Kuidas hoida ära tärkavaid konflikte?
Ukraina sõjapõgenikke on võetud Eestis vastu väga hästi, kogu meie rahvas on koondunud neid aitama. Samal ajal liigub sotsiaalmeedias kui meie kollektiivses alateadvuses ikka ka kahtlusi ja kõhklusi.
Sõjateadete järgi on Ukrainas raketitabamuse saanud üle 200 koolimaja ja 30 haigla, elumajadest rääkimata. Arusaadav siis, et lastega perekonnad põgenevad Ukrainast ümberkaudsetesse ja kaugematesse maadesse, sealhulgas Eestisse, kus neil on ees sugulasi ja tuttavaid. Praegu on Eesti üks kohti, kus lapsed ei pea pommiplahvatuste peale üles ärkama ja varjendisse jooksma. Nende järgmine samm on asuda õppima Eesti koolis. Kuidas Ukraina lastel seal minema hakkab?
Senise info põhjal on ka meie koolides Ukraina lapsi väga hästi vastu võetud. Haridus- ja teadusministeerium on andnud nii eesti kui ka vene keeles välja soovitusi, kuidas toimetada sõjapiirkonnast saabunud lastega koolis nii, et neil uusi traumasid ei tekiks. Need soovitused on olnud väga asjalikud, võimalikke pingeid juba ette maandavad. Siiski levib sotsiaalmeedias ka kõhklusi ja kahtlusi. Näiteks ajakirjanik Priit Hõbemägi ei soovita oma taskuhäälingus panna Ukraina lapsi vene õppekeelega koolidesse, viidates, et seda ei soovita ka Tallinna ukrainlaste kogukond. Nad kardavad, et vene õppekeelega koolides võib olla kirglikke Putini pooldajaid ning konfliktid pole välistatud. Ettevaatlikuks on muutunud ka osa vene lapsevanemaid – nad on võtnud oma lapsed eesti õppekeelega koolidest ära, kartes, et eesti õpilased võivad neid rünnata.
Jah, lisaks lahingutele Ukrainas toimub mõndagi ka meil Eestis. Seepärast on tervitatav, et HTM annab välja juhendmaterjale* ja korraldab sel teemal arutelusid, seminare ja pressikonverentse.
Näiteks 9. märtsil viis Lilleküla gümnaasiumi direktor Anu Luure koolidele läbi koolituse muukeelsete laste õpetamisest eesti õppekeelega koolis. Täna, 11. märtsil kell 14 toimub ministeeriumite ühishoone pressiruumis pressikonverents, kus selgitavad haridusvaldkonna valmisolekut ukraina õppureid vastu võtta kantsler Kristi Vinter-Nemvalts, koolijuhtide ühenduse esimees Urmo Uiboleht, rektorite nõukogu esimees Mart Kalm ja koolipsühholoogide ühingu esinaine Karmen Maikalu.
Teiseks algab täna kell 15 infotund „Sõda, õpetaja ja kool – kuidas lahendada tärkavaid konflikte?“. Sündmus leiab aset rahvusraamatukogu väikeses majas (Narva mnt 11), seda kantakse otse üle Elisa Stage’i vahendusel ning rahvusraamatukogu Youtube’i ja Facebooki kanalil. Infotunnis räägitakse just sellest, kuidas haridusasutustes Vene-Ukraina sõjaga kaasneva infosõjaga toime tulla, kuidas selgitada seda (info)sõda õpilastele ja mil moel neid selle eest kaitsta.
Igal kolmapäeval kl 14–15 hakkab toimuma infotund HTM-i Facebooki lehel. Koolipsühholoogide nõuandeliinil ollakse valmis kuulama ja nõustama ka teemadel, mis puudutavad Ukrainaga seotud ärevuse ja hirmudega toimetulekut.
Näeme, et ministeerium teadvustab endale olukorra keerulisust ja astub vajalikke samme.
Kergemini läheb nendel koolidel, kus on juba õpitud konflikte ennetama ja arukamalt lahendama. Signe Ambre haridus- ja noorteametist on viidanud sotsiaalmeedias Inimõiguste Instituudi ja Euroopa Nõukogu koostöös välja antud käsiraamatule, kus analüüsitakse vastuoluliste teemade käsitlemist koolis LGBT+ õigustest Rail Balticuni. Ambre märgib, et ultrarelativismi hariduses välistavad juba Eesti üldhariduskoolide alusväärtused, mille lahutamatu osa on Euroopa ühisväärtused (PGS §3 lg 3) ning demokraatia austamine ja lojaalsus Eesti riigile (RÕK-ide vastavasisulised sätted). Ambre lisab, et tal endalgi on kaks õpilast, kelle seisukohti on kujundanud ilmselgelt Kremli infoväli. Neile oli vaja selgitada, et isikliku arvamuse eest kellelegi kolki ei anta, kuid Eestis kehtib Ukraina küsimuses Eesti Vabariigi seisukoht, et Venemaa on agressor. Ambre peab oluliseks, et venelaseks olemist ei pandaks ühte patta Putini pooldamisega.
Paraku ei ole infosõjas ohus ainult õpilased, vaid ka õpetajad. Näiteks kirjanik ja kirjanduse õpetaja Jürgen Rooste on oma FB-sõprade hulgas korralikku puhastustööd teinud, lülitades välja kõik, kelle arvates on Ukraina sõjas süüdi Ukraina ise, Euroopa Liit või NATO. Ta nimetab neid inimesi oma Facebooki leheküljel põrandaaluseks haigeks kogukonnaks.
Ja teine näide: Facebookis juba aastaid aktiivselt tegutsenud matemaatikaõpetajate grupp Signum on peatanud oma tegevuse. Seda gruppi on vedanud Tallinna Kesklinna vene gümnaasiumi matemaatikaõpetaja Ljudmila Roždestvenskaja, kaasates lisaks Eesti matemaatikaõpetajatele grupi töösse oma kunagisi ülikoolikaaslasi –matemaatikaõpetajaid Moskvast, Peterburist ja Minskist. Nüüd on ta teatanud, et „ei suuda modereerida sõda“. Ta kirjutab, et lihtsalt ei suuda praegusel õuduste, valu ja surma ajal keskenduda matemaatika paremini õpetamisele.
Kui heidame pilgu Venemaale, siis seal on õpetajad samuti tugeva surve all. Eesti õpetajate liidu veebis on ilmunud materjal „Venemaa koolides“. Selles kirjeldatakse, kuidas haridusosakondadest saabuvad koolidesse teated, et kõik õpetajad, kes on kirjutanud alla petitsioonile „Õpetajad sõja vastu“, on korrakaitseorganite tähelepanu all. Õpetajaid manitsetakse, et riik maksab neile palka ja seega tuleb töötada riigiga kooskõlas. Kõiki õpetajate väljaütlemisi sõja kohta käsitatakse kui poliitilist propagandat ja alaealiste agiteerimist. Ehk suu pidada ja edasi teenida! Venemaa koolijuhtide nõupidamistel on öeldud, et õpetajate isiklik vastutus on selgitada õpilaste, õpetajate ja vanemate hulgas välja need, kes ei ole nõus Venemaa valitsuse tegevusega, ja kanda nendest ette. Igaüht neist hakatakse uurima. (Allikas: Тем временем в российских школах. @nevzorovtv)
Mis on selle sõja õppetund meie jaoks? Nüüd näeme, kui kuritegelik on olnud nende erakondade tegevus, kelle pärast on Eestis üles kasvanud terve põlvkond vene noori, kes ei oska eesti keelt ega jaga vaba ühiskonna väärtusi.
* https://www.hm.ee/et/ukrainast-saabunud-laps-ja-noor-eestis, https://harno.ee/ukraina-teemalised-abimaterjalid