Kolmas kiri Olev Aidale
Kirjad Olev Aidale
Korra kuus ilmuvas rubriigis saadavad 2021. aasta kooliks valitud Uulu põhikooli õpetajad kirju oma virtuaalsele kolleegile Olev Aidale, kes liitus kollektiiviga koroonaajastu algul, kui emotsioonid lõid kõigil üle pea. Kui õpetajad otsivad kohta, kus ennast välja elada, oma tundeid ja mõtteid jagada, võivad nad igal ajal kirjutada olev.ait@uulu.edu.ee.
Tere, Olev!
Kuidas Sul on läinud? Kuidas oled hakkama saanud viimased kuu aega?
Maailm on totaalselt muutunud, kas pole? Sellist Eesti Vabariigi aastapäeva hommikut ei suutnud me vist keegi ette kujutada. Ette näha – ehk oleks pidanud? Kuulsin mitme oma tuttava suust nukrat tõdemust, et kuupäev 24.02 on igaveseks kaaperdatud. Koolivaheaeg kadus nagu musta auku – ahmisin uudiseid igast võimalikust kanalist. Ka venekeelseist. Youtube’is jooksis ikka igasuguseid otseülekandeid. Näiteks Doždi uudiseid jälgisin. Nüüd pandi see ka kinni, nii et ikka jälle eri inimgrupid on igaüks omas infomullis kinni. On alles pöörane maailm! Ühelt poolt oleme nii avatud – kõik on kättesaadav, kõik on kõigile näha ja kuulda. Ukraina president teeb pea iga päev videoülekandeid ja -klippe, mis maailma laiali paisatakse.
Mina tunnen praegu kahetsust kahe asja pärast: esiteks on mu vene keel nii rooste läinud, et arusaamine ja ammugi ise rääkimine on muutunud väga vaevaliseks, ning teiseks, et ma omal ajal nt Süüria või Afganistani (kasvõi Maidani) sündmustesse nii ükskõikselt suhtusin. See tundus nii kauge ja kuidagi ei puutunud üldse minusse.
Kuidas Sul kriisivarudega lood on?
Sa peaksid olema just nii vana, et mäletada ja teada, kuidas varuda, kuidas varjuda, kuidas hakkama saada, kui ühiskonna tavaline toimimine on häiritud. Noorematele reklaamitakse selleks puhuks Ole Valmis! rakendust. Mul on see küll juba ammu, aga nüüd, näe, võtsin jälle välja ning vaatasin sealoleva soovituslike kriisivarude nimekirja üle. Selle õnnetu soola jõudsin ka vahetult enne lettidelt kadumist ära osta. Nii tundub, et mul on varudega päris hästi. Ja sellega on mul ka hästi, et elan ahiküttega korteris. Meil siin just veebruari lõpus oli jälle üks suurem torm, õpilased ei saanud e-õppepäeva ülesandeidki teha, sest elektrit ei olnud. Küll oli siis hea, et sain vähemalt toa soojaks ja toidu lauale (ahju kütsin muidugi alles siis, kui suurem tuul oli vaibunud!). Kas Sinul ka siis elekter ära läks?
Irooniline kogu praeguse olukorra juures on see, et koroona oleks justkui päevapealt maailmast ära kadunud. Senine koll, kes juba üle kahe aasta on igaõhtuste uudiste esimene staar olnud, on nüüd kuhugi lõpunupukestesse taandunud: „No ja anname teile siis selle päeva/nädala statistika ka.“ Mingid numbrid, mis ei näi enam kedagi loksutavat.
Ka koolis teeme juba täiesti tuima näoga oma igaesmaspäevaseid teste, nii õpetajad kui õpilased sooritavad vilunud liigutustega oma vatitikuringid ning kahe triibu ilmnemisel saadame lapse rutiinse teavitusega koju. Mõnda õrnema hingega nooremat õpilast tuleb veel pisut julgustada ja rahustada, et pole midagi hullu ja lihtsalt oled natuke aega kodus. Testi illustreerimine punase vildikaga on juba nii habemega nali, et isegi eakaaslased pööritavad selle peale halvustavalt silmi. Ja ega keegi seda nalja enam teha viitsigi. Mõningast loidu elevust tekitavad veel pakkides leiduvad niiskust imavad padjakesed, mis sarnanevad teadagi millega. Aga seegi lõbu on omane pigem tärkavale puberteetikule ning kolmandat kooliastet enam ei paelu.
Kindlasti Sa, Olev, tead, et olen tegev ka Naiskodukaitses.
Nüüd on minu elus mitu suurt valdkonda tohutu hooga aktiveerunud. Esiteks on hüppeliselt kasvanud huvi Kaitseliidu ja Naiskodukaitse vastu, mis tähendab, et olen osalenud juba mitmel tutvustusüritusel. Uute huviliste hordide tõttu on terves organisatsioonis ülikiired ajad. Teiseks tuleb mulle pidevat infot seoses evakuatsioonirühma tegevusega. See on info muutub pidevalt. Oleme valmis võtma vastu suurt hulka põgenikke, panema püsti evakuatsioonipunkte ja andma ka psühhosotsiaalset esmaabi. Osa naisi on juba bussidega kaasa sõitnud ja Ukraina-Poola piirilt inimesi ära toonud. Kohe sõja esimesel nädalal tekkis hetk, mil olin terve nädalavahetuse n-ö kõrgemas lahinguvalmiduses ning ootasin kõnet, mis kutsuks mind välja saabuvaid põgenikke vastu võtma. Siis, kui Pärnu-Jaagupisse esimene evakuatsioonipunkt üles seati. Kas mäletad? Õnneks leidsid tookordsed tulijad kohe omale tuttavate juures peavarju, nii et mind ei läinudki vaja. Küsisin siis kohe juhtkonna käest luba, et kui mind nt tööajast välja peaks kutsutama, kas võin siis minna. Ning Sa ju tead meie direktorit ja õppejuhti – mõistvamaid ülemusi ei ole lihtsalt olemas!
Kolmas suur valdkond, mis nüüd on õige hooga käima läinud, on olnud minu suur unistus Uulu kooli tööle tulekust saadik. Tulin ju Võrumaalt, aga seal on koolides väga populaarne noorte kotkaste ja kodutütarde tegevus. Kas teadsid, et need on Kaitseliidu struktuuriüksused nagu Naiskodukaitsegi? Olin üsna üllatunud, kui sain teada, et Uulus rühma polegi. „Ainult“ neli aastat läkski aega, kuni ma oma julguse ja otsustavuse kokku võtsin ja need rühmad ka meie koolis ellu kutsusin. Mõistagi ei teinud ega tee ma seda vabatahtlikku tööd üksi. Minu seljatagust julgestavad mitmed inimesed tervest Kaitseliidust. Juba sügisel alustasime tutvustusüritustega, kohale tulid laigulised mehed ja naised, näidati tehnikat ja varjestust, novembris käisime esimeste vapratega nende n-ö matkavõimekust testimas. Jaanuaris osalesime juba maakondlikus talvelaagris ning märtsis, ilusal emakeelepäeval, toimus meie kaunis aulas pidulik koondus, kus võeti vastu seitse uut noorkotkast ja kodutütart! Sealjuures kolm kandidaati oli COVID vahetult enne maha murdnud, täiskoosseisus olnuks meil kümme noort. Ausalt öeldes olin päris üllatunud, kui hiljem Facebookis nägin, kuidas just uhkusest pakatavad vanemad oma pidulikus vormis pojast või tütrest fotopostitusi jagasid. Aga oli ikka pidulik päev küll! Ning Olev, kas teadsid, et ka meie direktor on endine kodutütar? Nii et võid aimata, millise erilise hingesoojusega ta meie üritusel osales! Ta toonitas ka oma tervituskõnes noortele, et nendegi nimed lähevad nüüd igaveseks kooli ajalukku, sest nemad on Uulu kooli ajaloos esimesed, kes noorkotkaste ja kodutütarde rühma kuuluvad. Detail, mille peale ma ise ei tulnudki.
Kõige selle rööprähklemise peale olen ma juba mitu korda mõelnud, et ei tea, millal direktor minu poole pöördub ja korralekutsuva märkuse teeb: „Ivi, ma olen sinu pärast natuke mures. Kas sa oma põhitööd ka ikka jõuad teha? Me oleme eelkõige siiski haridusasutus, laste õppekavapõhine õpetamine on meie prioriteet.“ Just sel reedel oligi minu kord direktoriga arenguvestlust pidada. Noh, ütleme nii, et seest oli ikka natuke õõnes tunne küll. Õnneks midagi sellist mulle ei öeldud. Sain hoopis positiivset tagasisidet ja pidasin konstruktiivset arutelu toetava juhiga. Ning üllatava preemiana ulatas ta mulle väljaprindi rahuloluküsitlusest pärit õpilaste arvamustega minu kohta – tervelt poolteist lehekülge erinevas sõnastuses kinnitust, et olen hea õpetaja. Ei, Olev, ära arva, et seal kriitikat polnud, muidugi oli. Aga kes see siis oma puudustega ikka eputada tahab. Ja need olid adekvaatsed märkused, mis mul tuleb kõrva taha panna. Tublid õpilased on meil, midagi pole öelda, asjalikud ja objektiivsed noored, keda on rõõm ja au nende eluteel saata ja jõudumööda suunata.
Lapsed on ikka armsad ka. Ja nii siirad, vahetud. Kui kirja algul jagasin Sulle mõtteid põgeniketulvast ja kogu ühiskonna võimalikust valmisolekust, siis nagu isegi tead, on ju meie olukord väga kiiresti muutunud. Praegu on reaalsus see, et mitmes Eesti koolis osaleb õppetöös ka mõni Ukraina laps. Ning jällegi: meie kooli operatiivsus on muljetavaldav. Kui nädala algul tuli meile algklassidesse esimene ukrainlane, siis juba järgmisel nädalal ootame juurde veel kolme. Muigasin nukra heldimusega, kui minu klassi tüdrukud õhkasid, et „meie klassi võiks ka üks ukrainlane tulla“. Ei osanud aimatagi, et nende soov täitub juba uuel nädalal. Meil on siinkohal aga jälle väike eelisseis: meie klassis õpib vene keelt valdav poiss. Me kõik – nii mina klassijuhatajana, kaasõpilased kui poiss ise – jõudsime kiiresti veendumusele, et küll on äge, et ta meil olemas on, sest nüüd saab ta ju meile kõigile tõlgiks olla. 🙂 Selles mõttes olen ka jälle nii rahul ja uhke, et meie koolis ei taju ma vähemalt laste seas küll mingit ärevust, ainult elevust. Lapsed on ikka lapsed – avatud, vahetud, kiiresti kohanevad.
Vaat selline kiri sai. Aitäh, et mind taas ära kuulasid, jaksan nüüd jälle edasi möllata.
Sina püsi ikka terve ning lase kevadistel päikesekiirtel endale D-vitamiini valmistada! Loodan, et varsti saad juba aiamaal toimetama hakata.
Ikka jaksu soovides
Ivi Korju
Uulu Põhikooli inglise keele õpetaja