California õpetajate ametiühingu juht: „Õpetajad on praegu tõesti kangelased“

San Francisco linnastu (Bay Area) on üheksast piirkonnast koosnev 7,5 miljoni elanikuga ala Californias. Elu on seal kallis ja rahvastiku pilt kirju. Õpetajate toimetulekust ja tööst pandeemiaajal rääkis California õpetajate ametiühingu juhatuse liige Greg Bonaccorsi. 

Palun kirjeldage San Francisco laheäärse piirkonna tüüpilist õpetajat. 

Greg Bonaccorsi: Õpetajana töötab rohkem naisi kui mehi. Eriti tugevalt väljendub see lasteaedades ja algkoolides. Alates seitsmendast klassist on meeste osakaal suurem, aga naisi on ka selles kooliastmes rohkem. 

Kuidas tavaliselt õpetajaks saadakse? 

Esmane tee on pärast bakalaureusekraadi (4 aastat) omandamist ja kahe-, vahel ka üheaastast kvalifitseerumisprogrammi, mille jooksul töötatakse koos meisterõpetaja ja ülikooli õppejõuga. Alustava õpetaja vanus on seega umbes 25–30. Aga on ka karjääripöörajaid, kes tulevad õpetajaks, kui on 40- või 50-aastased. Nad on enne teinud midagi muud või kasvatanud lapsi ja siis otsustanud minna õpetajaks. Enamik tuleb aga otse kõrgkoolist. 

Kui suur probleem on kaadrivoolavus?

Väga suur. Eriti esimese viie aasta jooksul lahkub tohutu arv õpetajaid. Vähemalt pooled. Paljuski on see seotud tõsiasjaga, et laheäärses piirkonnas elada on väga kallis ja õpetaja ei teeni siinkandis elamiseks piisavalt. Maal või väikelinnas tööd alustavate õpetajate olukord on natuke parem. 

Lahkumise teine põhjus on administratsiooni vähene toetus ja mõnikord ka kolleegide omavahelised suhted. Põhjuseks võivad olla ka vanemate kogukonnast lähtuvad pinged. Igatahes läheb meie koolide jaoks kaduma väga suure hulk andekaid inimesi. See teeb raskeks piisava arvu kvalifikatsiooniga õpetajate leidmise. 

California õpilaskond on võrreldes Eestiga väga mitmekesise keele- ja kultuuritaustaga. (Student Academy ED 100 andmeil on California osariigis kokku 6,2 miljonit õpilast, kellest 55% on ladinaameerika taustaga, 22% valged, 9% Aasia taustaga, 5% afroameeriklased, 9% muud). Kuidas toetatakse õpilaste sotsiaalmajanduslikust ja keelelisest taustast tulenevaid vajadusi? 

Vastus eeldaks tervet ülikoolikursust ja vastuseid on mitu. Aga üks nendest on, et kui õpilaskond on mitmekultuuriline, peab sellega kaasas käima õpetajate professionaalse arengu toetamine, et nad mõistaksid koolikogukonna kultuurilisi vajadusi ja väärtusi. Tihti on nii, et õpetaja enda taust ei anna piisavat kogemuspagasit ja tuge, et saada aru, kuidas su keel, žestid ja väljendusviis teistele mõjuvad. Õpetajad vajavad koolitust. 

Lisaks tuleb luua tingimused, et õpetajakutse omandaksid ka erineva taustaga õpetajad, nii et õpetajate kultuuritaust peegeldaks paremini õpilaste tausta. See on aga alati keeruline olnud ja on ka õpetajate ametiühingu üks olulisi teemasid. Ning koolitused, õpetajaskonna taust ja muud faktorid peavad kokku kõlama rassilise ja sotsiaalse võrdsuse tagamisel ühiskonnas. Niisiis see ei puuduta mitte üksnes koole, vaid ühiskonda laiemalt. 

Kuidas koolid ja vanemad koostööd teevad? Kui tugevasti on vanemad tavaliselt kooli tegevusse kaasatud? 

Iga vanem tahab, et tema laps saaks parima võimaliku hariduse. Pandeemia perioodil nägid paljud vanemad, et õpetajatöö ei olegi nii lihtne, nagu nad seda endale varem ette kujutasid. See on toonud vanemad koolile lähemale ja otsima varasemast rohkem võimalusi sõna sekka öelda. Aga kui varasemast perioodist rääkida, siis koolidel on juba pikka aega olnud vanematekogud, vanemad on kaasatud kõikidel koolide tööd koordineerivatel ja reguleerivatel tasanditel. Viimased arengud on olnud toetada neid suundumusi ja anda vanematele võimalus rohkem kaasa rääkida, sest mis töötab ühes koolis, ei pruugi töötada mõnes teises. Nii et vanemate osalemise võimalused on mitmekesised. 

Aga paljud vanemad töötavad mitmel kohal. See teeb nende jaoks keeruliseks panustada kooli tegemistesse. Õpetajate ametiühing tahab pakkuda vanematele võimalust olla kaasatud mitmel moel.

Milliste suurimate muredega koolid pandeemia tõttu silmitsi on? 

Mulle ei meeldi rääkida õpilünkadest, see on kohutav väljend. Aga olukord on keeruline. Ülikoolides on üliõpilastel ettevalmistus üksi ja virtuaalselt töötamiseks, aga kooliõpilased ei oska veel virtuaalõppes hakkama saada. Kuidas ma teen märkmeid, kuidas ma töötan arvutiga, kuidas leian vastused oma küsimustele? Lisaks on õppetöö oluline osa see, et õpilased räägivad õpilastega ja siis grupiti õpetajaga. Olen ise matemaatika- ja loodusteaduste õpetaja. Minu tundides on õpilased tavaliselt tiimides ja lahendavad koos ülesandeid. Vahetut omavahelist suhtlust aga veebi viia ei saa. Seepärast peame vaatama, et meil oleks tingimused töötada tavapärasel moel, ning selle tagamiseks on vaja vaktsineerida, maske kanda. 

On palju probleeme, aga tahan rõhutada, et õpiti kogu aeg. Ehkki mitte samas tempos kui pandeemiata. Mind väga häirib, kui õpetajate pandeemia ajal tehtud töö suhtes üleolevad ollakse. Kõik, lasteaedadest ülikoolideni, on teinud väga palju tööd, et kohaneda oludega.

Mis on õpetajate peamised mured? Millest õpetajad kohvinurgas räägivad? 

Üks aspekt on töötingimused. Õpetajate töötingimused on õpilaste õppimistingimused. Me peame olema kindlad, et õppida on turvaline, olemas on ventilatsioon, testimine ja muu vajalik. See on esiplaanil. 

Teiseks suureks teemaks on õpetaja enda majanduslik toimetulek. Kuidas saan töötada õpetajana ja elada nii kallis piirkonnas? Ehkki majandus kasvab ja mõnes piirkonnas on õpetajatel palku tõstetud, on neil ikkagi raske ots otsaga kokku tulla. 

Ja siis on pandeemiast tingitud kriitika, mida koolitöötajad kuulma peavad. Paljud vanemad sekkuvad rohkem kui varem ja annavad hinnanguid õpetaja tööle, ehkki õpetajad on samamoodi kui meditsiinitöötajad teinud väga-väga palju tööd, et kõik toimima panna. Töö, mida nad on pandeemia ajal teinud, ei ole see, mille pärast nad õpetajaks saada tahtsid. Kui töötan näiteks seitsmenda klassiga, siis tulevad mulle sügisel lapsed ja kevadel lähevad vaheajale noored, kes on nii palju kasvanud ja muutunud, et nad on peaaegu teised inimesed. Nende arengut jälgida ja saata on tore. Ekraani taga on raske seda kõike märgata ja toetada. 

Muret teeb ka vähene administratiivne tugi. Institutsioonid, mis on selleks loodud, ei toeta alati haridust nii, nagu nad seda tegema peaksid. Koolid, kooli nõukogud, piirkondlikud juhatused ei tee alati küllaldaselt koostööd ja muudavad vahel omalt poolt õpetajate töö raskemaks. 

Inimesed, kes õpetajatööd teevad, on tõesti kangelased ja teevad suurepärast tööd, hoolimata kõigest, millest ma rääkisin.

Mssugune on õpetajate ametiühingu roll õpetajate murede lahendamisel?

Päris suur. California õpetajate ametiühingul on 300 000 liiget ja tuhat allorganisatsiooni. Allorganisatsioonides on kohalikud juhatused ja liidrid, kes teevad koostööd kogukondadega. Meie ülesanne on vaadata, et oleksime kõigil koolielu tasanditel piisavalt esindatud ja infovahetus oleks kiire ja efektiivne. Muidugi on oluline töö seotud poliitilistes otsustes kaasa rääkimisega. Iga tegevus, mida klassides tehakse, tuleneb mingisugusest seadusest või regulatsioonist. Seepärast on oluline, et saaksime anda oma sisendi poliitiliste otsuste jaoks ja olla partnerina laua taga. Selle jaoks on vaja teha tööd koolides ja organisatsioonides, aga ka kogukondades. 

Tallinna Ülikooli võõrkeeleõpetaja magistriõppekava kuraator Maris Saagpakk uurib sel semestril USA-s UC Berkeley ülikoolis võõrkeele- ja kultuuriõppe kokkupuuteid, samuti keeleõppe rolli kodanikuväärtuste toetamisel.