Kuidas me siis ikkagi õpime?

4. märts 2022 Einar Rull HARNO analüütik - 1 Kommentaar
Raamat „Kuidas me õpime?“ selgitab ajuteadlaste arusaamu õppimisest.

Eesti kool on asunud personaliseeritud õppe ja ennastjuhtiva õppija teerajale. Ent millistele pedagoogilistele põhimõtetele tuleks seda rada mööda minnes tugineda? Prantsuse neuroteadlasel Stanislas Dehaene’il on mõningaid soovitusi.  

Poelettidele on jõudnud Stanislas Dehaene’i raamatu „Kuidas me õpime?“ eestikeelne tõlge. Selle teose näol on saanud õpetajad järjekordse kasuliku öökapiraamatu „aeglase“ kirjanduse vallast, kus leiab hulgaliselt lugusid, mille üle tasub igal pedagoogil mõelda. 

Õpetajate huvi selle raamatu vastu peaks suurendama asjaolu, et eelkõige ajuteadlasena tuntud Dehaene juhib Prantsusmaal ühtlasi õpetajaid nõustavat teaduskomisjoni, mis üritab sealsetes koolides toimuvat tõenduspõhisuse rööbastel hoida. Dehaene selgitab, et aju on väga plastiline ja valmis igas suunas arenema, kuid kahjuks ei suuda ta oma tegevust ise kõrvalt jälgida, mistõttu on õpilastel ja eriti õpetajatel vaja õppimise küsimustes tunda ajuteadlaste seisukohti.

Õppimise juures rõhutab Dehaene kõige olulisema tõsiasjana, et intelligentsus (IQ) on arendatav. Sellega vastandub ta näiteks mõnelegi Briti haridustegelasele, kelle arvates on intelligentsus sünnipärane ega muutu kogu elu jooksul. Eesti keeles öelduna tähendab see, et igaühel, kes süvenemisega õpib, muutub aju kiiremaks ja nutikamaks ehk uskugem oma õpilaste arengusse.

Dehaene peab tähtsaks õpilase enesejuhtimisoskuste arendamist. Meil Eestis on ennastjuhtivast õppijast juba palju räägitud ja vastuväiteid ei ole olnud eriti kuulda. Samas ei ole paljud Suurbritannia haridusteadlased selle ideega lõpuni nõus, sest nende arvates koormab enesejuhtimine liigselt töömälu ning segab raskete asjade õppimist. Dehaene rõhutab siiski, et õpetaja kõige tähtsam ülesanne on tõhustada just õpilase enesejuhtimist ja -õpetamist, juhatades teda kõige sobivamate õppematerjalide juurde. 

Dehaene toob ajuteadlasena välja, miks lastel on suhteliselt raske lugema ja arvutama õppida. Nimelt olid need ajupiirkonnad, mida me lugemisel-arvutamisel kasutame, algselt mõeldud hoopis savannis nägude äratundmiseks. 

Meil on sündides maailma kohta rohkem kogemust kaasas, kui oskame arvata, märgib Dehaene, kuid edaspidi paneb väga palju paika kultuur, ja seda füüsilise maailma tajumiseni välja. Näiteks meie Euroopas näeme sinist ja rohelist kahe eri värvusena, kuid mõned Aafrika hõimud peavad neid üheks ja samaks värviks. Maailm on sama, kuid kultuur on õpetanud meid teda erinevalt tajuma.

Täiskasvanu aju võrgustikud on väikelapsel kõik juba olemas, kinnitab Dehaene. Kui õpime hiljem klaverit mängima, kasvavad meile lisaks kaasasündinud struktuuridele veel spetsiifilised ühendused. Pärast sündi õpib inimene tohutu palju rohkem kui kõik teised elusolendid. 

Stanislas Dehaene’i 13 nõuannet õppimise tõhustamiseks

Stanislas Dehaene: „Eksimine tunnis on tervitatav, kuid vead tuleb parandada.“

Stanislas Dehaene on pannud Prantsuse õpetajatele kirja 13 olulist mõtet, mida tasub õpilasi õpetades kogu aeg meeles pidada. Praegu ei realiseeri väga paljud lapsed oma potentsiaali, sest kas kool või kodu ei loo õppimiseks piisavalt soodsaid tingimusi. Seda näeme paljude riikide, kaasa arvatud Prantsusmaa PISA tulemuste langusest. Põhjuseks on väga tihti õpetajate ja ka haridusametnike ekslikud arusaamad õpilase arengupsühholoogiast ja õppimisest. Kuid uued leiud haridusuuringutes võivad olukorda parandada. Mida Dehaene siis soovitab? Ja mida võiksid meiegi õpetajad arvesse võtta?

1. Ära alahinda lapsi. Juba sünnist peale on laste peas olemas kõik vajalikud neuronvõrgustikud ka väga keerulistest asjadest arusaamiseks ning need tõhustuvad õppimise käigus veelgi. Me võiksime õpetamisel toetuda õpilaste sünnipärasele intuitsioonile ning edaspidi ka juba varem õpitule. Seos varasemate teadmistega annab õppimisele tähenduse.

2. Kasuta ära aju tundlikke perioode õppimiseks. Näiteks väikelapseiga on kõige parem aeg keele õppimiseks ning ka teist keelt on otstarbekas hakata õppima võimalikult varakult, ehkki üsna suurel määral säilib see märkimisväärne plastilisus murdeea lõpuni.

3. Rikasta keskkonda. Lapse aju on väga võimas superarvuti, millele peaksime pakkuma juba üsna varakult jõukohast hõivet nii mängude kui tõsiste vestluste näol, kasutades seejuures rikkalikku sõnavara. Pingutamine soodustab aju arengut ning pikendab aju plastilisuse perioodi ehk loob platvormi elukestvaks õppeks.

4. Lapsed ei ole üksteisest väga erinevad. Vähemalt mitte sedavõrd, et igaüks vajaks omamoodi õpistiili. Õpistiilid on müüt. Aju-uuringud näitavad, et kõikidel, isegi pimedatel lastel on matemaatika ja lugemise õppimiseks üsna sarnased ajuvõrgustikud. Me kõik puutume õppimisel kokku üsna ühesuguste raskustega ning seega on võimalik rakendada kogu klassile ka ühesuguseid õpetamismeetodeid. Erinevused on seotud pigem motivatsiooni ja õppimise kiiruse kui aju ehituse erinevusega. Tuleks hoolikalt tuvastada lapse hetketase ning pakkuda talle nuputamiseks võimetekohaseid ülesandeid, et laps saaks korralikult pingutada. Koolis peaksid lapsed omandama eelkõige hea lugemis-, kirjutamis- ja arvutamisoskuse, sest neid läheb elus kõige rohkem vaja.

5. Pööra tähelepanu tähelepanule. Tähelepanu on õppimise värav. Kõike, mis meelde jääb, on tähelepanu eelnevalt võimendanud. Õpetajad peaksid suutma õpilaste tähelepanu köita ning suunata oskuslikult sellele, mis on oluline. Üleliia kirjuks illustreeritud õpikud või seinu katvad stendid võivad tõmmata õpilase tähelepanu kõrvale ja raskendada keskendumist sellele, mis on parajasti kõige olulisem.

6. Hoia õpilased aktiivsed, uudishimulikud ja tegevuses ning toeta nende autonoomsust. Passiivne aju ei õpi. Tekita õpilastes uudishimu, et nad pakuksid välja uusi hüpoteese lahendusteks, kuid ära looda sellele, et nad on suutelised päris kõike omal käel avastama, vaid juhenda neid struktureeritud õppekava abil.

7. Muuda iga koolipäev meeldivaks. Dopamiin, mis on tasu tubli pingutuse eest, mõjutab ka aju plastilisust ehk arenemisvõimet. Iga õpilase püüdlikkust tuleks ära märkida. Edenemistunne innustab õpilast kõige paremini. Õppimine klassis võiks olla koostööpõhine, sest õpilaste sotsiaalne aju reageerib ühistegevusele ja vastastikustele naeratustele heakskiiduga. 

8. Innusta pingutama. Koolimeeldivus ei tähenda, et ei pea pingutama. Kõige huvitavamad asjad on tihti just kõige raskemad, seega on pingutamine alati vaeva väärt. 

9. Aita õpilastel mõelda sügavamalt. Mida põhjalikumalt me informatsiooni töötleme, seda paremini me seda mõistame ja mäletame. 

10. Püstita selged õpieesmärgid. Kui on teada, mida ja kuidas peab lõpuks oskama, on õppimine sihipärasem ja ka kergem.

11. Eksimine tunnis on tervitatav, kuid vead tuleb parandada. Maailmast mentaalsete ettekujutuste täiustamiseks vajab aju veateateid. Tagasiside on Education Endowment Foundationi uuringute järgi kõige tugevam õppimist positiivselt mõjutav faktor.

12. Paku õpilastele harjutamisvõimalusi. Esmasest arusaamisest ei piisa. Teadmised tuleb muuta püsivateks ja automaatselt kasutatavateks, et vabastada töömälu. Kordamine peab olema ajas hajutatud, et teadmised saaksid salvestuda pikaajalisse mällu.

13. Õpilased peavad saama piisavalt magada. Uni on meie õppimisalgoritmi orgaaniline osa. Oleks hea arvestada ka sellega, et teismeliste ööpäevane rütm on paari tunni võrra täiskasvanu omast maas. Seega pole õige neid hommikul liiga vara äratada.

Head lugemist ja Dehaene’i soovituste nutikat kasutusele võtmist!


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Kuidas me siis ikkagi õpime?”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Me ajame õpetajad niimoodi HULLUKS!

    Pakkudes nn pragmaatilise pedagoogika SOOVITUSI (vt 13 nõuannet), mis ei anna ju vastust küsimusele KUIDAS? Kui õpetaja EI TEA, kuidas toimub eri vanuses OMANDAMISPROTSESS, siis need “nõuanded” ei aita. Õpetajad, lugegem raamatuid “Lapse arendamine ja õpetamise probleeme koolis” (2000) või “Õppimine on tõesti huvitav” (2006) ja te saate lihtsas emakeeles didaktika TEADUSLIKE ALUSTE juurde, mis võivad teid ka aidata …

    Aga nn ajuteadlaste kõlavad soovitused viivad tõesti stressini (väidavad just noored kolleegid).

    P.S. Tundkem ka pedagoogika AJALUGU! Õpilasele individuaalse lähenemise põhimõte (nüüd – personaliseeritud õpe) on ju sadu aastaid vana …

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!