Kuulame kõigepealt õpilaste küsimused ära

11. märts 2022 Raivo Juurak toimetaja - Kommenteeri artiklit

4. märtsil raketitabamuse saanud koolimaja Žõtomõri lähistel Ukrainas. Foto: Viacheslav Ratynskyi / Reuters / Scanpix

Ehkki Venemaa kallaletung Ukrainale on kohutav, soovitavad kogenud õpetajad jääda sellest õpilastega rääkides tasakaalukaks ja ettevaatlikuks.

Kuidas rääkida õpilastele praegu Ukrainas toimuvast? Sellele küsimusele vastab neli ajaloo- ja ühiskonnaõpetajat: Indrek Riigor Gustav Adolfi gümnaasiumist, Alla Vinitšenko Miina Härma gümnaasiumist, Ulla Herkel 32. keskkoolist ja saksa gümnaasiumist ning Pavel Alonov Pae gümnaasiumist. Lisaks kommenteerib teemat Arte gümnaasiumi koolipsühholoog ning inimese- ja perekonnaõpetuse õpetaja Maarika Terep.

Missugune oli esimene reaktsioon pärast sõja algust?

Indrek Riigor: Kuid sõda Ukrainas algas, helistasid kolleegid mulle ja küsisid, kuidas tuleks sellest õpilastele rääkida. Mina vastasin, et ei oska nõu anda, sest igas vanuses lastel on ju erinevad küsimused. Soovitasin neil vaheaja lõpp ära oodata ja õpilastega klassis kohtudes kõigepealt õpilaste küsimused ära kuulata. Aga mõtlesin ka seda, et kui anname kõikidele õpilastele ette ühe ja sama ainuõige doktriini, kuidas Ukraina sõjast rääkida, siis teeksime sedasama, mida Putini Venemaa, kus sõja puhkedes saadeti koolidele üksikasjalikud juhendid, kuidas sellest sõjast rääkida. Ootuspäraselt soovitati nendes korrata Putini seisukohti, et Ukrainat ei olnud enne 1917. aastat olemas, et Ukraina ei vääri suveräänsust jms.

Alla Vinitšenko: Meie koolis võttis ajaloo ainekomisjoni juht kohe pärast sõja algust ajalooõpetajatega kontakti ja hakkasime juba koolivaheajal oma mõtteid Google Docsi koondama. Panime kirja, missuguseid materjale võiksid õpetajad sõja teemat avades kasutada. Panime need ka Stuudiumisse. Kuigi oli gümnaasiumi avatud uste päev, käis agar töö ka Ukraina sõja teemal. Meil on kavas teha Ukraina õhtu, kuhu tahame kutsuda kõik kooli õpilased, võib-olla ka lastevanemad, sest lapsevanem on enamasti see, kelle seiskohad laps üle võtab.

Maarika Terep: Kui Ukraina sõda 24. veebruaril puhkes, hakkasid õpilased minuga murelikult ühendust võtma. Koolivaheaja jooksul pöördus minu poole väga palju õpilasi, alates viiendast klassist kuni gümnaasiumi lõpuni. Suhtlesime Facebooki Messengeris ja kasutasime videovestlust. Näiteks seitsmenda klassi õpilased kirjutasid mulle kell pool kümme õhtul ettepanekuga teha videokõne, Ütlesid, et on sõja pärast mures ja tahavad sel teemal normaalse inimesega rääkida. Õpilaste nii suur aktiivsus üllatas mind, aga kuna olen osa õpilaste inimese- ja perekonnaõpetuse õpetaja, olen võib-olla selle kaudu kuidagi nende usaldusaluseks saanud.

Ulla Herkel: Õpilased minuga koolivaheajal ühendust ei võtnud, meedias oli info olemas. Küll aga sai meil koolivaheajal ajaloo ainekomisjon kokku ja hakkasime kohe koostama kooliperele esitlust selle kohta, kuidas on Ukraina ja Vene riik tekkinud, mis praeguse konflikti on põhjustanud jms. Teiseks vaatasime 7., 8., 9. ja 12. klassis ainekavad üle. Ukraina riigi ajalugu puudutav on meie ainekavas ilusti sees. Nii käsitleb ajaloo õppekava nt riiki nimega Kiievi Rus, Ukraina iseseisvumist 1917. aastal. Hetmanid Bogdan Hmelnitski ja Ivan Mazepa on tuntud ka ilukirjanduse ja muusika kaudu. Lisaks hakati meie koolis kohe aktiivselt mõtlema heategevusprojektide toetamisele ning sellele, kuidas õpilasi psühholoogiliselt aidata.

Pavel Alonov: Meil olid koolivaheajal õpetajate koolitused ja seminarid. Õhkkond oli ärev ja algul sõjast ei räägitudki, vaid keskenduti koolituste teemadele. Kõik tajusid mingit seletamatut ohtu. Alles hiljem hakati sõjast ka rääkima.

Kuidas te õpilastele sõjast räägite?

Indrek Riigor: Ma õpetan oma õpilastele sokraatilist meetodit ja kasutan seda klassis ka ise. Kuulan õpilaste küsimused ära ning esitan neile täiendavaid küsimusi, et nad iseseisvalt edasi mõtleksid. Ma tean, et mu kolleegid saavad väga hästi aru, mis praegu toimub, ja igaüks neist oskab samuti õpilaste küsimustele vastata ilma neile antud ametliku juhendita.

Räägin õpilastele eelkõige seda, mida nad teada tahavad. Minul kui õpetajal on loomulikult ka isiklik arvamus, aga ütlen selle välja alles siis, kui seda küsitakse, ja mõnel juhul siis ka mitte – et õpilased asja omavahel põhjalikumalt arutaksid ja ise vastuseni jõuaksid. Muidugi oleme kõik demokraatliku Ukraina poolt ja ükski normaalne inimene ei kiida seda heaks, kui mingi riik tungib teisele riigile kallale. See on kohutav! Aga püüame klassis ikkagi rahulikuks jääda ja tasakaalukalt õpilaste küsimustele vastuseid leida.

Pavel Alonov: Minu seisukohad on üsna sarnased Indrek Riigori omadega. Pärast vaheaega kooli minnes ma veel ei teadnud, kuidas ma õpilastele sellest sõjast räägin. Selgituseks ütlen, et on suur vahe, kas räägime eesti või vene õppekeelega koolist. Arvan, et eesti koolide õpilased toetavad 100% Ukrainat. Kui paljud õpilased teevad seda vene koolis, on palju raskem hinnata. Probleem on ju selles, et õpilased esindavad enamasti oma vanemate arvamust, eriti nooremates klassides, kuid ka vanemates, ja õpilaste kodudes on vanemaid inimesi, kes Putinit kriitilise pilguga ei vaata. Seega on emotsioonid eesti ja vene koolis väga erinevad, isegi vene koolis võib klassides õhkkond suuresti erineda, nii et kahte ühesugust tundi Ukraina teemal on võimatu anda. Sellepärast vaatan klassi minnes kõigepealt, mis vaim seal valitseb, küsin õpilaste arvamust. Nii saan konteksti teada ja pärast seda on juba lihtsam edasi minna.

Mida te Ukraina ja Venemaa ajaloost välja toote?

Indrek Riigor: Ajalooõpetajad toovad paralleele varasemast ajaloost, näiteks selle kohta, kuidas Hitler tungis Poolasse ja vallandas maailmasõja. Saab meenutada Argentiina huntat ja Falklandi sõda. Ka siis ei usutud, et sõda tuleb, kuid on režiime, kelle puhul osutuvad sellised avantüürid võimalikuks. Kuidas selles absurditeatris tervet mõistust ja inimlikku nägu hoida, see on peamine küsimus.

Ajaloos on ka väga süngeid episoode. Meedia järgib reeglit, et kõige hullemaid sõjapilte ei avaldata. Isegi holokausti õppemetoodikas soovitatakse keskenduda positiivsetele lugudele, kus inimesed suutsid uskumatult raskes olukorras iseendaks jääda. Mina olen siiski ka koledaid sõjapilte näidanud, kuid olen alati eelnevalt hoiatanud, et nõrgema närviga õpilastel ei soovita vaadata. Sõda on õudne ja see võiks vähemalt osa õpilaste teadvusse ikkagi jõuda.

Kes tahab Ukraina ajalugu lähemalt tundma õppida, neile soovitan lugeda Võsu kooli ajalooõpetaja Egon Metsa tekste rubriigist „Ukraina ja müüdid“. Ta kirjutab väga asjatundlikult ja ka kergesti loetavalt.

Ulla Herkel: Meie otsisime algul allikmaterjale, mis lükkavad Putini väited ümber. Näiteks ütles Putini sõja eel, et Ukraina riigi rajas Lenin 1917. aastal ja enne seda ukrainlastel riiki ei olnudki. Tegelikult rajasid ukrainlased Esimese maailmasõja ajal demokraatliku Ukraina Vabariigi, seda isegi enne seda, kui meie Eestis vabariigi välja kuulutasime. Lenin algul tunnustas Ukraina Vabariiki, kuid hiljem hävitas selle. Teiseks on Putin väitnud, et vene ja ukraina rahvas on üks, sest vene ja ukraina keel on nii lähedased. Tegelikult on kõige lähedasemad ukraina ja valgevene ning siis poola keel ning ka kultuuriliselt on Ukraina väga lähedane Poolaga. Kuulus ju nt Galiitsia piirkond, sh Lvivi linn Austria-Ungari ning koos Volõõniaga 1939. aastani Poola riigi koosseisu. Eestis teatakse vähe ka sellest, et Ukrainas oli 19. sajandil rahvusliku ärkamise aeg nagu meilgi – näiteks Ukraina hümn kirjutati 1862. aastal. Need võrdlevad seosed Eesti ja Ukraina kujunemisel on vaja õpilasteni viia. Lisaks seovad meid Ukrainaga iidvanad kaubandussuhted, nt varjaagide idatee läks meie juurest mööda jõgesid Musta mereni.

Alla Vinitšenko: Meie töötame ka hästi palju allikmaterjalidega. Üks õpetaja küsis minult juba koolivaheajal Putini 24. veebruari kõne venekeelset teksti, et seda 12. klassiga analüüsida. Meie kooli ingliskeelsetes klassides käsitletakse selle ingliskeelset tõlget. Varem on IB Diploma õppes analüüsitud ka Putini Krimmi annekteerimise kõnet, võrreldes seda Hitleri 1938. aasta Sudeedimaa omaga. Eesti meediast leiab värsket materjali, mis sobib õppematerjaliks. Näiteks „Pealtnägija“ on väga hästi välja toonud Venemaa ja Lääne täiesti vastandlikke tõlgendusi. Mõningad Ukrainas toimuva sõjaga seotud teemad on ainekavas ka, näiteks käsitletakse Eesti ajaloo kursuste käigus Jaroslav Targa ja Kiievi vürstiriigi kokkupuudet Eesti aladega, Põhjasõda, 1917. aasta revolutsioone. 7. klassis Vana-Vene riiki, 8. klassis Põhjasõda, Krimmi vallutamise ideed. Seoses eespool nimetatud teemadega saab õpetaja sisse tuua kasakate ning krimmitatarlaste aspektid. 9. klassis Teise maailmasõja, seoses millega saab paralleele tõmmata 1939. aasta ja praegu toimuva vahel.

Pavel Alonov: Ka mina suunan õpilasi algallikate juurde, et nad ise uuriksid ja mõtleksid. Olen lasknud neil lugeda vastandliku sisuga materjale, näiteks Venemaa ja Lääne seisukohti millegi kohta, ning siis oleme vaielnud nende üle. Varem oleme kuulanud ka vastandliku lähenemisega raadiosaateid ja nende üle vaielnud. Võib panna Hitleri ja Putini kõnedest tekstilõigud läbisegi ja lasta õpilastel ära arvata, missugused neist kuuluvad Hitlerile ja missugused Putinile. Ja jälgida õpilaste reaktsiooni, kui nad näevad, et nende kahe riigijuhi mõtted on nii sarnased.

Missuguseid ajaloo ja ühiskonna mõisteid te selgitate?

Indrek Riigor: Agressioon on üks mõiste, mida on vaja selgitada. Praegu võiks üle vaadata ka mõisted „demokraatia“ ja „diktatuur“. Propaganda ja infosõda. Opositsiooni vaigistamine jne.

Ulla Herkel: Me oleme juba varasemates tundides rääkinud diktatuurist ja inimeste suhtest sellega, samuti infosõjast ja propagandast. Oleme püüdnud rõhutada inimlikkust. Näiteks Teise maailmasõja ajal kannatasid kõik inimesed, nii kaotajad kui ka võitjad, kuid oluline on, et kannatusi põhjustasid inimvaenulikud režiimid, mitte rahvused. Usun, et sedasama mõtet on paljudes õppeainetes üritanud õpilastele selgitada kõik õpetajad. Me ei kustuta praegu tulekahjut, vaid kordame üle mõisteid, mida kogu aeg kultiveerinud oleme.

Maarika Terep: Need on südamehariduse teemad, mis sõja tõttu teravalt esile kerkivad. Sellepärast olen rääkinud õpilastega hästi palju inimeseks olemisest, humanismist, altruismist, hoolimisest, alandamisest, kiusamisest jms. Rahvuse ja režiimi mõistet on olnud vaja tihti selgitada. Nimelt ütlesid ühe noorema klassi poisid mulle, et kui nad kooli lähevad, ei luba nad selle sõja pärast oma klassi venelastel rääkida. Ma püüdsin neile selgitada, et see ei ole rahvuste, vaid Putini režiimi sõda. Õnneks oli meil videokõne ja kõik nägid ka minu näoilmet, mitte ei kuulnud ainult mu sõnu, ja mind jäädi nagu uskuma. Gümnaasiumiõpilased uurisid, mida ma arvan nende mõttest minna Ukrainasse sõtta. Soovitasin seda kõigepealt oma vanematega arutada ja tuletasin meelde, et Eesti Vabariik ei ole Vene Föderatsiooniga sõjas. Selgitasin neile ka pagulasabi ja annetamise mõisteid, kuidas saab Ukrainat toetada rahaga ja vabatahtliku tööga siinsamas Eestis. Viienda klassi lapsed arutasid näiteks, et pudeleid taaraautomaati viies saab raha, mida on võimalik Ukraina toetuseks annetada. Selgitasin ka sõna „solidaarsus“ ja soovitasin neil oma ukraina päritolu koolikaaslased üles otsida ja neile toetav sõna öelda jms.

Alla Vinitšenko: Muuhulgas on olemas ka sellised mõisted nagu anekdoot, meem, karikatuur jt. Meie saksa keele õpetaja tegi oma magistritöö Teisest maailmasõjast ja tõi seal välja, et rasketel aegadel tekib tavalisest rohkem nalju ja anekdoote, et huumori najal raskustega toime tulla. Mulle endale tuleb ka kogu aeg Instagrami Ukraina sõja teemalisi meeme, karikatuure, anekdoote. Seda materjali saab koos õpilastega allikakriitiliselt vaadata. Näiteks meem, kus Ukraina kohal on 10. sajandi kaardil Kiievi katedraalid, samal ajal aga Moskva kohal tihe mets. Las õpilased kontrollivad, kas oli nii. Või näiteks karikatuur, kus Putin vaatab üle Hitleri õla ja kirjutab mingit lepingut maha. Õpilased võivad välja uurida, kas sellisel karikatuuril on tõepõhi all. Nalja ei pea kartma. Osale oma klassidest julgen ma küll selliseid nalju näidata. Või küsimus „Kui praegu oleks Teine maailmasõda ja Putin oleks Hitler, kes siis oleksid Stalin ja Mussolini?“. Pakutud on, et Stalin oleks Xi Jinping ja Lukašenka Mussolini. Kõik kordub!

Pavel Alonov: Rahvus ja režiim on koolis teemaks mitmes õppeaines ja praegu sunnib elu ise neid mõisteid jälle üle vaatama. Näiteks nõudsid lapsevanemad, et Kunda kooli medõde töölt lahkuks, sest õigustas Ukraina ründamist. Ta on ilmselt Eesti kodanik, sest kuulub Keskerakonda. Elroni juht teatas oma töötajatele, et Putini toetajatel ei ole nende firmas kohta. Me ei ela praegu rahu ajal ja seepärast on sellised seisukohavõtud mulle mõistetavad. Teisest küljest ei kao Elroni Putini-meelsed töötajad kuhugi, vaid elavad edasi meiega koos. Mitte keegi ei tohi sõda ja tapmist pooldada, aga kas Putini pooldaja on automaatselt kriminaalkurjategija? Putini pooldajad ütlevad, et sõja pooldamine on mõtte- ja sõnavabadus, aga kas inimeste tapmise õigustamine on tõesti sõnavabadus? Ei saa ju olla! Järgimine küsimus on see, kas Putini pooldajad peaksid vaikima, kas nad peaksid teesklema, et on meiega ühel poolel, kuni toimub mingi plahvatus. Need on keerulised demokraatia küsimused, mis tuleb õpilastega läbi arutada. Seejuures peaks õpetaja hoidma emotsioonid maas ja laskma õpilastel oma arvamuse välja öelda, isegi kui see ei ole meeldiv. Kuulame ära ja laiendame õpilase silmaringi, aitame tal elu paremini mõista.

Mulle kui vene kooli õpetajale ei ole arvamuste terav lahknemine ootamatu. Kui teemaks on olnud näiteks rassism, on leidunud klassis ikka mõni rassismi toetaja. Olen endale sellistel kordadel öelnud, et ma ei tohi kaotada õpilase usaldust ja pean ta ära kuulama. Teiseks ma tean, et õpilane räägib nii sellepärast, et tema kodus mõeldakse nii. Seepärast ma ei vastandu õpilasele kategooriliselt, vaid uurin, miks ta nii mõtleb.

Õpetaja peab olema ettevaatlik. Näiteks ei saa ma lapsele öelda, et tema vanemad mõtlevad valesti. Kui laps kodus vanematele räägib, et õpetaja arvates mõtlevad nad valesti, võib üks vanematest juba järgmisel päeval kooli tulla ja oma „valesti mõtlemise“ kohta sõjakalt aru pärida. Õpetaja saab lapsele öelda, et tema vanemad mõtlevad teistmoodi. Õpetaja peab oma hinnangutes väga ettevaatlik olema, et nii lapse kui ka tema vanemate usaldust hoida. Öeldakse ka nii: igas sõjas on kõige esimene ohver tõde.

Kas olete ka isiklikult eeskujuks?

Alla Vinitšenko: Ühe meie õpetaja abikaasa on praegu Ukrainas ja minu isapoolsed sugulased samuti. Minu kursuseõde leidis Eestisse jõudnud põgenikele korteri, kus Ukraina põgenikud said ajutiselt elada. Kui nad sealt lahkusid, siis oli korter piinlikult korda tehtud ja tänutäheks jäetud talle külmkappi tort.

Kas ma peaksin sellistest asjadest õpilastele rääkima? Arvan, et oleneb klassist. Isikliku kogemuse sissetoomine näitab õpilastele, et see sõda pole kaugel, sest oma õpetajagi puutub sellega kokku. Ma teatasin pagulaskeskusele, et olen valmis minema neile appi ukraina või vene keele tõlgina, ja kui ma sellest õpilastele räägin, siis toob see ka Ukraina meie õpilastele lähemale. Meil on koolis ka ukraina päritolu lapsi, kellega saab rääkida.

Maarika Terep: Annetasime perega Ukraina sõjaväele. Andsime abikaasaga ka MTÜ Pagulasabile teada, et oleme valmis oma koju ukraina põgenikke majutama. Üheks aastaks saaksime põgenikele ajutist kodutunnet pakkuda, aga tegelikult on see vähim, mida teha saame – neil oleksid olemas soe tuba ja soe vesi, elekter, külmkapp. Sealt edasi vaatame, kas nad saavad kohaliku omavalitsuse või sugulaste abil jalad alla või on võimalik aidata neil siin tööd leida, igatahes hätta nad jääda ei tohiks.

Pavel Alonov: Mina võtan ka ukraina sõjapõgenikke enda juurde elama. Panin ennast Pagulasabis elukoha pakkujana kirja ja mulle juba helistati, et tõenäoliselt tuleb lastega pere, esialgu kolmeks kuuks ehk suveni, siis vaatame, kuidas olukord on. Ma räägin sõjapõgenike aitamisest ka oma õpilastele, sest nii saavad nad aru, mida tähendab sõna „humanitaarabi“, ja see tähendab ju seda, et kuidagi saame hädasolijaid ikka aidata.

Ulla Herkel: Teie pakute sõjapõgenikele oma korterit varjupaigaks, samal ajal on mõned inimesed sõjaga kaasnevatest ebamugavustest väga häiritud, kasvõi sellepärast, et sool on poest kadunud, gaasi hind tõuseb ja isegi sellepärast, et mõnelt telekanalilt ei saa enam tasuta vene meelelahutust vaadata. Selline suhtumine võib samuti kanduda kodudest laste kaudu ka klassiruumi. Õpilastele on vaja siis selgitada, et konfliktide ja sõjaga kaasnebki meile kõigile palju ebamugavusi, sest me ei ela suletud süsteemis, vaid kõik mõjutab kõike. Lisaks tasub rõhutada, et ka oma vihaga tuleb õppida toime tulema. Meie, kes me armastame demokraatiat, peame ka ise nende väärtuste järgi käima. Õnneks on meie inimesed siiski sõbralikud, tahavad siiralt aidata ja see on hästi tore! Ka koolis oleme andnud võimaluse osaleda heategevusprojektides. Näeme, et raskused liidavad meie inimesi.

Kuidas vene õppekeelega kooli olukorda hindate?

Indrek Riigor: Olen töötanud ajaloo- ja ühiskonnaõpetajana ka vene koolis ja arvan, et meil ei ole vaja karta, mida seal räägitakse. Mõni vanem pedagoog, kes juhtumisi Putinit kiidab, ei määra seal ilma. Pigem tuntakse vene koolis Ukrainas toimuva pärast häbi ja vaadatakse Putinit uue pilguga. Seda on mulle rääkinud ka teised eesti ajalooõpetajad, kes vene koolides õpetavad. Üldiselt tundub mulle aga, et meie vene koolilapsed natuke häbenevad oma rahvust. Kui ma mõni aeg tagasi ühe eesti ja vene kooli koostööprojekti läbi viisin, siis ootasime eesti koolis, et vene lapsed esitavad meie ühisel peol tšastuškasid ja kükktantsu, aga nemad hoopis laulsid inglise keeles. Pärast rääkisin nendega ja ütlesin, et häbenema peab seda, kui oled midagi halba teinud, mitte oma rahvust.

Alla Vinitšenko: Meil Miina Härmas ei ole lihtsam kui vene õppekeelega koolides, sest meil õpib ingliskeelsetes IB-klassides lapsi Süüriast, Iisraelist, Iraanist, Indiast, Sri Lankalt, Leedust, Gruusiast, Jaapanist, Austraaliast, Bangladeshist, Valgevenest ja Venemaalt. Need lapsed on eesti lastest enamasti palju emotsionaalsemad, nad ütlevad otse ja ilustamata välja, mida mõtlevad. Nendega me ka kõigepealt vaatame, missuguses meeleolus nad on, ja alles pärast seda hakkame selgitama, et see on Putini, mitte Eestis elavate venelaste sõda jm. Aga vahel ei aita selgitused ka. Ühes ingliskeelses klassis on kaks väga head sõpra, Iisraeli ja Iraani poiss. Aga kui Iisraeli ja Iraani vahel puhkes konflikt, siis nende suhted esialgu jahenesid ning nad kaugenesid mõneks ajaks teineteisest. Muidugi kasutasid need poisid selles sõnasõjas oma kodus kuuldud mõtteid ja lauseid, näiteks ütles üks teisele, et tema rahvas pommitas puruks tema isa lemmikkohviku.

Pavel Alonov: Ma mõtlen ka õpetajale. Kuivõrd kaitstud on õpetaja selle eest, et mõni lapsevanem teda „valede seisukohtade“ pärast ei ründa, ei kirjuta vihast kirja direktorile või haridusametile näiteks. Kui õpetaja ütleb klassis selgelt välja, et tema on Ukraina sõja vastu, võib mõni lapsevanem nõuda, et see õpetaja „lääne propaganda“ pärast koolist eemaldataks. Tänapäeval haridusametnikud kardavad lapsevanematega konflikti minna ja võib juhtuda, et õpetaja peab selle kõik üksinda ära kannatama. Kui valmis on meie riik ja haridusametnikud õpetajaid selliste rünnakute eest kaitsma?

Alla Vinitšenko: Peame mõtlema ka sellele, kas lapsed on kaitstud. Kui lapsevanem süüdistab õpetajat läänemeelsuses, kuid laps ise ei näe probleemi, kuidas see laps siis selle põlvkondade konflikti üle elab? Eriti siis, kui lapsevanem on väga nõudlik ja järeleandmatu. Mida kool siin teha saab?

Haridus- ja teadusministeeriumi soovitused

Minister Liina Kersna pöördumine