraldatud uuringud ometi näidanud eri- ja tasemerühmades õpetamise eeliseid õpitulemuste saavutamiseks. Samas võib õpetajal olla lihtsam õpetada homogeenset rühma.
Eri- ja tasemerühmades õppimise ja õpetamisega seotud piirangutest tõi Kivirand välja, et erinevad võimalused hariduses osalemiseks ei taga kõigi sotsiaalset ja akadeemilist kaasatust, sest eraldi õppimisega ei seostu üldjuhul positiivsed tunded. Samuti võivad õpetaja madalamad ootused eri- või tasemerühma õpilastele mõjutada halvasti õppijate tulemusi, aga ka nende enesehinnangut ja minapilti.
Kaasava hariduse nooremlektori Lii Kaudse ja haridusteaduste spetsialisti Gerli Silma hinnangul avaldab HEV-laste akadeemilistele tulemustele head mõju kaasavas klassiruumis õppimine – nii väitsid metaanalüüsid, mille valim koosnes ligi 12 000 õpilasest üle maailma. Samamoodi täheldati nõrka positiivset efekti kaasavas klassiruumis õppinud tavaõpilaste akadeemilistele tulemustele, kuna neile võivad strateegiad, sõbralik klassikliima ja väikestes koostöistes gruppides õppimine samuti hästi mõjuda. Eri uuringuid analüüsides ilmnes, et positiivne mõju tavaõpilastele avaldub eelkõige kontekstis, kus kaasav koolikultuur on paremini välja arenenud ja seda ei mõisteta ainult kaasavate metoodikate kogumina, näiteks Põhja-Ameerikas.
Vaja on selgemat visiooni
Niisiis vajame kaasava hariduse rakendamiseks läbimõeldumat ja selgemat visiooni, mida rõhutas oma ettekandes ka haridustehnoloogia professor Margus Pedaste. Pedaste sõnul näitas Eesti koolijuhtide seas korraldatud uuring, et kaasavate praktikate kujunemisel koolis mängib suurimat rolli kaasava visiooni loomine, aga ka toetav ja koostöine kogukond, kus tajutakse kolleegide ja juhtkonna tuge. Oluline on leida võimalusi ka toetada haridustöötajate professionaalset arengut, osaleda koolitustel, kus tegeletakse koostöiselt kaasavate praktikate ja kaasava visiooni kujundamisega.
Kuid rohkem koolitusi läbinud koolijuhtidel võib olla kaasavate praktikate suhtes hoopis negatiivsem hoiak kui vähem „koolitatud“ kolleegidel. Mis sellist tendentsi tingib, vajab veel uurimist, kuid selge on, et ainuüksi koolijuhi osalemine koolitusel ei taga kaasava hariduse praktikate kasutuselevõttu.
Tiina Kivirand tutvustas näiteid kooli kompleksselt kaasavast ja mõtteviisi muutvast pikaajalisest täienduskoolitusest meeskonnale, kuhu kuulusid õpetajad, tugispetsialistid ja koolijuhid. Koolituse käigus arendati kaasavat kultuuri, kujundades seejuures kooli poliitikat, tehes struktuurseid muudatusi ning toetades õppijaid ja personali. Koolituse tulemusena mõtestatigi ühes koolis tegevusi põhjalikult ja kujundati tähenduslik kaasava hariduse põhimõtteid arvestav arengukava. Teises koolis analüüsiti süvitsi arendustegevuste valdkondi, mida edaspidi arengukavas aluseks võtta. Nõnda tehti koolitusega oluline samm kaasava hariduse tähenduslikuma rakendamise poole.
Sammuks edasi võib pidada ka avalikku kaasava hariduse seminari. Ehkki kõlas ka murekohti, nagu selge visiooni puudumine ja hirm õpetajate läbipõlemise ees, jäi tervikuna kõlama lootusrikas toon – üksteist toetades, koostööd tehes ja kogemusi jagades on kaasava hariduseni ikkagi võimalik jõuda.
Loe ka https://kaasavharidus.ut.ee/.