Tallinna Keskraamatukogu kuu raamat: Geraldine Brooks „Raamatu rahvas“ (2021)
Austraalia päritolu ajakirjanik ja kirjanik Geraldine Brooks debüteerib eesti keeles oma kolmanda romaaniga „Raamatu rahvas“. Kirjanikukarjääri alustas ta 1994. aastal, seni on temalt ilmunud viis romaani ja kuues on ilmumas. Brooksi kannustab kirjutama sügav huvi ajaloo pöördeliste sündmuste vastu. Oma teostes on ta kasutanud ka ajakirjanikuna idamaades töötatud aja jooksul kogunenud isiklikke kogemusi.
1996. aasta kevadel saabub Jugoslaavia sõdade piiramisrõngast äsja vabanenud, kuid laastatud Sarajevo linna raamatukonservaator Hanna Heath, et anda oma eksperthinnang hindamatu väärtusega heebreakeelsele käsikirjale – Sarajevo haggadah’le. Dr Heath võtab laboris uurimiseks endaga kaasa proovid: käsikirja vahelt leitud putukatiiva tükikese, ühe valge karva ja skalpelliga eraldatud kübeme tumedast plekist. Ta loodab, et analüüsid annavad mõne infokillukese, mis aitab heita valgust käsikirjaga seotud lahendamata mõistatustele.
Koos raamatu peatükkidega rändab lugeja läbi aja ja ruumi. Kuidas sattus köite vahele liblikatiib, selgub Sarajevos aastal 1940, sulgede ja roosidega hõbedaste pannalde kadumise asjaolud Viinis 1984. aastal, valgusisaldusega veiniplekkide tekkimine Veneetsias 1609. aastal, soolakristallide sattumine pleki koostisesse Tarragonas 1492. aastal, valge karva päritolu Sevillas 1480. aastal … Veel mõndagi tuleb päevavalgele tänu juhusele.
Oma eksistentsi jooksul hoiavad raamatut nii juutide, moslemite kui kristlaste käed, mis kannavad seda üle mere, ühelt maalt teisele. Neist inimestest saab kokku selle raamatu rahvas, olgugi nad eri rahvusest. Nende käed kirjutavad raamatusse read, köidavad lehed kokku, lisavad ja eemaldavad kaunistusi. Inimeste elud on ammu oma otsa leidnud ja raamat on nüüd ainus mälestus neist, see on „ellujääja maailmast, mida pole enam olemas“ (lk 177).
Oma olemasolu jooksul on üks raamat olnud tunnistajaks sellele, kuidas erineva usutunnistusega inimesed kõrvuti elasid ja kuidas seejärel võttis võimust viha ja sallimatus erinevuste suhtes. Romaanis „Raamatu rahvas“ joonistub selgelt välja inimese kui liigi vastuoluline loomus: võimeline looma imetabaselt meisterlikke kunstiteoseid, võimeline neid hindama ja väärtustama, on seesama inimene ühtlasi võimeline kõik kauni hävitama, enda ihadele või vajadustele ohvriks tooma.
Autor ei lase lugejatel silmi kinni pigistada ajaloos toimunud (ja toimuva) vägivalla ja hävingu ees. Siiski jääb kõlama mõte, et eri rahvusest ja usutunnistusega inimesed on suutelised elama rahumeeles. Ikka leidub inimesi, kes pühendavad oma elu nii teadmiste kui kunstiteoste päästmisele, säilitamisele ja jagamisele: ajaloolased, konservaatorid, muuseumi- ja raamatukogutöötajad, teadlased.
Käsikirjaga seotud peatükke raamib Hanna Heathi lugu, tema kehvad suhted tippkirurgist emaga, mõlema uhkus oma erialaoskuste ja -teadmiste üle. Eksistentsiaalne üksindustunne äralõigatuse tõttu perekonnast, kodust või kodumaast saadab veel mitmeid romaani tegelasi.
Järelsõnas avaldab autor, et ehkki tegelased ja sündmused on enamjaolt välja mõeldud, tugineb romaan paljuski tegelikult aset leidnud ajaloosündmustele. Ka päris Sarajevo haggadah’ saatus on olnud keeruline ja selle käsikirjalise raamatu loos leidub senini lahendamata mõistatusi.
Romaani kirjutamisele on eelnenud põhjalik uurimistöö raamatukogudes ja muuseumides, konsulteerimine eri erialade teadlastega. „Raamatu rahvas“ ei ole just kerge lugemine, sobib ajaloo- ja kultuuriajaloo huvilistele noortele alates gümnaasiumieast.