Tehniline kõrgharidus Eestis 25 aastat hiljem
Eesti uus riigieelarve 2022 on vastu võetud tehnikakõrghariduse vajadusi arvestamata.
Möödunud aasta lõpus sai 80-aastaseks akadeemik Raimund Ubar, kelle artikkel „Kas Eesti kõrgharidust päästaks üksainus universitus?“ ilmus 25 aastat tagasi. Artiklis hoiatati tehnikahariduse hääbumise ja teadlaskonna alarahastamise tagajärgede eest.
Nüüd, 25 aastat hiljem on tagajärjed käes:
1) 2030. aastaks peame sulgema (poliitikute, mitte teadlaste otsusel) põlevkivienergiaplokid, ja seda olukorras, kus alternatiivseid/juhitavaid energiaallikaid ei ole veel projekteerima hakatud. Samal ajal levitatakse meedias arusaama, et Eestis pole vaja luua juhitavate, CO2 vabade energiaallikate (sh aatomielektrijaamade) projekteerimise pädevust. Iga insener teab, et tuule- ja päikeseenergia, isegi koos salvestussüsteemiga, ei hoia üleval vahelduvvoolu elektrivõrku ilma juhitavate elektritootmisjaamadeta.
2) Eestis on edukatest start-up’idest saanud arvestatavad teaduspõhist toodangut tootvad firmad, nagu Starship, Elcogen, Skeleton jne. Tehnikakõrghariduse alarahastust sisaldava riigieelarve valguses on need firmad alustanud erahariduse initsiatiiviga, luues oma tehnikaharidusasutused, mis ei ole ülikoolid. Selline suure hulga õppeasutuste tekkimine 25 aastat tagasi lõhkus toimiva haridussüsteemi ning nende hilisem sulgemine kulges vaevaliselt. Praegu tekkivad õppeasutused on veelgi enam väljaspool ühtset haridussüsteemi, vähendades vajaliku kõrghariduse saajate hulka.
3) TTÜ on püüdnud kohalike õppejõudude vähest rahastamist riigi poolt halduslepingute kaudu kompenseerida osalemisega konsortsiumis, kuhu kuuluvad Taani, Eindhoveni ja Müncheni tehnikaülikoolid ning Ecole Polytechnique Prantsusmaalt, Ecole Polytechnique Fédérale de Lausanne Šveitsist ja Technion Iisraelist. EL-i riikides on hea tava, et riik toetab sellist osalemist, Eestis aga praegu mitte.
Probleeme on veelgi: ühisõppekavad, välismaine profesuur, kolmandate riikide üliõpilaskond jne.
Kui Eesti riigi taasiseseisvumise järgsetel aastal oli üksi teaduse finantseerimine tasemel 0,6% SKP-st, siis 2021. aastal jõuti teadusleppe alusel alles 1,5%-ni. On õige, et haridus ilma teaduseta on poolik, aga tõde on ka vastupidises: hariduseta ei ole teadust. Kõrghariduse rahastamine 1,5% ulatuses näib uue riigieelarve valguses kauge eesmärgina. Ressursse on vähe ja neid hajutatakse ‒ traditsiooniliste tehnikaalaste vastutusvaldkondade jagamine ülikoolide vahel ei ole edu toonud. Näiteks pakiroboti programmeerimine, teadmata, kuidas see toimetab, pole kuigi edukas.
Loomulikult ei ole Eesti veel Euroopa viie rikkama riigi hulgas, kuigi seda eesmärki ei tohi naeruvääristada.
Tehnikaharidusele ei jätku raha. Kuid juba 25 a tagasi andis akadeemik Raimund Ubar mõned soovitused, nagu näiteks kehtestada luksusmaks, innovatsioonimaks, haridusmaks ning nende abil kujundada valitsuse hariduspoliitikat, arvestades riigile vajalikke prioriteete. Kahjuks pole poliitilised ringkonnad suunanud seda ettepanekut isegi riiklikule arutelule, millest võime teha järelduse poliitikute ebakompetentsuse kohta.
Praegu oleme EL-is, mitte nagu 25 aastat tagasi, kuid tehnikahariduse rahastamine on ikka tähelepanuta. Samas on EL Brüsselist pidevalt rõhutanud vajadust kasvatada riigi teaduspotensiaali. Eesti on EL-i direktiive ja soovitusi täitnud üldjuhul entusiastlikult. Näiteks oleme CO2/rohepöörde eesrindlased, ja seda ilma tehnikahariduse rahastuseta! Kuid selline rohepöörde edu põlevkivienergeetika valguses hääbub kiiresti.
Millele ikkagi rajame oma saatuse maailmas, kus teadmised on saanud väärtuseks? Juba Vargamäe Andres teadis Indrekut ülikooli saates, kus on prioriteedid.
TTÜ akadeemilised töötajad on olnud ja on alati valmis vedama Eesti riigi edukust, toetudes tehnikaharidusele.
Arvo Mere, PhD TTÜ õppejõud aastast 1979
Vladimir Viies, PhD MD in Education TTÜ õppejõud aastast 1985
TTÜ AAL-i liikmed, pikaajalised õppejõud
AITUMA!
MÕTLEVATE INIMESTE muresse tasub süveneda…
RAHAST tähtsam ongi MÕTLEMINE. Nagu Eestis (ja mujalgi maailmas!), ei lahenda ÕPETAJATE probleemi raha (palk), nii on hiilinud ülikoolidesse veel salakavalam OHT – laste-alaealiste arendamise, kasvatamise ja õpetamise TASE enne kooli ning koolis… Noorte arukus (IQ) ju langeb!
TTÜ õppejõud on jätkuvalt mures kasvõi inseneriks õppima tulnute TASEME pärast ja hiljuti tõid sama välja TÜ arstiteaduskonna inimesed. Kui nn pehmetel aladel võib sõnaosava jutuga midagi kokku keerutada, siis neil erialadel on rahvuskultuuri ähvardav oht. Õnneks teame PÕHJUSI…
Oleme olukorras – nokk kinni, saba lahti jne. Poliitikud – TÖÖLE!