Unustatud Must jaanuar ehk Perestroika Eesti õppekirjanduses

20. jaanuar on Aserbaidžaanis ametlik leinapäev. 1990. aasta 19. jaanuaril koondusid pealinnas Bakuus Nõukogude Liidu eriüksused. Järgnenud halastamatus rünnakus hukkus erinevatel andmetel kuni 170 inimest. Hukkunud olid eranditult tsiviilisikud, sealhulgas juhuslikult tänaval liikunud koolilapsed, aknale sündmusi vaatama tulnud uudishimulikud, auto ja bussiga igapäevaseid sõite teinud lihtsad Bakuu elanikud. Nõukogude allikad väidavad ka paarikümne sõduri hukkumisest, aga siin on põhjust kahtlustada propagandistlikku sõnumiedastamist: relvajõudude ülekaal oli üheselt ründajate poolel.

Bakuu sündmusi on põhjalikult meenutanud Ainar Ruussaar Postimehes 31. jaanuaril 2020 ilmunud artiklis „Laguneva NSV Liidu must peatükk – Bakuu must jaanuar“.

Must jaanuar Bakuus oli liiduvabariikide iseseisvumispüüete vastu suunatud sõjalisest agressioonist kõige ohvriterohkem. 1989. a aprillis Tbilisis toimunud „sapöörilabidate ööl“ hukkus 21 tsiviilelanikku, 1991. a jaanuaris Vilniuse teletorni kaitsmisel 14 ja Riias siseministeeriumi kaitsmisel viis tsiviilelanikku. Vigastada sai mitme agressioonisündmuse peale kokku üle tuhande inimese, sealhulgas üle kaheksasaja Bakuus.

Läbi aegade on kõlanud kriitikanoodid Lääne avalikkuse aadressil sündmuste vähese kajastamise pärast. Lääneriikide leiget suhtumist perestroikaaegse Nõukogude vägivallavõimu ohvritesse peegeldab aga kõige paremini 1990. aastal Mihhail Gorbatšovile antud Nobeli rahupreemia.

Selle kõige taustal on põhjust taas tõdeda, et Eesti Vabariigi veretu taasiseseisvumine ei olnud iseenesestmõistetav protsess. Nüüd, kus kõnealustest sündmustest on möödunud peaaegu veerandsada aastat, on paras aeg analüüsida ülevaatlikult, kuidas on see periood väljendunud Eesti avalikus diskussioonis. Ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajana võtaksin ise luubi alla üldhariduskoolide ajalooõpikud (A. Adamson, J. Ant jt. Lähiajalugu. 12. klass. Tallinn. Argo. 2000; E. Vära, T. Tannberg. Lähiajalugu II. Avita. 2004; M. Laar, L. Vahtre. Lähiajalugu II gümnaasiumile. Avita. 2007; L. Vahtre, M. Nutt. Lähiajalugu III gümnaasiumile. Maurus 2014; E. Vära, T. Tannberg. Lähiajalugu II osa. Avita 2016) Täpsemalt kuus taasiseseisvunud Eestis väljaantud õpikut. Neist kolm põhikoolile ning kolm gümnaasiumile. Sealhulgas kehtivale õppekavale vastavad põhikooli õpikutest kaks, gümnaasiumiastmes ka kaks. Kirjastustest on esindatud Koolibri, Avita, Maurus ja Argo. Mõistet „perestroika“ on neis õpikus läbivalt käsitletud nii kitsamas tähenduses majandusreformina kui ka laiemas tähenduses reformide perioodina.

Esmalt pakkus huvi, kas lehitsetud õpikutest üldse mainitakse perestroikaaegseid inimsusevastseid tegusid liiduvabariikides. Kuuest õpikust markeerib Thbilisi ja Bakuu sündmusi vaid üks, Vilniuse ja Riia sündmusi kolm. Kolmes õpikus ei ole juttu mitte ühestki kõnealusest sündmusest. Kõige põhjalikumalt käsitleb perestroikaaegset agressiooni Vilniuses ja Riias Avita gümnaasiumiõpik. Sealjuures asetatakse vastutus inimsusevastaste tegude elluviimisel mitte niivõrd toonasele NSV Liidu kõrgemale juhtkonnale, kuivõrd NSVL-i sõjalistele eriüksustele.

Kõikides kõne all olevates õpikutes käsitletakse perestroika aega tervikuna kui uuenduslike reformide ja demokraatia tugevdamise perioodi. Gorbatšovi aga kui uuendusmeelset juhti, kelle peamiseks takistuseks olid vanameelsed võimuisikud NSV Liidu juhtkonnas. Näiteks Mauruse õpikus tõdetakse: „Et majanduslikust tupikust välja tulla, alustas 1985. aastal võimule tulnud NSV Liidu juht Mihhail Gorbatšov perestroikat, mille raames püüti muuta riiki efektiivsemaks, avatumaks ja demokraatlikumaks.“ Kuna selles õpikus ei ole mainitud mitte ühtegi kõnealust agressiooni, siis perestroika osas jääbki domineerima üheselt positiivne narratiiv. Avita põhikooliõpikus on perestroika positiivsete reformide taustal toonitatud ka Gorbatšovi diplomaatilisi oskusi: „Gorbatšov püüdis laveerida reformimeelsete ja vanameelsete vahel, rõhutades vajadust säilitada sotsialism ja Nõukogude Liidu terviklikkus“. Ehk siin on tõlgendusruumi ka hüpoteesile, et ilma vanameelsete surveta oleks Gorbatšov ka ise meeleldi uuenduslike reformidega jätkanud. Ka selles õpikus pole veriseid sündmusi neljas linnas eraldi mainitud, küll aga on ära toodud kokkuvõttev tõdemus: „Keskvõim püüdis seda (liiduvabariikide suveräänsustaotlusi ‒ K. K.) lämmatada. Mitmel pool kasvasid rahvuskonfliktid veristeks kokkupõrgeteks.“ Nii jääb ka siin lõppkokkuvõttes domineerima perestroika kui demokraatlikku arengut soosiva perioodi narratiiv.

Ja see näibki olevat perestroikat käsitleva õppekirjanduse peamine probleem: ka siis, kui veriseid sündmusi Vilniuses ja Riias on põhjalikumalt käsitletud, on see perestroika kontekstis justkui eraldiseisev anomaalia. Perestroikaga seotud narratiivid on üheselt positiivsed. Peamised alateemad on näiteks Brežnevi doktriinist loobumine, pingelõdvendus suhetes USA ja demokraatlike lääneriikidega, majandus- ja isikuvabaduste võimaldamine. On mainitud küll muid probleemkohti, näiteks glasnosti põhimõtete eiramine Tšernobõli kommunikatsioonis, aga taas kord oleks tegu justkui pigem erandite kui süsteemse mustriga. Ehk siis võib siin teha üsna julgesti üldistuse, et Eesti õppekirjanduse narratiiv perestroikast ühtib laias laastus sellesama mentaliteediga, mis võimaldas anda Mihhail Gorbatšovile Nobeli rahupreemia. Lisaks tõsiasjale, et selline lähenemine ei ole õiglane perestroika ohvrite mälestusele, on see ka otsene oht Eesti julgeolekule, sest soovunelmad NSV Liidu taastamisest ei ole sugugi välja surnud. Ei tasu luua noores põlvkonnas illusiooni, et perestroika oleks võinud anda võimaluse kujundada inimnäolist NSV Liitu.

Pean tunnistama, et olen ka ise harjumusest kultiveerinud perestroika kui positiivse protsessi narratiivi ajalootundides, aga kavatsen rõhuasetust muuta. Nagu iga suur reform NSV Liidus, ei kõigutanud ka perestroika Nõukogude režiimi inimsusevastast olemust. Sündmused nelja liiduvabariigi pealinnas, eriti aga Bakuus, on siin ilmekas näide. Musta jaanuari kohta on internetis piisavalt usaldusväärseid allikaid õpetajale asjakohase õppematerjali loomiseks. On selge, et ainekavade maht on piiratud ja sellega seoses ka valikud, mida õppekirjandusse panna. Samas tuleb aduda vastutust, millist narratiivi loovad ajalooõppesse valitud faktid ja allikad. Mulle tundub, et siin on mõtteainet ka edaspidiseks.