„Tähtteose kiirkursus“ annab lühiülevaate klassikute teostest

4. veebr. 2022 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit
Eesti kirjanike muuseumide ühingu juhatuse esimees Maarja Vaino muuseumide aastaauhindade galale eelnenud konverentsil „Tähtteose kiirkursuse“ projekti tutvustamas. Fotod: Mikk Otsar

28. jaanuaril anti Põlvas Eesti muuseumide aastaauhindade võitjatele üle Muuseumirotid üheteistkümnes kategoorias. 2021. aasta muuseumihariduse edendaja on Eesti kirjanike muuseumide ühing projektiga „Tähtteose kiirkursus“, mis koondab üheteistkümne muuseumi koostöös valminud 19 lühivideot meie klassikute tuntud ja vähem tuntud teostest. 

Kokku tunnustati ühtteist Muuseumiroti laureaati.

Muuseumiühingu hariduskomisjoni liikme Kristi Paatsi sõnul jääb 2021. aasta erilisena meelde sellega, et komisjonile esitati – just COVID-i pandeemia tõttu – väga palju veebipõhiseid muuseumiprogramme: veebitunde, veebituure, kõikvõimalikke internetipõhiseid tegevusi.„Olen olnud komisjonis viis aastat ja näinud igal aastal uusi ja huvitavaid algatusi, mis tõestab, et muuseumidel ideed otsa ei saa, vastupidi, nad suudavad üha rohkem üllatada. Ka seekord oli tase väga kõrge. Meile esitati 15 tööd, mille seast žürii valis üksmeelselt võitjaks kirjanike muuseumide koostöös valminud „Tähtteose kiirkursuse“. Tegemist on tänapäevase formaadiga, kus kolmeminutiliste videotega on suudetud uskumatult palju infot edasi anda. Kirjanike teoseid tutvustavad lühivideod on äärmiselt köitvad, visuaalselt põnevad, väga hea taustainfo ja tõlgendustega. Kindlasti toetavad need koolis ainekava ja suudavad mitte ainult õpilastes, vaid ka täiskasvanutes tekitada huvi teos ka kätte võtta ja läbi lugeda.“

Eesti kirjanike muuseumide ühingu juhatuse esimees Maarja Vaino, miks ja kuidas tähtteoste mõte sündis?

Paari aasta eest tegid kirjanike muuseumid ühiskampaania „Staarese“, kus tuntud inimesed kutsusid kirjanike muuseume külastama ning tõid välja ühe eriti huvitava eseme, millele muuseumis tähelepanu pöörata. Tahtsime seda ideed edasi arendada ja seekord tõmmata pilgud kirjanike loomingule. Kõige rohkem arutelu oligi selle üle, kuidas seda teha. Jäime pidama mõtte juures luua lühivideod, mis avavad teoste tausta nii, et tekiks huvi neid päriselt lugeda. Jõudsime ühisele arusaamisele, et visuaal peaks olema kõigil videotel sarnane, et nad moodustaksid terviku ning et mida rohkem saame kasutada arhiivimaterjale ja pilte, seda köitvamad on videod noortele, kes on harjunud kiirelt vahelduvate kaadritega.

Mis oli nende videote tegemise juures kõige huvitavam ja kõige keerulisem?

Otsustasime kohe alguses, et sisu loovad muuseumide töötajad, kes on kirjanike ja nende teoste osas kõige kompetentsemad, ja teadmisi toetavad arhiivimaterjalid. See tähendas aga, et tuli mõelda kategooriates, mida varem ei olnud meist keegi kuigivõrd praktiseerinud: tekst tuli paigutada stsenaariumi vormi ja mahutada ajaliselt väga lühikesse perioodi, umbes kolme minutisse. Mida kõike aga tuleb jätta kas või „Tõe ja õiguse“ puhul ütlemata, et sellesse ajavahemikku mahtuda! Esimene suur pähkel oligi info surumine loenguks nii, et öeldud saaks kõige olulisem, et ei oleks liiga keeruline ega liiga palju infot korraga, samas ka mitte pealiskaudne. Teiseks suureks väljakutseks sai pildimaterjali leidmine tekstile katteks. See hulk fotosid ja arhiividokumente, mis välja sai otsitud, kattis parimal juhul ära minuti-poolteist. Suur hulk aega ja energiat läks nii muuseumitöötajatel kui ka videomeistritel kattematerjali otsimiseks, mis oleks haakuv ja omalt poolt informatiivne ning toetaks videotes räägitavat. Ei jõua ära kiita Walgus Meedia OÜ-d, kes videod kokku pani ning väga palju kaasa mõtles ja aitas. Tänu neile said kõik videod tempokad ja siin-seal mõnusa humoorika lahenduse.

Millist tagasisidet olete vaatajatelt saanud? 

Kui me videod 2021. aasta emakeelenädalal avalikuks tegime, oli rõõm näha, et ERR-i kultuuriportaalis kerkisid need loetumate uudiste edetabelis kohe üsna tippu. Apollo raamatuportaalis oli tähtteoste videote põhjal koostatud viktoriin aasta kõige loetumate uudiste topis kolmandal kohal. Nii et videoid vaadati ja vaadatakse edasi – klikke tiksub juurde. Oleme saanud ka õpetajatelt päris palju tänusõnu, videod pidid lastes huvi teoste ja nende lugemise vastu tõesti tõstma.

Miks peaksid praeguse aja noored kirjandusklassikat tundma ja kuidas seda neile parimal moel tutvustada?

Kirjandusklassika tundmine kuulub iga haritud inimese juurde, see on lihtsalt elementaarne. Teine oluline põhjus on mõistagi kultuurilise järjepidevuse hoidmine: kui me ise oma kirjandus- ja kultuuriajalugu ei tunne ega edasi ei kanna, siis see ju hääbubki. Ilma selleta aga ei ole ka kultuurilist tulevikku. Kolmandaks on kirjandusklassika üldjuhul ikkagi väga hea kirjandus, mis annab tihendatud kujul kätte kõik selle, mida lugemine laias laastus teeb: sõnavara- ja mõtterikkuse, võime keskendunult nõudlikke tekste lugeda ja neist aru saada, hingelisi-vaimseid elamusi, mis avardavad lugeja maailmataju, suurema empaatiavõime, rikkama hingeelu jne. 

Miks tasub kirjaniku muuseumisse kohale tulla? 

Kirjandusklassika ja kultuur võivad olla lihtsalt sõnad, millega noored ei oska alati midagi peale hakata. Kirjaniku muuseumis tajuvad nad kirjanikku kui inimest, see annab kogu kultuurile isiklikuma mõõtme. Inimene, kes teosed kirjutas, on oluline! Tammsaare muuseumis võime näha, kuidas kirjanikust kui monumendist ja kaanepildist saab ühtäkki päriselt elanud inimene, kellel olid oma mured ja mõtted, ning see läheb lastele korda. Suhtumine muutub päris palju ja teosed saavad inimliku mõõtme. Lisaks on oluline, et tajutaks – meie kultuuris on isikuid, kes väärivad muuseume, kelle tehtu on meid kandnud ja kannab kultuurrahvana edasi. Nii et muuseumisse tulek on ka omamoodi austusavaldus neile isikutele.

Mida saaks ja tuleks teha, et eesti kirjandusele rohkem tähelepanu pöörata?

Ilmselt on vastuseks kolm märksõna: kodu, kool ja ühiskondlik prestiiž. Kui kodus loetakse ja kirjandusest/kirjanikest räägitakse, loob see loomuliku lugemiskeskkonna, kus kirjandus on elu iseenesestmõistetav osa. Koolides peaks lisanduma kirjanduse ajalugu ning sisemiste kihistuste ja olemuse mõistmine/mõtestamine. Kui ka ühiskonnas laiemalt on eesti kirjandus nähtaval kohal – olgu raamatupoodide ja nende väljapanekute, raamatukogude, monumentide, avalikus ruumis, kohvikutes ja teistes interjöörides olevate näitustena, rääkimata bussis, pargipingil ja mujal lugevatest inimestest –, oleks eesti kirjandusega kõik hästi. Loodan, et kodudesse on raamaturiiulid hakanud tagasi tulema ja seal leiab koha ka eesti kirjandusklassika (koos kaasaegse eesti kirjandusega). Samuti loodan, et aastaid räägitud jutt, et eesti kirjanduse maht koolides on liiga väike ega võimalda käsitleda suurt hulka kirjanikke, jõuab mingi muudatuseni õppekavade mahtudes (ikka paremuse suunas). Väga loodan, et riigikogu kinnitab ettepaneku muuta 30. jaanuar tähtpäevade kalendris eesti kirjanduse päevaks ning lipupäevaks. See oleks tugev sõnum. Juba praegu oli näha, et kuigi päev ei ole veel ametlik, tähistati seda laialdaselt kooslugemisega ja ka sotsiaalmeedias postitati luuletusi, mida oli südantsoojendav lugeda. Tekstid elavad ju, kui neid loetakse ja jagatakse. Nii et suurim tähelepanu on eesti kirjanike teoste lugemine!

Tähtteoste videoid saab vaadata siit: https://www.opiq.ee/Kit/Details/409


Õpetajad „Tähtteose kiirkursusest“

Terje Varul, Kolga kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja: 

Vaatasime just hiljuti 9. klassi tunnis Underi ja Alveri videoid. Õpilastele meeldis, et klipid on lühikesed ja kompaktsed, samas elavad ja pildirikkad. Praeguse aja noorte jaoks on visuaalsus väga tähtis. Tänuväärne on, et videotes on kasutatud palju arhiivimaterjali ja fotosid. Õpikutest kinnistub kirjanikust mällu üks kindel portree, õpilased tõidki välja, et tore on näha kirjanikku ka lapse ja noorena, samuti tema eluga seotud paiku. Lisaks tuli välja huvitavaid elulisi nüansse, mida õpikutes ei ole. Ka ma ise ei teadnud mõnda fakti, nii et muuseum üllatab ka õpetajaid. 

Ainult videost teose tundmaõppimiseks loomulikult ei piisa, küll aga aitab see suurepäraselt tundi värvikamaks muuta ja õpitut kinnistada. Samuti saab sellega kirjandusteose käsitlemist alustada, et õpilastes huvi äratada, anda ettekujutus teosest ja suund selle käsitlemiseks.

Leian, et tegu on väga toreda ja leidliku vormiga, mis sobib mitte ainult distantsõppe tingimustes, vaid avardab laiemalt silmaringi ning pakub kindlasti huvi ka teost lugenud täiskasvanuile. 

Avastasin, et neid videoklippe on hea kasutada ka eesti keele tundides eri tekstiliikidest rääkides. Panen video mängima ja annan lastele ülesande jälgida ning vihikusse kirjutada, milliseid tekstiliike nad sealt leiavad. Näiteks Juhan Liivi „Ta lendas mesipuu poole“ luuletuse videos on lisaks ilukirjanduslikule tekstile ka ajakirjandus-, teabe- ja isegi tarbeteksti.

Meele teeb rõõmsaks seegi, et tegu on vabavaraga. Mul on kooli kodulehel oma blogi, kuhu olen pannud üles töölehed, viited huvitavatele kodulehekülgedele ja ka need videod.

Õpetajana suudan ju sama juttu rääkida, aga õpilastele meeldib, kui klassis on külaline. „Tähtteose kiirkursus“ ongi justkui külaline, kes tuleb ekraani kaudu noorte juurde.

Kaire Pihelgas, Tallinna Mustamäe gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja:

Meie koolis kasutavad tähtteose videoid kõik kirjandusõpetajad 5.–12. klassini, mina vaatasin viimati klassiga „Põrgupõhja uut Vanapaganat“. Distantsõppe ajal lasime õpilastel neid klippe kodus vaadata ja tuua nähtu põhjal välja kolm teost, mida nad ka lugeda tahaksid. Kõige rohkem nimetati Tammsaaret, aga ka Undi „Sügisballi“, õpilaste üks lemmik oli Alveri „Tulipunane vihmavari“.

Kui hakkame teost käsitlema, vaatamegi sissejuhatuseks klassis ära videoklipi, mis ei räägi sisu ette ära, vaid on ülevaatlik ja annab mingid suunad kätte. See lihtsustab õpetaja tööd ja on õpilastele n-ö eelampsuks.

Videote pildikeel on noortepärane ja köitev. Kuna õpilastele need meeldivad, olen lasknud nende lühivideote eeskujul gümnasistidel paaristööna ise samasuguseid teha, näiteks 12. klassis sai igaüks valida kaasaegsest kirjandusest ühe eesti autori ja ühe välisautori.

Teose vastamisel moodustabki ühe osa loominguline ülesanne: videoesitlus või filmike, teine osa on arutlus. Minu õpilased on sellega harjunud.

Kasutasin neid klippe ka keeltekoolis, kus mul on üks C-keeletasemega muukeelsete õppijate grupp. Need annavad üsna hea ülevaate ka sellisele inimesele, kes raamatut lugema ei hakka.

Seda ma ei oska öelda, kui paljud õpilased videote mõjul teoste lugemiseni jõuavad, aga on näha, et huvi tekitavad need küll. Minu arvates võiks selliseid lühivideoid olla palju rohkemate teoste kohta.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!