Haridusteadlastest on saamas ülikooli südame üks vatsake

Täna, 4. märtsil avavad Tartu Ülikooli rektor Toomas Asser, haridus- ja teadusminister Liina Kersna ning kogu Tartu haridusrahvas ülikooli haridusteaduste instituudi uue kodu kampuse südames, peahoone kõrval Jakobi tänavas. Kehakultuurlaste väsinud hoonest on saanud õppekompleks, kus nüüdisaegse sisustuse ja tehniliste vahendite kõrval aimub igal sammul ka ülikooli väärikat ajalugu.

„Kõige ägedam on meie raamatukogu!“ lausub vaimustunult haridusteaduste instituudi juhataja Äli Leijen. Avaral alal paiknevatelt riiulitelt saab igaüks leida huvipakkuvaid trükiseid, aga soovi korral riiulite vahel klaasuksi sulgedes ka privaatse kabineti tekitada. Samuti saab lugeda ja õppida laial trepil, kuhu lampidega varustatud istumiskohadki rajatud. 

„Oleme raamatute keskel iga päev, nii tudengid kui töötajad, ja saame siit imelisest keskkonnast inspiratsiooni,“ ütleb Äli Leijen. „Võrreldes vana Salme tänava õppehoonega oleme oluliselt parandanud tudengite heaolu. Siin on palju kohti, kus nad saavad omavahel istuda ja arutada.“ 

Kuid instituut väärtustab mõistagi ka töötajaid. Mitu korda on paranenud õppejõudude-teadlaste töötingimused. Mõned näited: kabinettides ja loenguruumides on nüüd ergonoomilised reguleeritava kõrgusega lauad, koridoris vahvad koosolekurattad, kus hea juttu puhuda ja pingeid füüsilise koormusega maandada, puhkeruumis põnev samblasein, millel tuhat rohelist varjundit. Ikka selleks, et turgutada ja inspireerida. 

Seina idee autori, Pedagogicumi juhataja professor Margus Pedaste sõnul on ülioluline, et töökeskkond võimaldaks lõõgastuda: „Varem oli meie puhkeruum pimedas keldris, kus ei kasvanud ükski taim, veel vähem aitas see inimestel taastuda. Uue maja visioonis tõime selle täpselt maja keskele ja lõime päris samblast tehtud seina abil looduse rüpes olemise tunde. Igaüks tahab siia tulla ja kolleegidega olemist nautida. See, koos väikse füüsilise koormusega jalgrattal, on ülivajalik, et taas täisjõuga vaimutööd jätkata.“

Tetrad ja skalaarid

Majas on palju koosoleku- ja seminariruume. Ühes ilusaimas neist on suur ümmargune laud, mille ümber istudes kõik end võrdsete partneritena tunnevad. Ruum on tehnikaga varustatud ja luua saab kvaliteetse pildi ja heliga videosilla. Teist lõõgastavat koosolekuruumi ilmestab mitmesajaliitrine akvaarium, kus õitsevad päris taimed ja ujuvad taevasinised tetrad ning majesteetlikud skalaarid.

Õpperuumides on moodne moodulmööbel, mida on lihtne rühmatööks ümber tõsta. „Enam pole pikki raskeid lauaridu, mida ei saanudki liigutada. Veel Salme tänavas alustasime mööblivahetust,“ räägib Leijen. Ja oli ka viimane aeg – paljudes üldhariduskoolides olid juba ammu sellised lauad-toolid!

„Oleme uue kõrval palju kasutanud ka staažikat mööblit ülikooli kogudest,“ ütleb Leijen. „See annab väärikust ja sobib meie majja.“

Ajaloohõngu annavad kõrged vitriinkapid ruumides, massiivsed lauad ja toolid.

Esmatutvuselt majaga jäi meelde veel nii mõndagi. Näiteks kaks suurt didaktikaklassi, millest üks on loodusainete ning teine matemaatika ja robootika õpetamise harjutamiseks. 

Mis oleks matemaatika- ja robootikaklass ilma robotiteta! Matemaatika algõpetuse nooremteadur Maarja Sõrmus, kel suur huvi uuemate lahenduste vastu, tutvustab Qobot, kes tervitab meid eesti keeles ja ergutab kukuu-hüüatusega passiivseid pealtvaatajaid tegutsema.

„Qobo on kõige nunnum robot, väga jutukas tegelane, õpetab programmeerimist, sobib hästi lasteaeda,“ tutvustab Sõrmus. „Robo-Miku laenas meile kõige uuemad ja atraktiivsemad robotid.“

Robotite kõrval püüavad vitriinkapis pilku arvelaud, lükati, ruumilised kujundid. Kui õpetajad neid näevad, tahavad kohe endale samasuguseid. Näiteks saab keraga õpetada sedagi, kuidas ristküliku pindala arvutada. 

„Vanad vidinad on ju omaaegsed haridusuuendused. Ka varem mõeldi, kuidas lapsi paremini õpetada, ja tehti väga häid vahendeid,“ lausub Äli Leijen.

Klassi aknast avaneb miljonivaade Tartu vanalinnale. Õppejõule on paras väljakutse köita tudengit, kes unustab end aknast välja vaatama.

Salanõustaja klaasi taga

Põnev on nõustamis-vaatlusklass, kus ruum klaasseinaga pooleks jagatud. Ühel pool saab tudeng last, õpilaste rühma või lapsevanemat nõustada ja teisel pool klaasi jälgib teda õppejõud koos üliõpilastega. Videopõhine keskkond võimaldab juhendajal üliõpilasele nõuandeid kõrva sosistada. Kui ruumis tuli põlema panna, siis paistab klaassein läbi ja „salanõustaja“ on näha.

Esimesel ja teisel korrusel on kummalgi kaks loenguruumi, millest saab vaheseina kokku lükates palju suurema auditooriumi tekitada. Margus Pedaste sõnul oli nii ehituse kui ka mööbli kavandamisel peamine märksõna paindlikkus: „Nüüdisaegne õpikäsitus eeldab võimalust õppekeskkonda kiirelt ümber kujundada, alustades seinade, reguleeritava valguse või temperatuuri tõstmise ja langetamisega kuni selleni välja, et korraldada kvaliteetset distants- või hübriidõpet või kaasata õppejõuna kolleeg kaugelt välismaalt. Ka süsihappegaasi taseme andurid on kõigis õpperuumides.“

Ligipääs kõigisse ruumidesse on tagatud ka liikumisraskustega inimestele, majas on liftid ja ühe trepi juures tõstuk.

Siseõue silmitsedes on korraga näha kõik instituudi osad – nii vanast võimlast ümber ehitatud õppehoone kui ka uusehitis. Siseõue tuleb kevadeks korralik jalgrattaparkla. 

„Vanasti parkisid siseõues vaid nii siinse kui ka naabruses asuvate õppehoonete töötajate autod, aga meil õnnestus läbi rääkida, et saaksime oluliselt rohkem ruumi ratastele ja ka inimestele liikumiseks,“ ütleb Äli Leijen. Haridusteadlased eesotsas Margus Pedastega ju teada-tuntud rattasõbrad!

INTERVJUU

Kuivõrd projekteerijad-ehitajad instituudi soove arvesse võtsid?

Äli Leijen: „Meie majal on kaks osa – üks neist on ümberehitatud vana hoone ja teine päris uus. Esimeses seadsid seinad ja laed mõistagi piiranguid ja pidime nende raames toimetama. Kuid saime siiski piisavalt kaasa rääkida. Teises olid meil täiesti vabad käed ja kõiki meie soove kaaluti ning võimalusel arvestati. Meil oli väga hea koostöö nii projekteerijate, ehitajate kui ka sisekujundajatega.“

Margus Pedaste: „Projekteerijad, ehitajad ja sisustajad olid väga koostöövalmis. Meil oli nendega mitukümmend koosolekut, et vajadused ja võimalused omavahel sobitada ning ka töö käigus sadu muudatusi teha. Lõpuks saime enda tahtmise: et oleks väärikat ajalugu ja nüüdisaegseid ootusi ühendav keskkond. Piiravaks said vaid muinsuskaitse nõuded, näiteks vana majaosa välisilme ei tohtinud muutuda ning uus osa võis olla vaid kahekorruseline, et Jaani kiriku torn Toomemäelt vaadates ilusasti välja paistaks. Palju põnevat leidsid arheoloogid uue maja ja siseõue alt. Selle uurimine lükkas veidi edasi ka maja valmimist. Seetõttu saavad viimased õuetööd tehtud kevadel, kui ilmad on soojemaks läinud.“

Milliseid muutusi õpetamises uus maja võimaldab?

Äli Leijen: „Klassid on mugavad. Paljudes koolides olid need võimalused olemas, nüüd on ka meil nüüdisaegset õppimist toetavad tingimused.

Palju lihtsam on näiteks rühmatööd korraldada. Tehnoloogia võimaldab inimesi ka kaugelt töösse kaasata. Näiteks märtsi lõpus tuleb seminar väliskülalistega. Teeme selle nüüd avatuks kogu maailmale.“

Margus Pedaste: „Meil on pea igas ruumis kergelt liigutatav mööbel ja hea tehnika videopõhiseks refleksiooniks, kuid lisaks sellele homsetele vajadustele vastavad kunsti- ja käsitööklassid. Kuna praegu ootame varasemast palju rohkem iseseisvat õppimist, on selleks eraldi ruumid, nagu tudengituba ja doktorantide ruum, kuid lisaks ka palju tarku hubaseid nurgakesi.“

Kas uus maja toob ka õpetajaks õppijaid juurde?

Äli Leijen: „Instituut on kasvanud viimased viis aastat. Õpetajakoolituse vastu on huvi kõvasti tõusnud. Vahel tekib tunne, et rohkem ei saagi enam kasvada, sest siis oleks vaja töötajaid ja ressursse juurde. Oleme juba piiri peal. Meil on sadakond töötajat ja üle 1200 üliõpilase. Õpetame ka teiste valdkondade tudengeid, kes õpivad õpetajaks. Nad läbivad siin õpetajakoolituse kutseõpingute alusmooduli, tänavu on neid umbes 200. Õpetajaks õppima tulla tahtjaid pole kunagi enne nii palju olnud ja nii suur pole varem olnud ka riigi huvi rahastada õpetajakoolituse kohti.

Jakobi tänavasse kolisid instituudi osakonnad ja keskused, mis varem paiknesid laiali kolmes kohas: Salme, Uppsala ja Näituse tänaval. Nüüd on kõik siin ja saame sünergiat kasvatada. Juba tunneme sedagi, et kui veel kasvame, läheb kitsaks. Aga nüüd saame õppetööks kasutada ka teisi kesklinnas asuvaid ülikooli õppehooneid.“

Margus Pedaste: „Jah, meil on nüüd head võimalused paindlikuks targaks kasvuks. See tähendab, et meil on paranenud võimalused koostöös ülikooli teiste kesklinnas paiknevate õppehoonetega võtta vastu rohkem tudengeid. Ma ei usu aga, et neid toob juurde uus maja. Ma usun, et seda teeb ühiskonnas tajutud vajadus, õpetajate väärtustamine ning õpetajahariduse viimine süsteemselt teaduspõhistele alustele. Jah, õpetajakoolitus jääb osalt praktiliseks valdkonnaks, kuid rahvusvahelises koostöös oleme näinud, et meie edu ja uuenduslikkus sünnivad tugeva teadustöö pinnalt. Teadustöö peab andma vastused ka sellele, kuidas targalt võtta vastu üliõpilased, kes kõige suurema tõenäosusega ülikooli edukalt lõpetavad ja kooli või lasteaeda tööle lähevad ning seal piisavalt kaua panustavad. Ning kuidas aidata neil leida õpetaja identiteet, kujundada uurimuslik ja edasipüüdlik mõttelaad, mis teeb õpetajast tõelise professionaali.“

Kuidas mõjub haridusteadustele „keskusele“ lähemale tulek?

Margus Pedaste: „Väga hästi mõjub. Olen seda juba korduvalt tundnud, kuidas ülikooli kohvikusse lõunatama minnes või peahoone eest läbi kõndides kohtan justkui juhuslikult inimesi, kellega varem oli vaja eraldi kohtumine kokku leppida. Nüüd aga on võimalik üks või teine probleem käigult läbi arutada ja lahendada. Palju tugevam on nii-öelda kohaloleku tunne. Haridusteadlastest on saamas ülikooli südame üks vatsake. Ka vaade minu kabineti aknast on innustav – peahoone ja ülikooli kirik on otsekui peopesal, ülikooli asutanud Rootsi kuningas vaatab ausambal küll teisele poole, aga kutsub endaga kaasa suuri tegusid tegema.“

Äli Leijen: „Ma usun, et inspireerivalt ja sünergiat loovalt. Paikneme peahoonele ja teistele ülikooli üksustele lähemal, mis muudab nii tudengitele kui töötajatele kaaslastega suhtlemise lihtsamaks. Meie imeline ruumilahendus ja nüüdisaegne interjöör on juba kuulsust kogumas ja meie juurde tahetakse väga arutelusid pidama tulla. Hoiame uksed avatud ja jääme põnevaid koostööprojekte ootama.“

Haridusteaduste instituudi ajaloost

Kui nüüd tegutsevad kõik Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi töötajad ja tudengid ühes hoones koos, siis varem jagunesid osakonnad mitme maja vahel. Vahetult enne kolimist tegutseti paralleelselt kolmes hoones. Instituudi süda asus ajaloolises Salme tänava koolimajas, kuid haridusuuenduskeskus paiknes hoopis Toomemäel vanas anatoomikumis ning eripedagoogika osakond uues anatoomikumis, jagades Näituse tänaval asuvat maja Tartu Ülikooli psühholoogia instituudiga. 

Varem on osa haridusteaduste instituudi üksusi tegutsenud muudeski ülikooli õppehoonetes. Näiteks töötas pedagoogika osakond kuni 2009. aastani niinimetatud von Bocki majas aadressil Ülikooli 16, eripedagoogika osakond 2013. aastani aga Tiigi tänaval, kus jagati ruume teiste sotsiaalteaduskonna osakondadega.

Haridusteaduste instituudi asutamisest saati oli selle keskmeks siiski Salme 1a hoone Karlova linnajaos. Enne seda kuulus hoone Tartu Õpetajate Seminarile, millest sai 2001. aastal Tartu Ülikooli ja tollase haridusteaduskonna (hiljem haridusteaduste instituudi) osa. Instituudi väljakolimisega Salme tänava koolimajas hariduse andmine ometi ei lõpe – märtsikuus algavad seal ehitustööd, et hoonesse võiksid peagi õppima asuda Karlova kooli 7.–9. klassi õpilased.

Allikas: TÜ haridusteaduste instituut

Haridusteaduste instituudi 20. aastapäeva konverents

Uue õppehoone avamispäeval 4. märtsil leiab aset ka haridusteaduste instituudi 20. aastapäeva konverents.

• 13.00–13.30 ava- ja tervitussõnavõtud.
• 13.30–14.30 vestlusring „Õpetajahariduse, haridusteaduste ja hariduskorralduse tulevik“. Sõna saavad haridus- ja teadusminister Liina Kersna, sotsiaalteaduste valdkonna dekaan Raul Eamets, koolijuhtide esindaja Ain Tõnisson, TÜ haridusteaduste instituudi juhataja Äli Leijen, TLÜ haridusteaduste instituudi juhataja Tiia Õun.
• 15.00–16.15 haridusteaduste instituudi osakondade ja keskuste ettekanded „Mida on 20 aasta jooksul õppe-, teadus- ja arendustöös tehtud ja kus ollakse täna“.
• 16.15–16.30 konverentsi kokkuvõtted ja lõppsõna.

Hetkel ainult üks arvamus teemale “Haridusteadlastest on saamas ülikooli südame üks vatsake”

1. Peep Leppik ütleb:

   8. märts 2022, 09:52

   Kas maksumaksja RAHAGA võiks saada ka töötavaid I N I M A J U S I D -?!