Keelekaste: Pseudonüümide mitmepalgeline maailm II
Eelmises „Keelekaste“ loos lugesin üles hulga ühel või teisel põhjusel tähelepanuväärseid kirjanduslikke pseudonüüme. Kuid mis motiividel kirjanikud üldse pseudonüüme kasutavad? On mõeldamatu anda sellele küsimusele ammendavat vastust, ent püüan siin nimetada mõned tüüpilisemad nii-öelda juhtumid.
Pseudonüümide pruukimise põhjused võivad olla kõige erinevamat laadi, ja vahest üks kergekaalulisemaid põhjuseid on teha lihtsalt nalja. Marie-Henri Beyle, kirjanikunimega Stendhal, kasutas kümneid pseudonüüme, mitmed neist koomilised, isegi naeruväärsed (Don Flegme, William Crocodile), et ennast ja oma lugejaid lõbustada. Samas ilmneb Stendhali autobiograafilistest kirjutistest iha muutuda vahel kellekski teiseks, tunda end elavana paljudes eri versioonides, ja pseudonüümide kasutamine võimaldab ju sedagi. Teine nimi on sel juhul nagu mask, mille paneb ette karnevalil või maskeraadil osaleja, et kogeda teistsuguse identiteediga kaasnevat uudsuseelevust.
Sageli aitab pseudonüüm varjata mingit tahku oma päris minast, et kujundada professiooniga sobivamat imagot. Ajal, mil kirjutamine, vähemasti tõsiste teoste kirjutamine oli rohkem meeste leib, kirjutavat naist peeti kohatuks vaatepildiks ja naistele omistati pigem lihtsameelset lugemisvara, pruukisid paljud naiskirjanikud pseudoandronüümi, et oma sugu varjates eelarvamusi vältida ning kergemini kirjastajate-lugejate heakskiitu leida. Amantine Aurore Lucile Dupinist sai George Sand, Mary Ann Evansist sai George Eliot ning Charlotte, Emily ja Anne Brontëst said Currer, Ellis ja Acton Bell. Nüüdki peidetakse oma naiselik nimi vahel sooneutraalsete initsiaalide taha, eriti kui kirjutatakse nii-öelda mehelikes žanres; näiteks Joanne Rowling võttis oma kirjastaja palvel nime J. K. Rowling, sest sihtrühm, poisid, ei tahtvat lugeda naise kirjutatud raamatut.
Veel võimaldab pseudonüüm lahutada kirjutamise põhitööst või distantseeruda oma ülejäänud, pärisnime all avaldatud loomingust ja saavutada sedasi teist laadi loominguline vabadus. David Cornwell võttis spiooniromaane kirjutama hakates pseudonüümi John le Carré, sest ameti tõttu – Cornwell töötas luurajana – ei olnud tal lubatud avaldada kirjutisi oma pärisnime all. Matemaatik Charles Lutwidge Dodgson avaldas hulga erialaseid töid Dodgsonina, kuid ilukirjanduses saavutas kuulsuse hoopis Lewis Carrollina. Krimikuninganna Agatha Christie kirjutas kuuele armastusromaanile aga Mary Westmacotti nime; pseudonüüm olevat talle andnud vabaduse uurida oma kujutlusvõime kõige privaatsemaid soppe.
Žanrivahetusega kaasnev nimevahetus on üldse tavaline. Eleanor Marie Robertson kirjutab ohtralt eesti keeldegi tõlgitud armastusromaane Nora Robertsi, põnevikke aga J. D. Robbina. Rowling valis krimiromaanide kirjutamiseks pseudonüümi Robert Galbraith, et neid ei hinnataks tema varasema, Potteri-raamatutega saavutatud edu põhjal.
Vahel vajab kirjanik pseudonüümi, varjamaks tõsiasja, et ta kirjutab liiga palju; kui ühe nime alt ilmub rohkem kui üks teos aastas, võivad lugejad sellest nimest ära väsida või hakata – sageli õigustatult! – kahtlema grafomaanist autori loomingu kvaliteedis. Näiteks ülimalt produktiivne Stephen King avaldas osa teoseid Richard Bachmani nime all – ta tahtis kirjutada, aga nii, et lugejatel Kingi nimest kõrini ei saaks.
King toob veel ühe pseudonüümide pruukimise põhjuse: soov vältida seostamist või segiajamist samal alal tegutseva tuntud pereliikme või lihtsalt nimekaimuga. Stephen Kingi poeg Joseph King võttis kirjanikuks hakates Joe Hilli nime, et seos maailmakuulsa isaga ei oleks nii ilmne ja võimalik tunnustus tuleks ausamalt.
Muidugi võib kirjanik kasutada pseudonüümi ka puhtalt sellepärast, et paigutuda kõikvõimalikes alfabeetilistes loeteludes paremale positsioonile (vahest valis Simo Puupponen kirjanikunime Aapeli just sellel kaalutlusel?) või sattuda raamaturiiuleis iseäranis auväärsesse seltskonda. Võta ainult õige nimi, ja võidki end leida Christie ja Coelho või Dr Seussi ja Shakespeare’i või Tolkieni ja Tolstoi ülendavast embusest …