Lasteaia väärtusi otsides ja hoides on vaja ühiselt pingutada

Raadi Ripsiku lasteaia väärtuste kujunemise teekond on olnud pikaajaline ja arutelusid täis protsess, räägib lasteaiajuht Ülle Luik. Sealjuures on olnud olulisel kohal grupitööd ja arutelud õpetajate, laste ja nende vanematega, mis ongi viinud just nende iga päev elatavate väärtusteni, mis võimaldavad lapsel olla laps.

Ülle Luik alustas lasteaias õppejuhina ning on nüüd selle direktor. Ta meenutab lasteaia loomist ja räägib, kuidas lasteaias hoitakse suuri ja väikeseid. Raadi lasteaed Ripsik sai 2021. aastal Tartu Ülikooli eetikakeskuselt tunnustuseks väärtuskasvatuse karika väärtuspõhise ja lapsest lähtuva organisatsioonikultuuri loomise ning täiskasvanute märkamise ja väärtustamise eest.

Lasteaed Ripsik on väga noor lasteaed. Milline on teie kujunemise lugu? 

Alustasime toonase direktoriga kahekesi 2019. aasta aprillis ja lasteaia avasime juba septembris. Hakkasime pihta sellest, et tegevusloa saamiseks tegime kahekesi õppekava. Me teadlikult ei pannud sinna kirja lasteaia missiooni, visiooni ega väärtusi, sest teadsime kohe, et seda ei tee me kahekesi, vaid oma meeskonnaga koos, kui ükskord kokku saame. Septembris läkski lahti tohutu loomine – meil ei olnud mitte midagi, olime puhas leht. See protsess oli ühest küljest põnev, aga ka väga vaevaline. Et arengukava, väärtused ja kokkulepped tekiksid, peab tegema väga palju tööd, mis omakorda tähendab koostööd, vaidlemist, läbirääkimist. On väga raske, kui kõik tuleb korraga: õpetajal on tema rühm, tema lapsed, lapsevanemad, meeskonnaliikmed, ja siis kogu lasteaia arendus sinna lisaks. Inimesed tunnetasid äkitselt tohutult suurt töökoormust.

Kuidas te selle raskusega hakkama saite? 

Proovisime oma inimestega rääkida, tegime väikestes gruppides tööd ja uurisime, mis neid vaevab. Arutasime, kuidas juhtkond saab toeks olla. Pingete vähendamiseks kaasasime arengutoetaja. Ühel hetkel tajusime, et inimesed ei ole valmis oma mõtteid jagama. Me ju ei tea, mis on selle põhjus – kas seal on peidus mõni negatiivne kogemus? Uurisime, millised olid harjumused eelmistes kollektiivides, ning tundus, et enamasti oli arendustegevus olnud juhtide ülesanne. Meie nii ei tahtnud ja levitasime kogu aeg sõnumit, et kõik mõtted on teretulnud, sest analüüsitakse ideid, mitte idee esitajat.

Tavaliselt valitakse töötajad juba olemasolevasse väärtusruumi, teie puhul seda veel ei olnud. Kuidas te meeskonna värbasite?

Toonase direktoriga aprillis kohtudes leppisime esmalt omavahel kokku olulistes väärtustes, soovides ja visioonis. Me justkui panime maha oma raami, kuhu peaks meie meeskond mahtuma. Meil oli nägemus, milliseid inimesi me enda juurde ootame. Inimesi valisime sellest lähtuvalt, kas nad sobivad meie nägemusega lasteaiast. Õpetajatega tegime gruppides praktilisi töid, et näha, kuidas inimesed tegutsevad, kui palju nad üksteisega arvestavad, kes millise rolli endale võtab.

Kuidas te oma põhiväärtusteni jõudsite? 

Leppisime kollektiiviga kohe alguses kokku, et ei hakka deklareerima midagi, mis niikuinii lasteaia juurde kuulub. Me ei vali väärtusi sellepärast, et kõigil on sellised ja ka meil peab olema samamoodi. On oluline sellest pingest lahti lasta ja mõelda, mis on tegelikult oluline. Seda ei pea tegema lasteaeda luues, võib teha ka protsessi jooksul.

Põhiväärtuste kokkuleppimine oli pikk teekond. Saime õpetajatega kokku ja mõtlesime, miks me siin lasteaias oleme. Muidugi laste jaoks! Seejärel hakkasime välja selgitama, mida peavad oluliseks lapsed – vestlesime nendega ja korraldasime joonistusvõistluse; selgitasime välja lastevanemate ootused. Teeme seda endiselt igal sügisel, kui palume vanematel oma ootused paberist kätele kirja panna. Grupitöödena selgitasime välja, mida peavad oluliseks töötajad ja mida peab oluliseks ka omavalitsus. Lugesime läbi Tartu valla arengukava ja leidsime sealt armsa lause: meie vallas on iga inimene kallisvara. Kui me last väärtustame, siis ta ongi meie jaoks nagu kallisvara.

Kui kõik ootused ja mõtted olid välja selgitatud, sõelus väärtuste töögrupp välja need, mis kordusid, esitles kokkuvõtet kollektiivile ja vanematele ning saime veel kord arutleda. Selle kõige tulemusel jõudsimegi põhiväärtuseni – me võimaldame lapsel olla laps. Samamoodi saime paika põhiväärtust toetavad väärtused – et võimaldada lapsel olla laps, peame koos tegutsema, olema positiivsed, liikuvad ning loovalt vabad.

Ripsiku lasteaias on 214 last, igaüks oma näo ja eripäradega. Kuidas te oma lapsi tundma õpite ja kuidas jõuda selleni, et nad kõik saavad olla sellised, nagu nad päriselt on, ja saada aru, mida nad vajavad?

Võimaldada lapsel olla laps on tohutult lai väärtus. Meil on kaks korda aastas, kogu septembri ja jaanuari, selline aeg, et jälle kohaneda, vaadata, mida lapsed teevad, mille vastu huvi tunnevad. Meil on kuu aega kohanemiseks ja me ei planeeri sinna mingeid tegevusi. Lihtsalt oleme, mängime ja vaatame, kus on huvide kese. Areng toimub ju pidevalt ning laste huvid võivad olla muutunud.

Rühmas on 24 last ja ilmselgelt ühe lasteaiapäeva jooksul õpetaja igaüheni ei jõua. Sellepärast tegutseme palju väikestes gruppides – õpetajal võibki olla ühel päeval maksimaalselt seitse last, kellega ta tegevusi läbi viib. Oleme andnud õpetajatele oma töögraafikute koostamisel vabaduse, sest just nemad teavad, millal on tegevused, mis vajavad rohkem inimesi. Selline vabadus on õpetajatele väga hästi mõjunud, sest nad saavad ise otsustada ja vastutada.

Oleme ka muusika- ja liikumistegevused jaganud väikestesse gruppidesse. Kui liikumisõpetaja võtab pool rühma, jääb teine pool rühmaõpetaja hoolde. Lapsed saavad ka ise valida, kas lähevad esimesse või teise rühma.

Oleme loonud keskkonna, mis soosib väikestes gruppides tegutsemist. Õpetajal on võimalus viia lapsed, kes parasjagu keskenduda ei suuda fuajeesse ja teha liikumistegevusi, ronida või rattaga sõita.

Meil on ka n-ö vabakulgemise päevad, mis aitavad lapsi paremini tundma õppida. Üks rühmaruum ei pruugi pakkuda seda, mis konkreetset last huvitab. Võib-olla ta läheb hoopis saali ja proovib mikrofoni laulda. Vabakulgemise päevadel saame märgata lapsi, kellel on sellised huvid, millest meil aimugi ei ole. Näiteks tegime vabakulgemise päeva, kus võtsime kõik Speero robotid ja panime nad kastidesse värvi sisse joonistama. Kaks rahutuma loomuga last istusid ja joonistasid robotitega paar tundi järjest. Just nii leiab tegevusi, mis lapsi köidavad, ja tark õpetaja paneb selle endale kohe kõrva taha. Laste meelistegevuste kaudu saab neid õppetöösse lülitada.

Tee lapseni käib õpetaja südame kaudu. Kui laps tunneb, et tal on õpetajaga turvaline, ta ka avaneb rohkem. Saame lastele oskusi õpetada ainult siis, kui nad sind usaldavad ja oled nende südamesse vastu võetud. See tähendab, et peame märkama ja väärtustama väikeseid asju. Siis saamegi lastega ühte tiimi.

Kuidas leida tasakaalu, et ka täiskasvanu lasteaias tunneks, et on märgatud ja toetatud?

See on hästi keeruline ning ka põhjus, miks osalesime tunnustusprogrammis „Hea lasteaed kui väärtuspõhine lasteaed“ ja koostasime väärtuspõhise eneseanalüüsi. Alguses ma küll kahtlesin, kas meil on juba piisavalt seda, mida analüüsida. Protsessi käigus selgus, et selle teadasaamiseks peamegi end analüüsima. Saime aru, et anname palju lastele, ning nüüd peamegi mõtlema, kuidas saame ka täiskasvanuid paremini toetada.

Asjad, millele me keskendume, on järgmised: juht peab iga töötaja jaoks päriselt olemas olema, märkama, kuulama ja leidma aja, et inimest tundma õppida. Meil on n-ö musketäride kokkulepe: kõigil on parem koos olla, kui me üksteist märkame, toetame ja üksteisest hoolime. Fuajees on märkamiste puu, kuhu saab kolleegide kohta kirjutada positiivseid tähelepanekuid. Õpetajad peavad tundma, et nad on olulised ja väärtustatud.

Väga oluline on toetada iga meeskonnaliikme arengut ja soovi õppida. Anda inimesele just see tööriistakohver, millega ta saab iseennast aidata. Sellest tekib enesekindlus olla olemas nii lapse, vanemate kui ka kolleegide jaoks. Toetame inimeste soovi ennast arendada, sest igasugune areng, isegi kui see esmapilgul ei ole otseselt lasteaiaga seotud, on seotud inimese heaoluga. Kui inimesel on hea olla, on tal ka tööl parem. Laste lõunaune ajal pakume õpetajatele aeg-ajalt võimalust osaleda liikumisõpetaja juhendatud jumping’u trennis, mis on võimalus ennast laadida.

Ütlesite intervjuu alguses, et olete alati avatud uutele ideedele ning hindate ideed ennast, mitte seda esitanud inimest. Kuidas see töötab?

Õpime ja harjutame tagasisidestamist. Proovime rakendada ausat tagasisidestamist, et see oleks tegevuste, mitte inimeste kohta hinnangu andmine. Kui minul juhina läheb midagi halvasti, teadvustan ma seda nii endale kui teistele, oleme ju üks tervik. On aus rääkida ja koos mõelda. Õpime praegu tagasisidestamist nii, et see oleks meie jaoks edasiviiv.

Õpetajatel on kohutavalt suur pinge. Nad peavad pidevalt aru andma, ennast tõestama, vanematele tagasisidet andma, koolitustel käima, kuna on ootus, et lapsed peavad kooli minnes kõike ideaalselt oskama. See on tohutu vastutus. Meie lasteaiaga on sel aastal liitunud mitu sellist inimest, kes on tulnud hoopis teisest valdkonnast. Just selliseid inimesi peaksime enda sekka koguma. Nemad vabastavad meid suurest ootuste krambist ja näitavad, et elus on palju muid asju, mis viivad meid sinna, kuhu tegelikult jõuda tahame. Oluline on keskenduda ühele eesmärgile. Kui meil endal on selge, miks ja mida me teeme, siis kõrvaline müra meid ei sega. Väärtused aitavad fookust seada ja fookuse seadmine on lasteaiaelu kulgemise põhiline küsimus. Kui seda ei ole, siis rapsime eri suundades.