Soome hariduse minevikust ja tänapäevast
Toimetusele saatis kaastöö muusikaõpetaja György Kadar. Ungaris sündinud ja 1980. aastatest Soomes elanud Kadar on töötanud Vaasa soomekeelses koolis muusikaõpetajana ligi 40 aastat. Ta on Vaasas tegutseva kahe koori, muusikaklassi vilistlaskoori Renascenti ja üliõpilaskoori dirigent. Koos kolleegiga juhatab ta koori Pohjan Miehet. Kadar on tõlkinud ungari keelde Soome ajaloo. Teos ilmus 2000. aastate alguses. Avaldame Kadari kirjutise lühendatult.
Kui Sauli Niinistö (Soome president – toim) 50. ja 60. aastatel koolis käis, oli õpetajatel autoriteeti. Pedagoogil oli haridusministeeriumi loodu raames võim otsustada õpetamise ja kasvatamise eripärade, eesmärkide ja meetodite üle. Tolleaegses koolis õppisid lapsed klasside kaupa rühmades, kus nad seda ise teadvustamata õppisid üksteisega toime tulema, koos rõõmustama õnnestumiste üle, pingutama üksteise nimel, tundma kurbust, mängima, pidutsema, märkama oma klassikaaslasi ja valmistama neile rõõmu. Klassid moodustasid kogukonna. Neis kogukondades õppisid lapsed pingutama ühiste eesmärkide nimel ja üksteise heaks.
Sellises koolis õpetati muude õpeainete seas ka kirjandust ja muusikat. Sauli Niinistö luges koolipõlves kindlasti „Kalevalat“ ja õppis tundma soome kirjanduse klassikuid. Olen kindel, et Niinistö teab praegugi peast Eino Leino, Uuno Kailase (Soome luuletaja ja proosakirjanik, 1901–1933 – toim) või Yrjö Jylhä (Soome luuletaja ja tõlkija, 1903–1956 – toim) värsse, et ta luges koolis Teuvo Pakkala (Soome kirjanik 1862–1925 – toim) novelle, Aleksis Kivi „Seitset venda“ jt klassikuid. Üsna kindlasti tunneb ta Jean Sibeliuse, Toivo Kuula (Soome helilooja 1883–1918 – toim) jt klassikalise muusika heliloojate teoseid ja meloodiaid.
Siin nimetatud on loomeinimesed, kes elasid pingelist elu 1800.–1900. aastate dramaatiliste muutuste ajal. Nende elutöös kulmineerus soome rahva elutunnetus, minevik, toonane olevik ja usk tulevikku. Ilma nende kultuuriinimeste uskumatuna tunduva tundelaenguta oleks soomlastel vaevalt õnnestunud aastatel 1939 ja 1944 saavutada jahmatavad võidud Punaarmee tohutu ülekaaluga vägede üle. Soome rahval õnnestus üheskoos kaitsta oma kodumaad.
Kodusele kasvatusele lisaks andis tolleaegne koolikorraldus Niinistöle ja tema eakaaslastele tugeva vaimse aluspõhja, millele toetudes on võimalik tuua ohvreid kodumaa heaks. Soome klassikute tundmine ja väärtustamine andis sellele põlvkonnale eetose, mida massimeedia hävitada ei suuda.
Ent missuguses koolis käivad tänapäeva Soome lapsed? Lühidalt öeldes on see aluspõhjani lammutatud. Hariduse korraldamist juhivad poliitilised aated, millest on laste arengupsühholoogia täielikult kõrvale jäetud. Sellest on täpsemalt kirjutanud professor Liisa Kelttikangas-Järvinen (Soome psühholoog, filosoofiadoktor ja temperamendiuurija – toim).
Sellises koolis ei ole õpetaja enam õpetaja ega hariduslikest ülesannetest vabastatud koolitaja, vaid (ametlikus sõnakasutuses) teenindaja.
Laps aga on hiljemalt keskkoolis tellija, kes nagu varrukast raputades võib tellida seda, mis teda huvitab. Kuna klassivaimu edasi kandev ja ühendav jõud lakkab seda juhtiva õpetajata olemast, hajub ka laste (kooli)kogukond. Nüüdsel ajal on Soome kooli suurim häda mitte see, mida ja kuidas õppida, vaid see, mida teha üha agressiivsemaks muutuva vaenulikkuse ja kiusamise vastu laste seas.
Probleemsed muutused koolis pole sellega piirdunud. Uusimad nähtused on klasside kadumine ja nn seinteta koolid. Suurtes saalides toimuvatesse tundidesse pannakse kokku kahe-kolme klassi jagu õpilasi. Kuna õppetöö ega kasvatus ei toimi seal endisel viisil – tegelikult ka eespool nimetatud põhjustel –, siis peavad õpetajad koostama õpilastele individuaalsed õpiplaanid.
(Tegutsesin mõnda aega tõlgina läbirääkimistel, kus keskkooliõpilane otsustas, et ei soovi läbida kolme kuu pikkust bioloogiakursust, sest eluvaateinfo (tõlgitud ka: elu nägemise info, s.o usuõpetusest vabastatud õpilastele mõeldud õppeaine – toim) kursus huvitab teda rohkem. Koosolekul osalenud kolm õpetajat, direktor ja õpilane andsid allkirjad sellekohasele kokkuleppele. Õpilase ema ei olnud „lepingule“ alla kirjutamas, sest lapse soovil oli ta saadetud koridori.)
Ent kuidas on lood ilukirjandusega, milles on kristalliseerunud kogu rahva eetos? Kirjandust ei saagi valida, sest seda lihtsalt ei pakutagi.
Teisalt, soome tänased õpilased ei tea isegi Sibeliust, sest muusikaklass näeb välja nagu rokkbändi lava – täis võimendeid, kõlareid ja süntesaatoreid, klaviatuuril lepatriinud ja liblikad, mis juhivad mängijat järgmise akordini.
Pole ime, et koolis on muresid. Üliõpilaste kirjatööde latti langetatakse pea igal aastal. Viimaste statistikaandmete järgi on õpetajaharidust omandada soovijate arv langenud neljalt tuhandelt alla tuhande. (Ja pole ka ime: 18-aastasel on veel hästi meeles, kuidas tema õpetajaid koolis koheldi.) Oma süsteemi sulgunud hariduspoliitikas tegutsejad pakuvad probleemide lahenduseks aina sama võtet: lisaraha koolidele psühholoogide jm tugipersonali palkamiseks. Nüüd ollakse juba olukorras, kus 12–15 õpilasega rühma tunnis on õpetajale lisaks üks või kaks tugispetsialisti. Kui ma 1984. a Vaasasse tulin, oli klassis 36 õpilast ja üks õpetaja.
Me ei saa teha muud, kui vaid soovida, et kõigest hoolimata võidab peagi terve mõistus.
Kahjuks vägagi õige kriitika. Ja kurbusega tuleb nentida, et ka Eestis ollakse sinnapoole teel. Olen töötanud Soomes nii õpetajana põhikoolis kui õppejõuna ülikoolis – kultuuripilt on üsna kesine. Vastutuse ja otsustusõiguse delegeerimine õppuritele pole kuidagi mõistetav, sest nendel lihtviisiliselt puudub ju ülevaade ja teadmine õpitavatest ainetest. Nad ju alles õpivad ning omandavad teadmisi. Seetõttu tuleks hoolega ja kriitiliselt kaalutleda, mida teiste riikide hariduskogemustest üle võtta….. Eelkõige on oluline säilitada hariduse (õppeainete) SISU ja STRUKTUUR. Kogu see hariduspsühholoogine möll seal ümber on n.ö. tehniline küsimus. Ja paraku tuleb siiski tunnistada, et kui ikka õppija pole võimaline mingil põhjusel tavaklassis õppetöös osalema, siis pole kuidagi õigustatud see, et suurem osa õppuritest peavad paari probleemse tõttu sõna otseses mõttes kannatama. Olgu kaasav haridus, kuid see kaasamine peaks siis toimuma ka väikerühmas või eriklassis.