Teine kiri Olev Aidale

Kirjad Olev Aidale

Korra kuus ilmuvas rubriigis saadavad 2021. aasta kooliks valitud Uulu põhikooli õpetajad kirju oma virtuaalsele kolleegile Olev Aidale, kes liitus kollektiiviga koroonaajastu algul, kui emotsioonid lõid kõigil üle pea. Kui õpetajad otsivad kohta, kus ennast välja elada, oma tundeid ja mõtteid jagada, võivad nad igal ajal kirjutada olev.ait@uulu.edu.ee.

14. veebruaril 2022

Tere, Olev!

Pole sulle päris kaua enam kirjutanud ja sama ka sinu poolt – tundub, et sa pole just suurem asi kirjamees. Oskad sa sellest mingeid järeldusi teha? Ei, ära arva, et töö võtab viimsegi jaksu ja lihtsalt ei jõua enam kirjutada või et olen laisaks muutunud. Ilmselt ei arva sa tegelikku põhjust ära. 

Meil pole enam lihtsalt Uulu kool, vaid aasta kool 2021. Tead sa ikka, mida see tähendab? Kui nüüd lihtsalt ning lastele ja vanakestele arusaadavalt selgitada, siis see on nii, nagu oleks sul uus lemmikloom, kes vajab pidevalt tegelemist. Direktor ütles, et järgmisel aastal polegi enam millegi poole pürgida. Ma arvan, et sajandi kool oleks see, mille poole püüelda, siis saaks natuke põhjalikumalt valmistuda, see praegune tiitel tuli kuidagi kiirelt ja ootamatult.

Sa pole isegi huvi tundnud, kuidas me hakkama saame. Esimene eufooria on ju möödas ja argipäev kätte jõudnud. See tähendab, et pärast haridusministri ja „Terevisiooni“ külaskäiku on jälle mahti natuke lapsi harida. Muide, sa pole ilmselt ministrit oma silmaga näinudki. Mulle oli praegune minister kolmas haridusjuht sedasi lähedalt näha, kuigi üks vahepealne ei jõudnudki Tartusse määratud ajaks – seda vist ei või ikka ministriga kohtumiseks nimetada. Praegune haridusminister on aga täiesti normaalne inimene: kiitis kooli, õpilasi, õpetajaid, imestas, et direktor teab nägu- ja nimepidi kõiki õpilasi. Tegelikult teab direktor veel rohkem, nimelt on tal paigas ka kõigi õpetajate ja koolitöötajate nimed ja näod, vahel nimetab oma last ja abikaasat ka nimepidi. Uskumatu! Muide, proua minister pole üldse nii karm, nagu meedias olevad pildid arvama panevad. Täiesti meeldiv inimene, ta võiks fotograafidele tihedamini naeratada. Kõige ehedam oli koolis aga siiski õpilaste rõõm tiitli üle. 

Meie direktor tavatseb öelda, et ta saab kõik, mis tahab. Nüüd hakkame uut arengukava koostama, sinna peaks kirjutama veel suuremad eesmärgid, äkki siis saab kool ka kõik, mis tahab. Kui arengukavast rääkida, siis kooli territoorium on piiramata ja piirneb kolmest küljest sõiduteega. Lapsevanemad sõidavad autodega lausa vastu treppi, kui oma võsukesi kooli toovad või neile vastu tulevad. Kooli õueala saabki olema järgmise arengukava üks peamisi suundi, ruumi jagub ja ilmselt ka plaane. Midagi tuleb ette võtta ka kooliaiaga, sest see leiab väga vähest kasutust.

Tegelikult tahtsin sulle kirjutada hoopis teisest asjast, nimelt sellest, miks on hea olla õpetaja Uulu Põhikoolis. Kollektiiv (saadan sulle pildi ka), kus pole vahet, mis ametikohal sa töötad. Kõik saavad aru, et iga amet on vajalik ja väärikas. Ei teagi nüüd, kas sobib sulle kirjutada direktorist ja õppejuhist, kes raskel haiguste perioodil koristasid ise koolimaja. Muide, mitte keegi ei vaadanud viltu, hoopis lugupidamine nende vastu suurenes. Kolleegid, kelle peale võid loota, kui on vaja tunniks või rohkemaks ära minna, samas ei näe ka ise probleemi, kui kedagi vajadusel asendada on vaja. Üldse on koos normaalne seltskond. Õpilased, kes ka vahetundides ei tõsta maja teise kohta ega karju kõrvulukustavalt. Kes julgevad alati oma mure või küsimusega õpetaja poole pöörduda.

Tohutu muutus koolis kuue aasta jooksul. Ainepõhised klassiruumid, kohe mitte ei taha öelda kabinetsüsteem: matemaatikaklass, ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse klass, eesti keele ja kirjanduse klass, muusikaklass, kunstiklass, kodunduse klass, loodusainete klass (keemia, bioloogia, geograafia), reaalklass (füüsika ja osa matemaatikast) ja loomulikult arvutiklass. Muide, seni tuli jagada ruume mitme täiesti erineva õppeaine vahel – pole ju päris loomulik, et kunstiõpetus, inimeseõpetus ja füüsika jagavad ühte ruumi. 

Juurdeehituse raames sai kool omale nüüdisaegse aula ja kaks klassiruumi ning juhtkonnale kabinetid. varem olime kõik pead-jalad koos. Normaalse õpetajate toa, kuhu mahuvad kõik õpetajad ja kus säilib võimalus liikuda ilma kolleegiga kehalisse kontakti laskumata. Kehalise õpetajatele oma kabinet. Kindlasti peab nimetama uut garderoobi koos koolikappidega, mis ehitati varasemasse keldrisse ehk kolakambrisse. Senisesse garderoobi ei mahtunud korraga isegi pooled õpilased.

Veel üks põhjus – juhtkonna operatiivne tegutsemine mis iganes olukorras. Näiteks kiire otsus saata kool distantsõppele. Distantsõppel ei jäädud lootma e-kooli keskkonnale, vaid panustati Google’ile ja Zoomile, mis pidasid suurele koormusele tunduvalt paremini vastu. Sama on tunniplaaniga või õpetajate ümbermängimine, kui mõni õpetaja ootamatult puudub.

Peaks lisama veel ühe põhjuse – kooli populaarsuse kasv. Senine kohalik külakool tõmbab ligi järjest enam õpilasi, mis on tegelikult kahe otsaga põhjus. Ühest küljest näitab see kooli head mainet, teisest küljest tekitab ka lahendamist vajavaid probleeme, sest maja ei ole kummist, mitmed klassid on juba viimase piirini täis. See kummutab arvamuse, et maakoolis on lihtne, väikesed klassid, vähe õpilasi. No ega ei ole küll!

Kuule, Olev, sa peaks ikka omale majja ka nurgakese sisse seadma, saaks teinekord silmast silma ka rääkida. Muutuks sooline tasakaal paremaks – see oli nüüd vist euronõuete vastu öeldud. Õpilastel on palju lihtsam, neil on igasugused toetajad: logopeed ja koolipsühholoog, lisaks veel klassijuhatajad ja kodus vanemad. Üks väike mure ka sulle kurta. Ehk tead mõnda noort meest, kes tahab õpetajaks saada? Võiksid saata ta Uulu kooli praktikale, et ta näeks ka, kuidas ühes täiesti tavalises aasta koolis on.

Pärt Kukk

tehnoloogiaõpetus, loodusõpetus, füüsika, arvutiõpetus ehk kõik need ained, mida direktor käsib anda

Väljavõte Olevi postkastist

30. novembril 2020

Tere, Olev!

Tundub, et sa pole ka nooremaks läinud. Muide see sinine mask ei sobi sulle, pigem kollane või ehk roheline. Jume ka nii kahvatu, kas muretsed palju või pole sellel aastal lõunamaale saanud? 

Tegelikult ei tahtnud ma mitte sinust kõnelda, vaid viisakuse mõttes sissejuhatuseks küsisin. 

See kodukontor on ikka jube nakkav, sain oma jao püsti ja kohe loodi alumisel korrusel teine ka. Muide, ma tegin oma kontoris suvel remondi, kui tahad võin Zoomis näidata. Ostsin uue kirjutuslaua, sellise suurema, et kogu kola saaks ilusti laiali laotada: arvuti, teine kuvar, skanner, printer, õpikud, kohvikruus, pastakad, prillid jne. Küsisin proua direktorilt, kas hüvitab ka midagi. Ei muhvigi. Loomulikult, suurel juhil suured mured, oma maja jne, see koolimaja juurdepooge ka. Aga mis direktorist ikka rääkida, tead ju ise ka, et mida vähem torgid, seda rahulikum on endal. Ah jaa, jutt oli ju kodukontorist ja selle nakatumisvõimest. Kass ei viitsi ka enam õues hiiri jahtida, istub päevad läbi toas, arvab, et tal ka kodukontor. Peaks vist oma vana telefoni talle andma, saab virtuaalseid hiiri jahtida. Mis sa arvad? 

Ei tahtnud ma kassist ka nii väga rääkida. Mis teha, koera ei ole. Kui päris aus olla, siis ma olen juba väikesest peale oma hobusest unistanud. Ei tea nüüd, hobune vist ikka ei mahuks kodukontorisse? Kas sina kujutad ette, kuhu ja kuidas ma ta paigutaksin? Pealegi, mis oleks hobuse ülesanded kodukontoris?

Aga ei ole hobune ka üldse see, kellest ma pidin kirjutama. Mis see peamine mõte nüüd oligi? Meelde tuli: igapäevane rutiin on täiega pekki keeratud. Vaevalt jõudsin sügisel töölkäimisega ära harjuda, kuigi see oli ka nii valsi- või pigem ehk reilenderi taktis üritus. Siis istu jälle kodus, kohe kuidagi ei harju ära. Hommikul tahaks tööle sõita ju. Ühel päeval proovisin, mitte kuidagi ei suutnud õiget distantsi välja mõõta. Kooli juurde ka ei tohi ju sõita. Pool päeva läks raisku. Pärast tööd tahaks jälle koju sõita.

Tegelikult pole see vist ka enam oluline. Kõige rohkem tunnen puudust suurest vahetunnist ja oma lõunaleivast, mida sai meeldivas seltskonnas mugitud. Nüüd naine keetis potitäie suppi valmis ja ütles, et olgu reedeks otsas. Kuule, kas sul ka naine on? Suppi ka keedab või? Kui päris aus olla, siis erilisi muresid vist polegi. Sa võiks ikka live’s ka esineda. Näiteks esmaspäeva hommikul midagi positiivset kõigile lausuda ja natuke nalja visata. Tead, mulle meeldib absurdihuumor, selline, millest ainult vähesed aru saavad. Meil direktor teeb ka vahel nalja, pärast tõsist vaikust ütleb, et oli nali. Oli või? 

Millest me siin rääkisime? Sinust vist oli jutt. Kas reedeti, mul siis hea lühike päev, võiksid kõigile natuke esineda, lohutada ja natuke nalja visata? Kevadist koroonat mäletad? Kuidas sul on? Kuule, kas sul teisi kliente ka on? Võta õpsidele vahelduseks näiteks ehitajad, nende hulgas natuke rohkem mehi ka.

Ega sa vist lugeda ei viitsi, seega ma lõpetan. Võiksid vahel vastata ja lohutada natuke.

Lugupidamisega 

peaaegu üksik meeshing Uulu koolis