Vaimse tervise teemad jäävad tugispetsialistide ja entusiastlike õpetajate kanda

Kuna vaimse tervise probleeme esineb noortel üha rohkem, on Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse IT eriala õppijatel kolmandat aastat õppekavas vaimse tervise moodul (VATEM), mis toetab noorte vaimset tervist ja julgustab avatumalt neil teemadel rääkima.

Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse psühholoogid Agne Põlder ja Tatjana Neborjakina ning eripedagoog Madli Vaidlo, miks selline moodul õppekavva võeti?

Agne Põlder: Mõte tuli sellest, et ühel aastal vajasid pea kõik IT-rühma üheksa õppijat individuaalset psühholoogi teenust. Leidsime, et õigem oleks püüda lisaks ennetavalt sekkuda ning vaimse tervise teemasid käsitleda ja neile lahendusi otsida grupipõhiselt. Moodul on jagatud õppeaasta peale kolmeks suuremaks teemaks: kohanemine ja sotsiaalsed oskused, enese tunnetamine ning heaolu toetamine. Moodulit on võimalik kohandada vastavalt õpperühma tasemele ja eripäradele, nagu erivajadus, intellekt, vanus, sotsiaalsed oskused jne. IT-rühmal, kelle õpingud kestavad kolm aastat, mille lõpuks nad omandavad kutsekeskhariduse, on see moodul õppekavas teisel aastal. Sel aastal õnnestus meil õppekava uuendamise käigus ka tööõppe ja kohenemiskursuste õppekavadesse veidi vaimse tervise teemasid põimida. Kuna neis rühmades on palju lihtsustatud õppekava baasil õppijaid, töötasime nende jaoks moodulist välja lühema ja lihtsama variandi. Paraku ei ole aja- ja raharessursi puudusel võimalik seda rohkematele rühmadele pakkuda.

Kuidas vaimse tervise tunnid välja näevad?

Madli Vaidlo: Alustame üldisematest teemadest, mis aitavad õppijatel üksteisega kohaneda, et nad tunneksid end tunnis koos meie ja grupikaaslastega mugavalt ja hästi. Edasi läheme sujuvalt vaimse tervise teemade juurde. Õpikuid meil ei ole, laseme täita töölehti ja teha harjutusi, nii et aasta lõpuks tekib igal õppijal oma vaimse tervise mapp. Eesmärk ongi, et tunnis oleks kõike: teooriat, videoid, aktiiv- ja eneseanalüüsi harjutusi, arutelusid, grupitöid, loovaid ülesandeid. Praktilised harjutused ongi vajalikud selleks, et õppijad oleksid valmis end rohkem avama.

Tatjana Neborjakina: Tundi läbi viies avame mingil määral ka ennast, nii tulevad noored paremini kaasa. Lähtume alati grupist ning kohandame ja muudame tunnikavasid paindlikult vastavalt vajadusele. Kõigil kolmel aastal on grupid üksteisest erinenud. Esimesel aastal oli IT eriala õppijate keskmine vanus 20+, eelmisel aastal alla 20 aasta ning sel aastal on grupis ka 40-aastaseid. Sellest lähtuvalt saame ise otsustada, millisele teemale rohkem tähelepanu pöörata.

Kas õppijad on valmis end avama ja oma probleemidest rääkima?

Agne Põlder: See oleneb grupist. IT erialal ei ole palju selliseid tunde, kus õppijad peaksid omavahel suhtlema ja arutlema. Enamasti ollakse omaette arvutis, mistõttu suhtlemis- ja koostöö tegemise oskust on vaja kindlasti arendada. Aja jooksul on Astangu IT eriala sihtgrupp muutunud. Varem oli õppijate seas rohkem füüsilise või liikumispuudega inimesi. Nüüd, kui kutsekoolides on ligipääsetavus parem, minnakse sinna õppima ja meile jõuavad rohkem vaimse tervise probleemidega õppijad. IT-rühmades on palju autismispektri häirega noori, kelle jaoks suhtlemine on keeruline. Püüamegi teha tunnid õppijate jaoks võimalikult eluliseks ja huvitavaks, et panna neid kaasa mõtlema ja arutlema. Küsime ka noorte enda käest, millised teemad on nende jaoks olulised ja millest nad rääkida soovivad. Julgustame neid arvamust avaldama, samas oleme kokku leppinud, et keegi ei pea enda probleeme jagama, kui ei taha. Kõige parem saavutus on, kui õppijad hakkavad kaasa mõtlema, küsima, suhtlema, arvamust avaldama ja kogemusi jagama. 

Milliseid probleeme noortel on?

Tatajana Neborjakina: Noorte probleemid on väga erinevad. On käitumisprobleeme, on ärevust ja meeleoluhäireid, mis käivad kaasas autismispektri häire või aktiivsus-tähelepanuhäirega. Viimastel aastatel on olnud aktuaalne ka koroonapandeemiast tingitud isoleerituse teema: kuidas see meeleolule mõjub ja mil moel sellega toime tulla. Paljud on välja toonud, et distantsõpe oli raske ja kurnav.

Agne Põlder: Oleme tundides rääkinud mõtete, tunnete ja käitumise seostest, samuti sellest, milline on kellegi tugivõrgustik ning kes on need inimesed, kes on teda elus nii heas kui halvas suunas mõjutanud. Oskuse probleemidega toime tulla saame ju kaasa kodust. Paraku ei ole paljudel noortel piisavalt tuge või on nende tugivõrgustik pigem vastupidise efektiga, tekitades probleeme juurde. Näiteks kui peres on suured tülid ja konfliktid või on noorele pandud üle jõu käiv kohustus lähedaste eest hoolitseda.

Madli Vaidlo: Minu kogemus näitab, et sageli lähedased pisendavad noore vaimse tervise probleeme, seades esikohale õpitulemuse, mitte tema heaolu. 

Agne Põlder: Praeguse grupiga olemegi jõudnud heaolu teemade juurde, kus keskendume sellele, millised võimalused on ennast ise aidata. Igaüks saab järele mõelda, kas ta sööb tervislikult, magab ja liigub piisavalt, kuidas oma päevakava planeerib.

Milliseid praktilisi harjutusi olete tunnis teinud?

Madli Vaidlo: Kui rääkisime oskusest oma aega planeerida, tegime tahvlile mõistekaardi selle kohta, mis kellelegi energiat annab ja võtab. Noorte vastused olid väga erinevad. Üks tõi välja, et talle annab kõige rohkem energiat päike, teine väitis, et eelistab pimedust. Arutlesimegi, kui erinevad me inimestena oleme: see, mis sulle meeldib, ei pruugi meeldida teistele. Lõpuks lasime igaühel planeerida oma ideaalse päeva, kuhu pidi mahtuma ka õppetöö.

Tatjana Neborjakina: Sotsiaalsete oskuste teema juures tuli rühmal vastu võtta ühine otsus, mida õhupalliga lennates korvist välja visata, et pall õhus püsiks. See lihtne harjutus tõi hästi välja, kuidas keegi rühmaliikmena käitub: kas ta on passiivne või aktiivne, surub oma arvamust peale või on nõus läbi rääkima. Edasi sai igaüks mõelda, kas ta peaks oma käitumises midagi muutma.

Madli Vaidlo: Oleme võtnud ka foorumitest noorte postitusi ja tunnis nende üle koos arutlenud. Jällegi on huvitav näha, kuidas keegi probleemile läheneb ja milliseid lahendusi välja pakub.

Agne Põlder: Eelmise aasta rühmaga oli alguses mure: nad tahtsid tunni ajal telefonis olla, väites, et see aitab neil keskenduda. Tahtsime tõestada, et selline rööprähklemine hoopis vähendab keskendumisvõimet, ning tegime tunnis eksperimendi, kus lasime neil samal ajal peast arvutada ja telefonis ussimängu mängida. Eksperimendiga õnnestus noori veenda, et kahte asja korraga teha ei ole lihtne. Teine võit oli, et selle harjutusega tulid paremini toime tagasihoidlikumad õppijad, kes said enda jaoks olulise eduelamuse.

Tatjana Neborjakina: Selliste harjutuste mõte on oma kogemuse kaudu õppida ja järeldusi teha, mis ongi kõige parem viis õppida. 

Millega vaimse tervise mooduli aine lõpeb?

Agne Põlder: Moodul lõpeb arvestusega. Iga õppija teeb vabas vormis lühikese ettekande või esitluse selle kohta, mida tähendab tema jaoks vaimne tervis ning mis aitab tal rasketel hetkedel toime tulla. Need ettekanded on alati häid emotsioone pakkunud, seda enam, et avalik esinemine on paljude jaoks pingutus. Ühe noormehe puhul arvasime, et ta ei tulegi lõpuettekandeks kohale, sest aasta jooksul ei osalenud ta aruteludes ega teinud kaasa ühtki harjutust. Aga ta oli põhjalikult valmistunud ja tegi väga sisuka ettekande, mis näitas, et ta oli terve aasta kaasa töötanud ja nende teemade peale mõelnud.

Kas ka teised koolid on selle mooduli vastu huvi tundnud? 

Agne Põlder: Jah, juba kolm aastat tagasi, kui hakkasime seda moodulit oma majas katsetama, tundsid paljud kutse- ja keskkoolid selle vastu huvi. Eelmise, 2021. aasta novembris korraldasime esimest korda töötoa, kus tutvustasime huvilistele väljastpoolt vaimse tervise mooduli teemasid, metoodikaid, õppematerjale, tundide läbiviimise põhimõtteid. Kõik osalejad leidsid, et selline aine on praegu õppekavast puudu, ehkki vajadus selle järele on suur, sest kutsekoolides õpib erivajadusega noori üha rohkem. 

Madli Vaidlo: Paraku ei jätku sellise aine õppekavva võtmiseks töötajaid ega raha. Vaimse tervise teemad jäävad praegu tugispetsialistide ja entusiastlikumate õpetajate kanda. Aga kutseõpetaja, kes peab andma oma erialaainet, ei jõua selle kõrvalt vaimse tervise teemadega tegeleda. 

Agne Põlder: Samas ei tahaks jääda selle juurde, et seda ainet saavad anda ainult tugispetsialistid. Pigem võiks õppekava olla nii lihtsalt ja loogiliselt üles ehitatud, et selle külge oleks lihtne neid teemasid haakida. Töötoa käigus toodigi välja, et vaimse tervise teemad peaks mingil määral olema kõigi ühine asi. Kõik koolis töötavad inimesed peaksid olema õppijatele vaimse tervise eeskujud. Kui õpetaja ise on läbi põlemas, suhtleb konfliktselt või kiitleb sellega, et ta öösel ei maga ja teeb haigena tööd, ei anna see ka noortele sõnumit, et vaimset tervist tuleb hoida.

Mis on teie hinnangul vaimse tervise mooduli peamine kasutegur?

Tatjana Neborjakina: See aitab oma mõtetest, tunnetest ja käitumisest aru saada ning annab teadmise, et ka ise saab asju muuta.

Agne Põlder: Tekib arusaamine, et oma tundeid ei pea häbenema. Oma kogemuste jagamine ja teiste kuulamine aitab mõista, et ka teised tunnevad end aeg-ajalt halvasti ja see ongi normaalne. Ühtlasi õpitakse, mida saab igaüks ise enda aitamiseks teha ning milliste ohumärkide korral tuleb abi otsida. 

Madli Vaidlo: Õppijad saavad aru, et abi küsida on okei ja nad hakkavad julgema seda teha. Ühtlasi mõistavad nad, et neis endas on sisemised jõuvarud, mis tuleb üles leida. Hea on näha, kuidas grupp, kus alguses toimetavad kõik omaette, hakkab aja jooksul üksteist toetama.