Juuksuriõpe veebis? Miks mitte!

Esialgu võib veebi teel juuksuriks õppimise mõte tunduda absurdsena, aga kõik on võimalik, kui olukord nõuab, leiavad Tartu kutsehariduskeskuse, uue nimega Tartu rakendusliku kolledži Voco kutseõpetajad Gerly Sepping ja Elo Õun.

„See tuli üsna loomulikult,“ rääkis Õun. „Enne pandeemiat osalesime paljudel rahvusvahelistel kutsevõistlustel, alati motiveerisime õpilasi pingutama ja osalema, aga viiruse tõttu need võimalused kadusid. Proovisime leida midagi uut, millega õppijaid innustada, sest kodus olemine mõjus neile halvasti.“

Ka paljud professionaalid viisid oma koolitused internetti, selgitas Gerly Sepping. „Nemad näitasid veebis ette ja sina tegid kodus järele ning said vajadusel küsimusi küsida. Pärast esitasid oma töö nagu tavaliselt,“ rääkis ta. „Pandeemia esimestel kuudel oli mul kolm veebikoolitust ja elutoa põrand lakikihi all,“ lisas Õun muiates.

Virtuaalne õpiränne Barcelona juuksurikooliga

Veebi olid kolinud ka tavalised koolitunnid. „Keskendusime väljapoole pakutavale rohkem – kuidas veebis end esile tõsta ja professionaalseid pilte teha, sotsiaalmeediat enda kasuks tööle panna. Õpilased tegid omale Instagrami kasutajad ning postitasid sinna pilte, et nende tulevased kliendid näeksid, kuidas juuksur on arenenud,“ selgitas Õun.

„Ma polnud eluski läbi kaamerapildi föönitamist õpetanud, see oli muidugi omaette väljakutse,“ ütles Sepping. Kuna esimesed kogemused olid olemas, ei paistnud virtuaalses õpirändes midagi ülemäära keerulist. Vastupidi – see tundus hea võimalus õpilastele sära silma tagasi tuua.

Abiks tuli ka see, et vaid mõni kuu varem oli Voco koos oma Taani partneritega välja töötanud virtuaalse õpirände mudeli. Eeskätt said sellest osa küll pagarid-kondiitrid, lihameistrid ning lõpuks ka äri- ja kaubandusõpilased, kuid selge oli, et seda mudelit saab kasutada ka teiste erialade puhul.

Juuksuriõppe veebi viimisel tuli lähtuda õpilaste kodustest võimalustest. „Me pidime neile organiseerima töövahendid, näiteks lakid. Õpilased käisid neil koolis järel,“ selgitas Õun, kes pidi kasutama kogu oma veenmisoskust, et õpilasi virtuaalsele õpirändele saada. „Tegelikult tekkis neis huvi küll. Alguses ei saanud vedama, pärast ei saanud pidama,“ lisas Sepping.

„Me tegime ka väga kõrged panused. Kutsusime Eesti väga tuntud soengumeistri õpirändele koolitajaks, aga ei osanud nii hästi arvestada partnerite taset. Meie õpilased suutsid soenguid järele teha, hispaanlastel läks nii ja naa, aga nad said siiski hakkama,“ rääkis Sepping. „Ja olid lõpuks selle kogemusega väga rahul,“ täpsustas Õun.

15 Eesti ja 17 Hispaania õpilast said omavahel kokku viis korda ning püüdsid moodsate võimaluste, näiteks Padleti abil üksteisega tuttavaks saada. Asjaolusid arvestades õnnestus see päris hästi, arvasid õpetajad.

Virtuaalse õpirände suurimaks miinuseks peavad mõlemad õpetajad IT-lahenduste ebausaldusväärsust. „Meie poolt oli kõik korras, meil oli korralik internetiühendus, kaamerad, teadmised ja oskused. Partneritel aga korralik IT-tugi puudus ja see mõjutas ka meie kogemust,“ rääkis Sepping.

Möödunud sügisel võimaldas viiruse taandumine tartlastel Barcelonas ära käia. Et suurem jagu õpilasi ja õpetajaid olid veebis juba omavahel kohtunud, kujunes sisseelamine lihtsaks. „Me teadsime juba täpselt, kuhu läheme ja millised tingimused on, kes meid vastu võtavad, milline nende professionaalne tase on. Suhelda ei olnud keeruline,“ rääkis Sepping. 

Sügisega saabus reisivõimalus

„Nende inglise keele oskus jättis pisut soovida, aga õpirände lõpuks oli näha, et isegi see oli juba paranenud. Mõni Hispaania õpilane julges juba minu käest midagi inglise keeles küsida,“ lisas Sepping lõbusalt. 

Lisaks ei olnudki keeleoskus juuksuriõppe puhul peamine – oluline oli hoopis märgata, kuidas liiguvad käed, milliseid tehnikaid kasutatakse. „See ei olnud ainult vaatlemine, praktiline töö meeldis õpilastele väga,“ rääkis Õun.

Nüüd ootavad eestlased hispaanlasi külla. „Me reklaamisime neile jääaugus suplemist, aga see tundus neile pisut utoopiline,“ rääkis Õun. Lõpuks jäädi pidama kevadele ning nüüd hoiavad mõlemad koolid hinge kinni, et viirus külalistel mais tulla lubaks.

Virtuaalne õpiränne oli Voco rahvusvaheliste suhete koordinaatori Andrei Atškasovi sõnul väga hea viis õpilasi motiveerida ning edaspidigi loodavad nad virtuaalset ja kohapealset õpirännet omavahel sobitada. „Meil on igas grupis õpilasi, kes ei ole kunagi lennukiga lennanud või üldse välismaal käinud. Virtuaalsed kohtumised andsid neile enesekindlust ja julgust. Nad said teada, milline kool ja inimesed ees ootavad ja nii oli otsustada julgem,“ rääkis Atškasov. „Me püüame just neid õpilasi toetada ja motiveerida õpirändel osalema.“