Zoomile EI? Põgus pilguheit distantsõppe metoodikale

Õpilased on taas massiliselt veebiõppel. Ja jälle matkitakse veebis tavalisi klassitunde. See ei anna häid tulemusi, hoiatavad Tallinna Tehnikaülikooli IT-õppejõud Birgy Lorenz ja Kaido Kikkas.

Juba kaks eelmist distantsõppeperioodi läks mõnelgi koolil üle kivide ja kändude peamiselt just sellepärast, et Zoomi kaudu õpetades matkiti liiga täpselt tavalisi kontakttunde, mõnigi kord lausa kooli tunniplaani järgi. Selle õpetamisviisi asemel soovitavad Lorenz ja Kikkas kasutada spetsiaalselt veebiõppe jaoks loodud metoodikat, mida nimetatakse asünkroonõppeks.

Mis on asünkroonne õpe?

Kaido Kikkas: Sünkroonõppes on õppijad ja õpetaja vahetus kontaktis. Ka veebis Zoomi kaudu toimuv tund on sünkroonõpe, sest õpilane suhtleb õpetajaga. Isegi telefoni teel antav tund on sünkroonõpe. 

Asünkroonõppe puhul õpetatakse ja õpitakse aga eri ajal, õpetaja ja õppija vahel pole otsest kontakti, silmsidest rääkimata. Asünkroonõppes annab õpetaja õppeülesanded ja õppija mõtleb ise läbi, kuidas ja kus ta need tähtajaks tehtud saab. Olgu märgitud, et eelmise distantsõppe ajal andsid asünkroonõppe iseseisvad tööd paremaid tulemusi kui kontaktõpet kopeerivad veebitunnid.

Birgy Lorenz: Paradoks on selles, et õpetajad ise peavad tihti just otsekontaktiga veebitunde tõhusamaks. Nad näevad, et õpilased on oma õpetaja ja klassikaaslastega veebis kokkusaamise üle väga rõõmsad, ja teevad järelduse, et otsekontaktiga veebitunde peab rohkem olema. 

Otsekontaktiga veebitunnid ongi kasulikud, kuid seda juhul, kui õpilased arutavad seal, mida nad kodus õppisid, kuidas millestki aru said; kui nad kuulavad veebitunnis üksteise arvamusi, õpetaja selgitusi jms. Elav mõttevahetus on kõige parem sünkroonis. On aga palju asju, mida on parem õppida asünkroonselt. Kõiki teemasid, millesse õpilane suudab iseseisvalt süveneda, peaks ta õppima kodus iseseisvalt või veebirühmas. Samuti tuleks juba arusaadavaks saanut harjutada pigem kodus. Selline sünkroonse ja asünkroonse kombineerimine vähendab paljukirutud koolipingi nühkimist ja tagumiktundide tegemist, parandades ühtlasi oluliselt õpilaste õpitulemusi.

Miks te ütlete Zoomile EI?

KK: See pealkiri on mõnevõrra intrigeeriv, sest täiesti Zoomi vastu me ei ole. Küll aga arvame, et otsekontaktiga veebitundidega ei tohiks liialdada. Esiteks ei näe õpetaja veebitunnis kuigi hästi, kas teda üldse jälgitakse, kes on maha jäänud jne. Teisalt ei ole ekraanilt paistev rääkiv pea õpilastele kuigi paeluv. Üks pedagoog ütles, et tal oli veebitunde andes nurkasurutud looma tunne ja seesama tunne oli tema õpilastel – kõik püüdsid teha kõike hästi, aga head tunnet ei olnud. 

BL: Põhjus on selles, et veebikeskkond on midagi hoopis muud kui klassiruum, kus õpetaja saab mõnele õpilasele kulmu kortsutada, kedagi käeviipega korrale kutsuda jne. Veebitunnis need võimalused puuduvad ja seepärast ei olegi õige veebis tavalisi tunde imiteerida. Selle asemel tuleks anda õpilastele julgelt päris mahukaid kodutöid. 

KK: Ülikoolis ei sobi reaalajas toimuvad loengud ja seminarid hästi sellepärast, et enamik meie tudengitest käib tööl. Kui annan neile ette mingi aja, millal nad kõik peavad ühekorraga arvuti taga istuma, siis paljudel pole see võimalik. Aga kui ütlen neile: ülesanne on siin, teil on nädal aega, tehke see asi endale sobival ajal selgeks, siis teevad kõik selle ära. 

Aga telekool ja videosse võetud tunnid?

KK: Telekooli ja videosse võetud tundide puhul on samuti tegemist rääkivate peadega, keda õpilased passiivselt jälgivad, seepärast on nimetatud videosse salvestatud tunde palsameeritud tundideks. Lisaks saab videotunde teha ainult sellise materjali kohta, mis ei muutu: Newtoni mehaanika, vanem ajalugu jms. Mina õpetan infotehnoloogiat ja siin muutub iga päev midagi – see tähendab, et peaksin tegema igal aastal uued videod. Lisaks on minu kursuse teemavalik väga laia haardega ja kõike ei jõuakski videosse võtta. 

Samas ei ole õige videot täiesti eitada. Näiteks lühikesed videoklipid on väga hea õppematerjal just konkreetsete teemade omandamiseks. Kui ma harjutan kitarrimängu, siis kõige rohkem just Youtube’i 5–10-minutiliste videoklippide järgi. Kui need kestaksid 45 minutit, ei kannataks ma neid ilmselt välja.  

Kuidas kodus iseseisvalt õppija tagasisidet saab?

KK: Arvatakse, et asünkroonse õppe puhul on raske tagasisidet anda. Tegelikult pole see tingimata nii. Kui mõnel minu tudengil tekib ülesandega probleeme, siis saadab ta mulle e-kirja ja ma vastan talle vähem kui tunni aja jooksul. Kuna minu tudengid õpivad väikeste rühmadena, saavad nad tagasisidet ka üksteiselt, ja seda töövõtet soovitan väga. Need väikesed rühmad kasutavad oma foorumiteks Telegrami, Slacki, MS Teamsi, Discordi ja teisi suhtlemiskanaleid, mis neile sobivad. Üldisemaid küsimusi arutame kõigi tudengitega koos suures kirjalikus veebifoorumis. Tõsi, selliselt korraldatud tagasiside on õpetajale töömahukas ning eeldab eraldi tähelepanu.

BL: Väikeste rühmadena õppimine on üks paremaid õppimisviise. Distantsõppe ajal avastasid mitme kooli õpilased väikese rühmana õppimise võimaluse ise, õppisid enamikku asjadest veebis koos ja said paremaid tulemusi kui omaette õppijad. Selline aktiivne omaalgatuslik tegutsemine on mitu korda efektiivsem kui ekraanilt passiivselt õpetajat jälgida ja tema juttu meelde jätta. 

Kuidas on võimalik kodus õppimist huvitavaks muuta? 

KK: Asünkroonõppesse sobib väga hästi näiteks storytelling. See tähendab, et õpetaja vormistab oma teema lihtsaks jutustuseks stiilis „Oli kord nii, siis juhtus see ja teate, kuidas kõik lahenes?“. Sellised väikesed jutustused jäävad õppijatele hästi meelde, aga see eeldab ilmekaid näiteid päriselust. Sageli aitab huumor. Mõne aja eest olid meil aruteluteemaks aju-arvuti liidesed ja tõin üle võlli paralleeli lollikese Ivani havi käsul ahjuga tsaari juurde sõitmisest …

BL: Piltlikke võrdlusi ja humoorikaid repliike ei unustata ära. Õpetajad muidugi teavad seda, kuid vahetu kontakti puhul saab ka huumorita hakkama. Seevastu asünkroonõppes on iga aine elavdamise võte hädavajalik. Mulle on tuttavad õpetajad öelnud, et distantsõppe ajal pidid nad pingsalt mõtlema, kuidas õpilastele kodus õppimist huvitavaks muuta. Tegelikult töötasid need õpetajad niimoodi pingutades välja oma veebipõhise õppe metoodikat.

KK: Asünkroonse õppe puhul peab kord majas olema. Meil on igal esmaspäeval ülesannete aruande tähtaeg. Õpilased peavad iga nädal töötama läbi nädala teksti ning tegema blogimisülesande (näiteks lugema mingit materjali ja seda kommenteerima, võrdlema mingeid asju omavahel, kirjutama lühianalüüsi jne). Nädala jooksul peavad nad tegema ka kaks postitust kursuse suurde foorumisse – kas avama uue arutelu või lööma kaasa juba olemasolevates. Igaüks peab näitama, et mõtleb õpitaval teemal kaasa. Lisaks hindavad ja retsenseerivad õpilased üksteise töid. Kogu nädala jooksul tegutsetakse range plaani järgi. 

Mida kursuse suur foorum endast kujutab?

KK: See on arutelude koht, kus õppejõud ei ole teistest olulisem isik, vaid üks nende hulgast: primus inter pares. Jaapani eeskujudest lähtudes ei ole õpetaja meie foorumis sensei, keda kõik tingimusteta austavad, vaid sempai – vanem õpilane, kes on õpetaja parem käsi ja aitab kaasõpilasi, kuid on samal ajal ka ise õppija.

Ma ei lajata foorumis kunagi oma seisukohtadega, vaid uurin enda arvates eksliku seisukoha puhul, miks nii arvatakse. Üsna mitu aastat tagasi küsis üks tudeng minult, kuidas ta peab mõtlema. Ma mõtlesin natuke ja ütlesin siis, et ikka omaenda peaga. Ma ei suru täitsa teadlikult oma seisukohti peale, et nad saaksid omaenda peaga mõelda ja ise järeldusteni jõuda. Selline vaba mõttevahetus, kus kõik ei mõtle ühtmoodi, on ju akadeemilise töö alus. Kuid diskuteerida tuleb viisakalt ja oma seisukohti veenvalt põhjendades. 

Ükskord tõusid meil infoühiskonna teemas päevakorda valimised. Uurisime, kes valima läheb ja mida hääletades tähtsaks peab. Päris paljud ütlesid, et nemad valima ei lähe, sest poliitika neid ei huvita. Mina ei saanud öelda, et võtku aru pähe, vaid mainisin, et kui nemad ei tegele poliitikaga, siis tegeleb poliitika nendega.  

Kellele asünkroonõpe sobib?

KK: Asünkroonõpe sobib väga hästi gümnasistidele ja üliõpilastele. Põhikoolis võiks seda vähem olla, sest paljud lapsed õpivad siis veel ema käsul. Aga asünkroonõppel on ka põhikoolis oma koht täiesti olemas – näiteks koduste ülesannete näol, samuti uurimistööd jms. Vahel arutatakse, kas kodutöid üldse tohib anda. Arvan, et kodutöid lausa peab olema. Mõnegi tunni võiks koolis ära jätta ja lasta õpilastel sama teemat kodus iseseisvalt õppida. 

Gümnaasiumis võiks aga proovida sesoonõpet – pool aega koolis õpetajaga ja teine pool kodus iseseisvalt endale sobival ajal ja sobivas tempos. Ülikoolis teeme terveid kursusi asünkroonõppena, ainult sissejuhatavaks loenguks tullakse kohale, kui sedagi. 

BL: Osale õpetajatest asünkroonõpe ei sobi. Üks põhjus on see, et asünkroonõppe puhul peab õpetaja väga palju kirjutama ja see võtab rohkem aega kui veebi kaudu kiiresti oma jutud ära rääkida. Eriti väsitav on veebis õpilasega kirjalikult väidelda. Lisaks väsitab õpetajat see, et ta peab kirjutama piltlikult, meeldejäävalt, löövalt – sest ainult nii saab õpilastele ka kodus õppimise huvitavaks teha. Paraku on piltlikult ja löövalt kirjutada raske! Pigem ollakse valmis saatma õpilasele hinde kommentaariks: „Tubli!“ Teiselt poolt peab ka õpilane asünkroonõppes palju kirjutama, aga tema puhul on see on hea, sest õpilane õpib end kiiresti kirjalikult väljendama, õpetajaga kirja teel väitlemine tuleb samuti tema arengule kasuks, suunab teda iseseisvalt mõtlema. See kõik on mitu korda efektiivsem kui tundide kaupa arvutiekraani ees istuda ja õpetaja juttu meelde jätta, tihti mikrofon kinni pandud ja kaamera välja lülitatud. 

Kas te interaktiivseid ülesandeid kasutate?

KK: Põhikoolis on interaktiivsed ülesanded väga head, soovitan väga, aga ülikoolis annavad üliõpilased üksteisele ise tagasisidet. Nad teevad loetust esitlusi ja saavad kaastudengitelt tagasisidet. Esitlust ette valmistades arutavad nad õpitavat teemat suures foorumis ja saavad ka sealt tagasisidet. Ma ise jälgin kogu aeg foorumit ja vajadusel kommenteerin. Tudengite kõigile meilidele vastan võimalikult kiiresti. Lisaks on neil oma väiksed õpirühmad, kus nad arutavad oma teemat ja saavad ka seal üksteiselt tagasisidet. Meil on kasutusel ka selline süsteem, et iga tudeng saab anda punkte kaastudengi hästi tehtud tööle. Kui kellegi arvates on Mari pidanud väga head blogi, siis ta saab anda Marile kolm punkti. Selline tagasiside süsteem on meil samuti paika loksunud. Kaasa on aidanud konkreetne õpijuhis, kus on hindamissüsteem kirjas.

Kuidas TTÜ tudengitel asünkroonõppes läheb?

KK: Kõik teevad oma ülesanded ära ja saavad hakkama. Üks tudeng ütles hiljuti: „Pagan, me ei saanud arugi, et sa panid meid nii palju tööd tegema!“ Praegusele kursusele registreeris ennast 180 tudengit, aktiivselt on kogu kursuse jooksul kaasa löönud 161. Katkestajatest teatas viis mulle kohe algul, et nad siiski ei osale, midagi tuli ette. Ülejäänud katkestanud said töö käigus aru, et ei jõua kaasa teha. Ingliskeelsel kursusel on mul tavaliselt 50–60 tudengit ja seal on katkestajaid vähem. 

Üliõpilaste suhtumist näitab minu arvates see, et paljud tulevad paari aasta pärast küsima, kas ma ei tahaks hakata nende lõputöö juhendajaks. Inglise keeles õppijad küsivad seda keskmisest rohkem ja nii on mul üle poole juhendatavatest praegu välistudengid. Mul ei ole vaja juhendatavaid endale otsida.

BL: Gümnaasiumiõpilastel on ka asünkroonõpe läinud hästi, eriti nendes koolides, kus õpilased moodustasid omal algatusel väikesed veebipõhised õpperühmad, kus nad üheskoos õppisid ja üksteist aitasid. Selline rühmadena õppimine peaks jõudma igasse kooli, muidu võime ennastjuhtivast õppijast ainult unistada.