Sõpsik, Teadlane ja „Meie maailm“
Tõenäoliselt ei vaidle ükski õpetaja vastu väitele, et sotsiaal-emotsionaalse (SE) pädevuse arendamine on oskuste kasvu toetamiseks oluline igas ainetunnis. Hoopis keerulisem küsimus on, kuidas seda teha. Kas piisab heast eeskujust, igapäevasest suhtlusest või on vaja ka oma didaktikat?
Väljakutse on nii õppevara loomine kui õpetajate toetamine selles suunas, et pädevuste areng oleks süsteemselt tagatud ning tegevused ei oleks juhuslikud. Sellest ajendatuna on Tallinna Ülikooli meeskond loonud sotsiaal-emotsionaalse pädevuse arendamise programmi „Meie maailm“, mille eesmärk on inimeseõpetuse ainetundidesse lõimituna toetada eakohaselt ja süsteemselt õpilaste enesekohaste, suhtlemis- ning meeskonnatöö oskuse arengut.
Uurides SE-pädevuse arendamisele suunatud programmide efektiivsust, on rõhutatud just õpetajate enda pädevuse arendamise rolli. Kuid paljud programmid on suunatud pigem õpilastele ning vähem pööratakse tähelepanu õpetaja pädevuse arendamisele. Me justkui eeldaks, et õpetajad sisenevad programmi juba vajaminevate oskustega, kuid nii see alati ei ole.
Õpetaja suhtlusviis õpilastega on üks oluline tegur, mis aitab toetada laste SE-pädevuse arengut. Õpetaja roll saab ühelt poolt olla mitmesuguste olukordade lahendamise mudeldamine, kuid teisalt saab õpetaja aidata ümber sõnastada õpilaste suhtluskogemusi ning pakkuda näiteks küsimuste abil võimalust ühte või teist teemat analüüsida. Õpetaja viis õpilastega suhelda on ka motivatsiooni toetava keskkonna loomise olulisim tegur. Seetõttu võib mis tahes programmi viia läbi nii õpilaste arengut toetaval kui ka pärssival moel lähtuvalt sellest, millise suhtlemisviisi „kastmesse“ tegevus pannakse. Uurimused on näidanud, et kui õpetajat toetada vaid tunnitegevuste läbiviimiseks mõeldud materjalidega või lühikeste koolitustega, ei ole sel tema pädevusele piisavat mõju. Õpetaja peaks samaväärselt õpilasega saama võimalusi panna enda teadmisi, oskusi ja hoiakuid süsteemselt proovile: mõtestada oma tegutsemist ja näha käitumist kõrvalt, omandada uusi teadmisi toimivatest strateegiatest ning õpitut piisavalt harjutada.
Ei saa eeldada, et ka lapsevanem on õppimise ja õpetamise või koguni üldpädevuste valdkonna ekspert. Õpetaja saab olla see, kes pakub vanemale võimalusi õppida koos lapsega, kuidas oskusi paremini arendada, sh SE-pädevuse valdkonnas. Üks võimalus on anda koduseid ülesandeid sellisel moel, mis suunab lapsi oma vanematega arutlema lapsele eakohasel viisil just koolitööde sisu ning vähem sellega kaasneva hinde üle. Ka see eeldab õpetajalt oskust jagada sobivat infot lapsevanema perspektiivi arvesse võttes ning seeläbi soodustada koostööd.
SE-teemade õpetamine ainetundidesse lõimituna. Kust aega leida?
Lisaks õpetaja enda suhtlemisele õpilastega saab õpetaja panustada mitmesuguste olukordade tekitamisse, mis võimaldaks õpilase SE-oskustel areneda. See tähendab, et õpetaja saab põimida enda aine teemade õpetamisse SE-pädevust arendavaid tegevusi ning ehitada ainetunni üles selliselt, et fookuses oleksid nii õppeaine kui ka pädevuse õpiväljundid. Sarnaselt süsteemse aineteemade õpetamisega nõuavad ka SE-pädevust arendavad tegevused eesmärgistamist, oskused õppimist ja harjutamist, samal teemal enda pikaaegsest mälust vajamineva info ammutamist, tegevuste olulisuse mõtestamist ja muud, mis käib efektiivse õpetamise juurde. SE-pädevuse õpetamisel võime rääkida omaette didaktikast, mis võimaldab ehitada õpilastele tellingud keerukamate teadmiste, oskuste ja hoiakute arenguks.
SE-pädevuse eesmärgipäraseks lõimimiseks eri ainetesse saab läheneda teemapõhiselt. Võib juhtuda, et näiteks loodusõpetuses saab käsitleda inimese tajuprotsesse ja tuua sinna juurde aspekti, kuidas see mõjutab meie suhtlust teiste inimestega. Iga aine puhul leiab tähelepanelikult uurides kindlasti võimalusi, kuidas ühte või teist üldpädevustega seotud teadmist siduda ainepõhiste teadmistega.
Teisalt saab SE-pädevusi sihipäraselt arendada ainetundides kasutatavate õppemeetodite kaudu. Näiteks juhitud rühmatöö oskuste õppimise kaudu, kus ülesande sisu tuleneb õppeainest, kuid õpilasi õpetatakse samm-sammult tõhusamalt koostööd tegema. Tõhus rühmas õppimine ei kujune iseenesest, seda tuleb süstemaatiliselt õpetada. Sama lugu on arutlus- või probleemilahendusoskuste kujundamisega.
SE-pädevusi tuleb arendada õpilase arengutaset arvestades, kasutades eakohaseid teemasid ja tegevusi. Õpetajad vajavad teadmisi sellest, millised SE-väljakutsed mingis vanuses jõukohased on. Näiteks millist kaaslaste kuulamise oskust koostöiste ülesannete juures õpilastelt oodata saab. Seetõttu ei sobi algklassidele mõeldud tegevused või teemakäsitlus kindlasti samaväärselt näiteks põhikooliõpilastele. Just see tegur võib olla oluline, kirjeldamaks ühe või teise programmi vähest efektiivsust teatud vanuses õpilastega. Head programmid võtavad arvesse ka õpilaste SE-arengut ning seda, mille kaudu neid teemasid kõige paremini õpetada.
Teoreetiliselt vajaksid kõik üldpädevused sarnaselt eri ainetega oma põhjalikku käsitlust, mis aitaks neid ainetundides toetada. Kindlasti saab välja tuua aspekte, mis on ülekantavad eri ainetesse, kuid just aineekspertide ning pädevuse ja õpilaste arengu ekspertide koostöö võiks kanda vilja pakkumaks õpetajatele süsteemset tuge. Ei saa eeldada, et kõikidel õpetajatel on selleks endal piisavalt aega, teadmisi, oskusi ja toetavaid hoiakuid. Seega on oluline õpetada üldpädevuste didaktikat.
Kas jälle üks lisaülesanne juures?
SE-pädevuse arendamist inimeseõpetuse tundides toetav programm „Meie maailm“ sündis klassiõpetajate ning arengu- ja hariduspsühholoogide koostöös. Praegu on programm küll olemas ainult 2. klassi õpetajatele terve aasta vältel inimeseõpetuse tundides kasutamiseks, kuid arendustegevus on saanud hoo sisse ka 1. ja 3. klassi suunal. Programm sisaldab koolitust, töökava ja tunnikonspekte ja koosneb SE-pädevuse arengut toetavatest eakohastest elementidest. Nii kasutatakse programmis mitmeid tegelaskujusid – omavahelise suhtluse soodustamiseks Sõpsikut, eri vaatepunktide avamiseks Teadlast. Õppimiseks vajalikke turvaraame toetavad teemasalmid, uudislood ja rühmatöö ülesanded pusletükkidel. Oskusi õpitakse ja harjutatakse igas tunnis mitmesuguseid väljakutseid sisaldavate rühmatööde käigus.
Programmis lähtutakse ideest, et aja möödudes muutub õpilaste roll tegevuste eest vastutuse võtmisel üha suuremaks, kuid neile pakutakse struktuuri kaudu tuge uute oskuste mitmel tasemel harjutamiseks. Just see on õpetajatele pakkunud meeldivat üllatust: kui algselt on õpilastel olnud väga keerukas neljastes meeskondades tööd teha, siis struktuuri hoidmine võimaldab järk-järgult enda oskusi kasvatada ja aasta lõpuks teha gruppides üha sisulisemat tööd, üksteist kuulata ja teistele sõna anda.
Lisaks pakub õpilastele suurema vastutuste andmine õpetajale rohkem võimalust õpilasi kuulata, neid tundma õppida ning üha paindlikumalt „Meie maailma“ tundides selgeks õpitud elemente ka teistes ainetundides kasutada. Õpilastele on koostatud jõukohased nädalaülesanded, mis suunavad õpilast eri moel lapsevanemaga kontakti võtma. Seeläbi pakutakse võimalust ka lapsevanema ja lapse omavahelise suhtluse arengule, suunates tähelepanu õige/vale vastuse loogikast arendavatele diskussioonidele ja asjaosaliste arvamuse väljaselgitamisele.
Programmi rakendamisel on kindlasti omad väljakutsed. Õpetajatel on algul vaja õppida, kuidas programmi elemente ja tunnikavasid sujuvalt kasutada. See võib tekitada ebakindlust ning vähendada usku meetodite sobivusse. Just siis vajavad õpetajad tõenäoliselt kõige rohkem tuge ja nõuandeid, kuidas toime tulla. Seetõttu ongi lisaks materjalidele loodud õpetajaid toetav koolituskava. Programmi kasutama hakkavat õpetajat ootavad terve aasta vältel koolitused ja kogemuskohtumised. Eelnevad aastad on näidanud, et pikaajaline ja struktureeritud tugi õpetajatele annab suurema turvatunde ja kindluse programmi rakendamiseks. Ometi võib olla veel efektiivsem ka programmiga lingitud õpetajate enda SE-pädevuse õpe.
Kokkuvõtteks
SE-pädevusi on ainetundides pealtnäha lihtne arendada, kuid tegelikult on see väga süsteemne ja hoolikat läbimõtlemist vajav tegevus, mis ei tugine kindlasti vaid õpetaja loomupäraselt heale suhtlemisoskusele. Õpetajad vajavad tuge, mis võimaldab tõlkida värskema teadusliku teadmise klassis rakendatavasse praktikasse. Tihti oodatakse muutust kuu või kahe pärast, kuid SE-pädevuse arendamisel tuleb varuda kannatlikkust ja sihikindlust. Nähtavad muutused toimuvad isegi süsteemsel ja eesmärgipärasel arendamisel siiski pikema aja möödudes. Samuti on pidevalt arendatavad suhtlemisoskused ning just sellele aspektile saab pöörata toe pakkumisel rohkem tähelepanu. Miski ei juhtu iseenesest ja üleöö!
Loe ka:
- „Miks tasub sotsiaal-emotsionaalsest pädevusest üha rohkem rääkida?“, ÕpL, 22.10.21
- „Suhted, tunded ja matemaatika“, ÕpL, 19.11.21
- „Kuidas jõuda teadmise juppidest õpetamises rakenduva süsteemini?“, ÕpL 17.12.21
- „Kuidas sotsiaal-emotsionaalset pädevust süsteemselt toetada?“, ÕpL 28.01.22