KAHEKÕNE. Laske Ukraina lastel ka meie juurde tulla!

„Kahekõne“ rubriigis kohtusid esimest korda Tartu ja Tallinna suurte keelekümbluskoolide juhid: Hiie Asser on Tartu Annelinna Gümnaasiumi ning Andrei Kante nii Lasnamäe Gümnaasiumi kui ka Lasnamäe Vene Gümnaasiumi direktor. Neis koolides on pikki aastaid töötatud selle nimel, et pakkuda vene õpilastele kvaliteetset eestikeelset aineõpetust ja luua tingimused eesti kultuuriga lõimumiseks.

Ajasime juttu emakeelepäeval. Kevadeootust tumestas sõda. See kevad tuleb ka koolidele teisiti. Kas ollakse valmis Ukraina lapsi õpetama?

Hiie Asser: Praegu (14.03) on meil üksteist uut õpilast Ukrainast. Me ei räägigi enam valmisolekust, vaid juba tegutseme. Tegime otsused eelmisel nädalal koos esimeste saabujatega. Kuna tegu on õpilastega, kes on soovinud tulla kooli, kus kõlab ka vene keel, saab õppida vene keeles või on vähemasti võimalus pista õpilasele pihku venekeelne õpik, siis sobitame nad vanuse järgi klassidesse. 

Käivitasime sellise aine nagu eesti keel ja meel, mis ühendab endas eesti keele algkursust ja natuke infot Eesti kohta. Panime kokku õpetajate meeskonna, kes on võimeline rääkima, laulma, kõiki meeli kaasa haarama, et pakkuda nendele lastele koos eesti keelega välja kohanemiskursus. Püüame nad liita kooliperega.

Andrei Kante: Koolides ollakse loovad, saame kindlasti olla Ukrainast saabunud õpilastele toeks. Esindame vene õppekeelega koole, kus on keelekümblusklassid ja õpetatakse suures ulatuses eesti keeles − meil on ka eesti keele süvaõppega klassid. Mind häirib riigi sõnum, justkui oleksid vene koolid koht, kus uutel õpilastel võiksid tekkida konfliktid keele või rahvuse pinnal. Arvan, et oleme aastate jooksul oma ülesandega väga hästi hakkama saanud. Meie kooliperedes oli eri rahvusest õpilasi ka enne kriisi. Oleme teinud kõike selleks, et Ukrainast, Venemaalt, Gruusiast, Armeeniast ja mujalt tulnud õpilased tunneksid ennast hästi. Riigi sõnum, et Ukrainast tulnud õpilased peaksid minema üksnes eesti õppekeelega koolidesse, sest seal on neil turvalisem, on absoluutselt vale. Minu meelest saame oma ülesandega endiselt väga hästi hakkama. Koolid ongi selleks, et luua turvaline keskkond õppimiseks ning toetada kõiki õpilasi. Tuleb ikka arvestada põgenike arvamusega: kuhu nad minna tahavad. 

Õnneks on Tallinnas süsteem välja töötatud ja esialgu välja valitud neliteist kooli, kus Ukraina õpilasi toetatakse, nii eesti kui ka vene õppekeelega. Alles sügisest määratakse neile kool, kus nad jätkavad õpinguid. Me olemegi selleks, et õpetada kõiki, kes meile tulevad. Andku ainult riik rohkem raha, et saaksime oma loovust veel rohkem rakendada.

Hiie Asser: Toetan väga seda mõttekäiku ja tunnen, et peame praegu eriti targalt pingutama selle nimel, et ei suureneks vene ja eesti kogukonna vastuolu. Eriti olen mures sellepärast, et suur osa vene kogukonnast on kaastundlik, abivalmis nagu iga meie riigi inimene. Meid ei tohi kuidagi märgistada ja kasutada Ukraina sõjakriisi teiste eesmärkide saavutamiseks. Katsume oma jõu ja mõistuse keskendada sellele ja aidata lapsi, kes meie kooli satuvad.

Andrei Kante: Konfliktid on koolielus paratamatud, aga on vale tuua esile, et ühes konkreetses koolis olid pinged, ja teha selle põhjal järeldusi teiste koolide kohta. Pigem kutsun jagama häid kogemusi, mitte survestama inimesi valima ühte kindlat kooli õppekeele põhjal. Küll leiame võimaluse tagada ka eestikeelne aineõpetus Ukrainast saabunud lastele, kes seda soovivad.

Rääkisime tuntud ja tunnustatud koolijuhiga, kes on aastakümneid töötanud selle nimel, et pakkuda vene kodukeelega õpilastele kvaliteetset eestikeelset aineõpetust, ja loonud tingimused, et nad lõimuksid eesti kultuuriga. Nüüd peab ta kuulma, et ei saa oma tööga hakkama. See häirib.

Hiie Asser: Räägime nüüd sellest, kuidas juhtida kahte kooli. Te olete ju nii Lasnamäe Gümnaasiumi kui ka Lasnamäe Vene Gümnaasiumi direktor.

Andrei Kante: 2019. aastal paluti mul tulla appi Lasnamäe Vene Gümnaasiumi ja tulingi. See oli naaberkool ja lisaks olen selle vilistlane. Järsku tekkis tervisekriis ja nagu kriisi ajal ikka, ei olnud otstarbekas konkurssi korraldada. Aasta on 2022 ja olen endiselt ametis, küll direktori kohusetäitjana, aga usun, et see kogemus tuleb kasuks ka tulevikus. Kriisi ajal tegid koolid palju koostööd tänu sellele, et neil on üks juht.

Hiie Asser: Kas sellest võibki saada uus koolide juhtimise mudel?

Andrei Kante: Ma ei välista seda. Tallinnas on sama teed pidi mindud ka teiste koolide ja lasteaedade puhul. Meeskonnad on toetavad ja ka iseseisvad, nii et saame jätkata sel moel. Kui räägime vahendite nappusest, siis usun, et koostööst saavad need koolid veelgi rohkem kasu.

Hiie Asser: Milles täpsemalt see kasu peitub? Kas on ka miinuseid?

Andrei Kante: Igal asjal on oma plussid ja miinused. Vaja on põhjalikumat analüüsi. Juhtimise seisukohalt võin öelda, et väga palju tuleb ümber mõtestada, endal ennekõike. Näiteks kui palju peab koolijuht olema spetsialisti tasandil nii-öelda kättpidi tegevuses sees. Olen praegu praktikal Swedbankis ja saanud kinnitust, et koolijuht on tippjuht. Et olla oma meeskonnale kättesaadav ja koordineerida protsesse, parendada olukorda, peab koolijuht olema ennekõike juhtimistasandil tegus ja intensiivne. Aga ühiskonna ootus on, et koolijuht oleks imeinimene, kes peab olema igal tasandil kõigile kättesaadav. Eks enda sees käi ka selline võitlus.

Pluss see, et mõnigi õpetaja on korraga mõlemas koolis tööl. Eriti loodusainete puhul − et edendada eestikeelset aineõpetust, peavad olema tugevad spetsialistid. Kahjuks pole neid piisavalt. Oleme sunnitud jagama vahendeid koolide vahel. Mingil määral saame mitmekesistada gümnaasiumi valikkursuste valikut, kuna pakume neid mõlema kooli gümnasistidele. 

Kriisijuhtimise raamdokumendid tegime kahe kooli koostöös ja hoidsime sellega tohutult aega kokku.

Hiie Asser: Uurisin Lasnamäe Gümnaasiumi arengukava, seal oli palju sümpaatseid eesmärke. Mida tänavu lõppeva perioodi kõige tähenduslikumaks saavutuseks peate?

Andrei Kante: Saavutusi on olnud palju. Arendame sihipäraselt eestikeelset aineõpetust. Saime juurde palju spetsialiste, kes on oma ala visionäärid, teevad väga head tööd aineõpetajatena ja edendavad ka koostööd eesti õppekeelega koolidega: Tallinna Ühisgümnaasiumi, Merivälja Kooli, Tallinna Inglise Kolledžiga.

Saame olla eeskujuks töös erivajadustega õpilastega, oleme elujõulised ja konkreetseid tulemusi taotlenud. 

Ei tahaks küll rääkida probleemidest ja ressursside nappusest − oleme ülerahvastatud −, aga samas saavad kõik õpilased tuge. Üldtoe tegevustes on meil rohkem kui kolmsada õpilast. Tõhustatud ja erituge vajavaid õpilasi ei ole ametlikult väga palju, aga suudame toetada ka neid, kellel näiteks Rajaleidja otsust millegipärast ei ole. 

Murekoht on, et lastevanemad ei usalda toetusmeetmeid ühtlaselt. Teeme palju tööd selle nimel, et olla ka vanematele toeks.

Tallinna vene õppekeelega koolidest liitusime esimesena Kiva programmiga nii suures mahus ja jätkame seda. Rõõmukohti on palju! Ootamatult kiiresti suutsime lõimida ka rahvusvahelist projektitegevust õppetööga. 

Aga kuidas teie oma koolis kriisiolukorraga hakkama saite, missugused on peamised õppetunnid? Pean silmas COVID-i kriisi.

Hiie Asser: Kaks aastat tagasi hakkasime liikuma küllaltki väikeste sammudega. Arvasime algul, et kriis kestab nädala või kuu. Kompasime distantsõppe võimalusi, aga õnneks leidus vajalik hulk õpetajaid, kes said tehniliselt ja sisuliselt aru, kuidas asi käib. Esimese kevade saavutus oligi, et ainevaldkondades tekkisid omaalgatuslikud rühmitused, kus kolleeg õpetas kolleegi. Tasapisi üksteise toel saime õppeaasta lõpuks õppeprotsessi enam-vähem käima. 

Kevad õpetas meile, et sügisel tuleb kohe kiiresti tegutsema hakata. Meie algatusrühm mõtles välja, et kuni saab veel kontaktõppes tegutseda, tuleb teha kuiva trenni. Kõik klassid veetsid nädalas vähemalt päeva oma klassiruumis, nii nagu oleksid nad kodus. Nad said distantsõppe ülesandeid, aga nendega koos olid arvutispetsialist ja õpetajad. See oli mugav moodus selgitada välja mured. Kes oskasid halvemini, said abi neilt, kel oskusi rohkem. Ilma suuremate läbielamisteta said tarkust juurde. See puudutas ka õpetajaid, kes olid ühisesse õpiringi kaasatud. 

Saime kuiva trenniga ringi peale tehtud ajaks, mil esimesed klassid pididki minema kaugõppele. Arvan, et eelmise aasta novembris-detsembris oli meil juba päris normaalne õppimisrutiin taastatud − kas vaheldumisi kontakt- ja distantsõppes või siis pikemat aega distantsil. 

Õppisin pikast protsessist, et mitte ilmaasjata ei rõhutata õppiva kogukonna tähtsust. Kool peabki olema koosõppiv kogukond, sest niipea kui õpetaja ei suuda protsessis õppijana kaasa lüüa, oleme suures hädas. Õnneks sain oma kooli kohta teada, et meil on piisavalt õppijapotentsiaali, et uue olukorraga toime tulla. 

Kogesin omal nahal ka, kui õige on eesti vanasõna, et liigne agarus on ogarus. Esimesel koroonakevadel hommikul postkasti avades leidsime sealt sadu soovitusi. Olime „laisad“ ega allunud abistamise laviinile. Arvan, et toimisime targalt, et ei läinud paanikasse.

Andrei Kante: Meil oli enam-vähem samasugune tee. Jätkaks haridusteenuse komplekssuse teemaga. Kriisi ajal oleme lisaks õpetamisele lahendanud sotsiaalseid probleeme, alates perede nõustamisest kuni toidupakkide jagamiseni. Tagantjärele võib öelda, et on muljetavaldav, mida kõike me tegime selle nimel, et õppetöö ikka kestaks, sõltumata selle vormist. 

Arvan, et see läks riigile kriisi ajal väga vähe raha maksma. Riik otsustas ja meie täitsime otsused olemasoleva ressursiga, kuid selle hind oli ületöötanud ja väsinud õpetajad. 

Võttes kohanemist kui õppimist, on arusaadav, et iga kohanemine kulutab teatud määral energiat. Ennekõike on õpetajatel energiat vaja, et nad läbi ei põleks. Mõeldes, kui hästi me saime selle kriisiga hakkama just tänu õpetajatele, tahakski küsida, kes peaks mõtlema meie kõige väärtuslikuma ressursi peale. Kelle ülesanne on toetada õpetajaid?

Hiie Asser: Arvan, et õpetajate toetamine ongi üks osa koolijuhi tööst. Õpetajat saab toetada mitmel moel. Aga vahel on raske, mitmel põhjusel. Alati ei leia kohe õpetajat motiveerivat ja toetavat vaatenurka ning vahel ei jagu võimalusi ja vahendeid, et seda sammu astuda. Kuidas teie seda teete?

Andrei Kante: Õpetajate toetamine peaks lähtuma samasugusest põhimõttest nagu õpilaste toetamine, seda tuleks teha individuaalselt. Mitte et me hakkaks igale õpetajale tugisüsteemi rakendama, kuid vaja on õpetajatega suhelda ja määratleda kohad, kus nad vajavad abi. Aga alati jõuame selleni, et õpetajad on ülekoormatud. Probleemid ongi seotud rahuldamata põhivajadustega. Töökoormuse ja töötasu suhe on ebaproportsionaalne, ja seda kahjuks ainult koolijuhi tahtega ei muuda.

Kui tahame, et oleksime edaspidi edukad ja kohaneksime ka uue kriisiga, peaks riik panustama mitte ainult õpetajate palkadesse, vaid looma kindla tugisüsteemi, et meie õpetajad oleksid toetatud. Seda mitte ainult üldtegevuste ja seminaride kaudu, mis on ka head, vaid koolidele peab andma rohkem võimalusi läheneda individuaalselt igale õpetajale. Nad väärivad seda. Kohanemisprotsess jätkub, kahjuks ei ole COVID-i kriis viimane.

Hiie Asser: Kui värban uusi töötajaid, siis mõtlen, et õpetaja veedab palju aega koolis kolleegide hulgas. Koolijuht peab muuhulgas kujundama kollektiivi, kus õpetajad suudavad üksteisele meeldivat seltskonda pakkuda. Iga uue töötaja puhul püüan ette kujutada, missugust seltskonda ta olemasolevatele inimestele pakub. 

Tahaks veel teada saada, kas pooldate kaheteistkümneklassilist kooli või võiksid põhikoolid ja puhtad gümnaasiumid olla eraldi.

Andrei Kante: Mul ei ole head vastust. Täistsükliga kool annab teatud eelised. Kasutame gümnasistide potentsiaali põhikooliastmete projektõppes, mis loob lisandväärtust. Aga kui vaadata hariduse mitmekesisust, oleks ehk otstarbekam lahutada kooliastmed seal, kus seda tõesti vaja. Kuid selleks peab olema konkreetne tulevikuplaan. Puhas gümnaasium peab rahuldama kõik nüüdisaegsed vajadused, me ei saa pea ees vette hüpata.

Hiie Asser: Arvan, et kaheteistkümneklassiline kool võiks Eestis alles jääda. Näen, kui hästi see mudel sobib just keelekümbluskoolile pika plaani teostamiseks.

Andrei Kante: Ka mina toetan keelekümbluskoolide täistsüklit. Mitmekesine koolivõrk muudab meie riigi haridussüsteemi tugevamaks.

Vajame jõudu ja koolijuhtidena peaksime rohkem mõtlema ka enda vajadustele. Praktikal tegin järelduse, et juht peab selgitama välja ka enda põhivajadused ja oskama oma töö kiiresti ümber suunata ja ka ennast tuulutada. Soovitan meile kõigile leida õige tee, et olla toeks oma kooliperele. Võtame selle enda tööplaani.

Lõpetuseks arvan, et Lasnamäe Gümnaasium ja Lasnamäe Vene Gümnaasium võiksid teha koostööd Annelinna gümnaasiumiga. Meil on, mida üksteisele jagada.

Hiie Asser: Meie koolidel võib olla parajal määral sarnasusi, et leida häid koostööteemasid, ja kindlasti jagub ka erinevusi, mis pakuvad avastamisrõõmu ja mõtteainet. 

Hiie Asser:

Hakkasin pärast ülikooli lõpetamist tööle Tartu Annelinna Gümnaasiumis, sest olin saanud õpetajatööks ettevalmistuse. Õpetaja sai minust siin aga vist sellepärast, et oli hea tähtede seis väljakutse vastuvõtmiseks, head õpetajageenid ja kollektiiv, mis õpetas ameti ilu ja võlu märkama ning köitis oma mitmekesisusega.

Aastate jooksul olen selles koolis pidanud mitut ametit: 1984. aastal asusin tööle eesti keele kui teise keele õpetajana, seejärel sai minust õppealajuhataja ja viimased 14 aastat töötan direktorina. Koolitööle vahelduseks ja täienduseks olen õppinud Tartu Ülikooli magistrantuuris ja doktorantuuris pedagoogikat ning võtnud osa kooliarenduse, nõustamise ja didaktika projektidest. 

Viimastel aastatel olen tegutsenud ka õppeasutuste mentorina. Olen nõustanud õpetajaid, koolijuhte ja -meeskondi. 

Aeg on õpetanud, et igasugune viljakas tegevus, olgu siis nõustamine või koolijuhtimine, saab alguse headest suhetest, kuulamisoskusest ja suutlikkusest olla hetkes ja mõelda kaasa. Inimestega kontakti loomisel aitab teadmine, et igaüks on parajasti just nii hea, kui ta suudab olla. Siit asumegi teele ja leiame koos arenemisvõimalusi. 

Soovin meile kõigile oskust tasakaalu ja meelekindlust hoida, ka rahututel aegadel. 

Andrei Kante:

Tunnistan, et kool ei olnud töökoht, millest unistasin. Elu on mind alati viinud kokku heade inimestega, kes on mu tööelu ja õppimist mõjutanud. Nii asusin 2006. aastal Tallinna Humanitaargümnaasiumis bioloogia- ja keemiaõpetajana tööle bakalaureuseõppe tudengina, olles alles 19 aastat vana. Juhtkond on mind alati toetanud ja usaldanud. Olen arenenud ja kujunenud õpetajaks tänu headele kolleegidele humanitaargümnaasiumist. 2010. aastal lõpetasin Tallinna Ülikooli magistrantuuri merebioloogi-keskkonnaspetsialistina keemiku kõrvalerialaga. Usun, et õppimine on töö lahutamatu osa. Ühe magistrikraadiga ma ei piirdunud ja 2015. aastal omandasin Tallinna Ülikoolis hariduse juhtimise eriala. Samal aastal usaldati mulle arendusjuhi amet.

2017. aastal julgesin kandideerida Lasnamäe Gümnaasiumi direktori ametikohale, nii sai minust koolijuht. 2019. aastast olen ka Lasnamäe Vene Gümnaasiumi direktori kohusetäitja. Sellest ajast olen kahe suure Lasnamäe kooli juht. Olen uhke ja tänulik, et saan töötada ja õppida koos oma kolleegidega.

Usun, et koolijuhi ülesanne on ennekõike luua arengut soodustav keskkond, kus väärtustatakse loovust ja koolipereliikmete kordaminekuid. Kõige rohkem motiveerib mind see, kui kuulen õpilastelt tunnustavat tagasisidet õpetajatööle. Süda läheb soojaks, kui vilistlane tuleb kooli ning tänab oma õpetajaid talle pühendatud aja eest. Kui see juhtub, oleme koolina õnnestunud.  

On oluline teadvustada, et koolis kujundame tulevikku. Meie mõtetest ja tegudest sõltub, milline see on. Suuname enda mõtted tööle ning teeme kõik endast sõltuva, et meie õpilased oleksid toetatud ja õpetajad heas töövormis ning motiveeritud. Iga algatuse tulemuslikkus sõltub partneritest, mistõttu on oluline kaasata kooliellu meie suurimad liitlased − lastevanemad. Suure eesmärgini viib positiivne mõtlemine ja õlatunne.