Üks suurus sobib kõigile ei kehti ka kaugõppes

Koroonast tulenenud õpilaste sunnitud massiline distantsõppele jäämine ajendas MTÜ Eesti Talendikeskuse talveseminaril* kaugõppega seotut analüüsima andeka või – kui soovite seda terminit vältida – edenenud õppija (ingl advanced learner) seisukohast.

Andekuse ja selle toetamisega seotu, sh terminite küsimused, on praegu varasemast enam päevakorral, tegevussuund on HTM-i lähiaastate prioriteete. Ingliskeelses teaduskirjanduses on kasutusel kümneid versioone. Kuigi „sildid“ võivad olla erinevad, peetakse silmas õppijat, kelle võimete, arengunäitajate või akadeemiliste saavutuste tase erineb olulisel määral keskmise samaealiste grupi tasemest ning kes vajab oma potentsiaali avamiseks õppetöö kohandamist oma vajadustele vastavaks. 

Kaugõpe on teistest akadeemiliselt võimekamate õpilaste arengu toetamisel Eestis juba ammu käibel – praeguse nimega Tartu Ülikooli teaduskooli kogemus ulatub ligi 70 aasta taha. Seminari huviväljas olidki õppijad, kes on kaugõppe valinud vabatahtlikult, lisaks teaduskooli õpilastele ka näiteks koduõppe valinud perede lapsed või eri haridustasemetel iseõppe kogemuse saanud noored. 

Niisugustele õpilastele on kaugõpe andnud suurema valikuvabaduse ja võimaluse nii õppekava rikastamiseks kui ka kiirendamiseks, samuti võib eeldada, et nad on motiveeritumad ning harjunud õppima ja pingutama. 

Kindlasti oli ka õpetajaid, kes pöörasid koroonaaegse ebamugava õppekorralduse hoopis võimaluseks õppetööd efektiivselt diferentseerida. Näiteks Tartu Veeriku kooli õpetaja Karin Konksi jätkas noppetunde matemaatikas võimekamate algklassiõpilastega, määrates neile teistest erineva veebitundide aja. Nii oli võimalik arvestada kõigi õpilaste individuaalsete õpivajadustega.

Seminariks valmistumisel korraldasime küsitluse teaduskooli õpilaste hulgas. Selgus, et paljud kohanesid koroonast tingitud üldise kaugõppega üsna hästi, kuigi oli ka neid, kelle koormus oluliselt suurenes, kui koolis ei arvestatud nende kooliväliste õpikohustustega. Tõdeti ka motivatsioonilangust ja sellest tulenevalt mõningast õpitulemuste halvenemist. 

Teaduskooli direktor Ana Valdmann ja bioloogiaolümpiaadi kauane mentor Sulev Kuuse tõid välja probleemid, mis on kerkinud üles seetõttu, et epidemioloogiline olukord on sundinud digiformaati ka varem tavapäraselt auditoorselt toimunud olümpiaadid ja treeninglaagrid. Puudub võimalus eksperimentaalseid voore normaalselt läbi viia, halvatud on ettevalmistus rahvusvahelisteks olümpiaadideks, rääkimata sotsiaalse ja emotsionaalse heaolu mõttes äärmiselt olulisest reaalsest kontaktist nii juhendajate kui ka sarnaste huvide ja tasemega kaaslastega.

Ka tugeva vastuvõtukonkursiga Miina Härma gümnaasiumis õpib väga palju selliseid õpilasi, kellele riiklik õppekava ei paku piisavalt väljakutseid, rahvusvahelisel IB-õppekaval rohkesti eri keele- ja kultuuritaustaga õpilasi. Koolil on kogemusi ka õpilastega, kes on mõne klassi vahele jätnud. Õppejuht Terje Halliku sõnul tehakse igal aastal sellistele õpilastele individuaalseid õppekavu, soositakse olümpiaadidel võistlemist mitte vanusele, vaid võimetele ja teadmiste tasemele vastavas grupis, gümnaasiumi õppekavas arvestatakse teaduskooli kursusi. 

Nagu eespool nimetatud juhtudel, on ka koduõppes ise- ja kaugõpe üks olulisemaid õppimisviise. Koduõppe nõustaja Kaire Kaur Danieli andmetel suurenes koroona ajal lapsevanema taotlusega koduõppele jäänud laste arv. Individuaalse lähenemise tõttu õpivad lapsed ennast ja oma tugevusi paremini tundma ning on akadeemiliselt edukad ka kõrgkoolis.

Kaugõppekursused, kus arvestatakse õppijate võimete tasemega, on suurepärane õppe diferentseerimise võimalus. Uuringud kinnitavad, et andekad õpilased eelistavad üldjuhul intellektuaalselt stimuleerivat ja oma võimetele vastavat õppematerjali, võimalust individuaalselt süveneda oma huvide valdkonnaga seotud ainesesse ning õppida koos sarnaste huvide ja võimete tasemega grupis. Koroonaaja õpikogemusi analüüsivates teadusartiklites on näha, et hästi suhtuvad õpilased sellistesse kursustesse, kus on arvestatud nende arenguvajadustega. Kõigis uuringutes oli esile toodud, et ka kaugõppes on äärmiselt vajalik suhtlus nii õppijate enda vahel kui ka juhendajatega. 

Seminaril puudutati ka vaimse heaolu temaatikat. Kliiniline psühholoog ja nõustaja Kaia Kastepõld-Tõrs tõi näiteid, kus noortel, kes esimese koroonalaine ajal tulid enam-vähem rahuldavalt toime, on nüüd tekkinud väsimus, sagedamini näiteks seoses andekatele tihti omase ülemäärase perfektsionismiga. Vaimse tervise probleemide riski tõstavad psüühiline eelsoodumus ja ebasobivad keskkonnamõjurid. 

Aga on ka neid, kellele on kaugõpe mõjunud hästi, eriti neile, kellel on kollektiivis toimimine ja olemine mingitel põhjustel raskendatud või vastumeelne. Mitmed seminaril kõlanud näited viitasid sellele, et üldise stressitaseme tõus on seotud mittetoimiva, halvasti korraldatud või nõrgalt juhendatud kaugõppega. 

Kuigi kõik seminaril esinenud olid ühte meelt, et kaugõpe avardab ja rikastab võimalusi, ei asenda see siiski kontaktõpet.

* MTÜ Eesti Talendikeskuse kodulehel www.talendikeskus.ee saab tutvuda nii selle kui ka varasemate seminaride materjalidega.