Koolide reorganiseerimise õppetund Oaklandi näitel
San Franciscost üle lahe asuvast Oaklandi linnast pärineb hiljutine näide õpetajate ametiühingute toetatud tegevusest. Et teema puudutab haridusvõrdsust, leiab sellest ka Eesti jaoks mõndagi õpetlikku.
USA edukamate piirkondade San Francisco ja Silicon Valley kõrval ei paista Oakland majandusliku edu poolest silma. Siinseid koole rahastavad ca 2/3 ulatuses osariik ja riik ning ülejäänud osa katab kohalik omavalitsus. Koolide toimetulek on seega seotud piirkondliku jõukusega ning vaesemate piirkondade koolidel on võrreldes teistega kitsam eelarve. Neis piirkondades elab ning õpib suurem protsent ladinaameerika või afroameerika päritolu ja/või inglise keelest erineva kodukeelega õpilasi.
Oakland on loonud 20 aasta jooksul piirkonda juurde koole, et võimaldada väiksemates koolides õpilastele paremat toetust. Nii on Oaklandis nüüdseks osariigi suurim arv õpetajaid ja koole õpilaste koguarvu kohta ning linna eelarve tugevas miinuses. Probleemi lahendamiseks otsustati kümmekond kooli teistega liita, võttes otsustamisel aluseks õpilaste arvu, õpitulemused ja koolist puudumiste arvu. Selline arutluskäik tundub ratsionaalne ja võrreldav Eestis valitud teega – paraku eeldab koolides pakutava hariduse kvaliteet teatud kriitilist massi õpilasi.
Võrreldes linna keskmisega õpib suletavates koolides rohkem afroameerika päritolu lapsi, mistõttu paigutus niigi valulik koolide sulgemine plahvatusohtliku rassilise ebaõigluse konteksti. Afroameeriklaste kehvemat toimetulekut seostatakse nende pikaaegse diskrimineerimisega, mistõttu on Oaklandil raske oma tegevust vaid statistiliste andmetega põhjendada. Koolikogukondade rakendatud vastumeetmed tunduvad Eesti vaates äärmuslikud. Lisaks avalikele pöördumistele ja protestimiitingutele on avaldatud meelt kohalike hariduspoliitikute kodude ees. Ekstreemseim protesti viis on olnud näljastreik.
Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et plaan nõrgemate tulemustega koolid tugevamatega liita on õpilaste huvides. Siiski on Oaklandis toimuv õpetlik näide sellest, kui tähtis on kogukondade kaasamine haridust puudutavate otsuste langetamisel.
Ameerika haridussüsteemis rassikonfliktide tõttu tekkinud probleeme ei ole võimalik meie regiooni omadega võrrelda, kuid siiski võib tõmmata paralleele. Eesti puhul võib rääkida venekeelsete koolide toetamisest, uusimmigrantide integreerumisest ning maakoolide püsimajäämisest. Loodan, et meil on tarkust kogukondi kaasates jõuda otsusteni, mida tajutakse läbipaistvatena.