Ma kutsun su isa kooli!
Kui veel kümmekond aastat tagasi tundsime muret, et õppimine on kuiv ja faktikeskne, siis nüüdseks on õpetajad teinud endale kasutajakontod kõikidesse kanalitesse ja avaldanud koolielu teemadel arvamust nii armastuse kui ka arukusega. Praegu tekitavad erilist kirge eksamid, aga edasi liikudes ei pääse me numbrilisest hindamisest, ja ega kujundavgi hindamine läbihekseldamisest pääse. Kas me aga pole selle kõige käigus unustanud pedagoogika põhitõdesid ja alusandmeid?
„Ma kutsun su isa kooli!“ See lause on kirjapildis üks, aga pedagoogika kultuuriloos tähendanud eri ajastutel täiesti erinevaid asju. Praegu koolis käivatele lastele tähendab isa kooli kutsumine suurt tunnustust. Kooli kutsutakse ikkagi isad, kes hakkavad läbi viima kokandusvõistlusi, spordiüritusi, räägivad külalistundides investeerimisest või pikkadest rännakutest maailma veerele. Paar aastakümmet tagasi tähendas isa kooli kutsumine aga üsna üheselt seda, et õpetaja käed on jäänud lühikeseks, jutust enam ei piisa, otsene vägivald on avalikult taunitud, aga kuidagi peab neid väänikuid ju ometigi nuhtlema. Hea oleks selleks valusaks toiminguks palgata keegi pereringist.
Teadusele lähemale
Lugedes eksamitest ja ka hindamisest, on tajutav eri ajastute särisev kokkupõrge. Lause „Eksam on väga oluline ja omab mõju õpilase arengule“ sobib nii mõtte kui lausena neile, kes tahtsid isa kutsuda kooli koostööd tegema, aga ka neile, kes vajasid isa endale appi last nuhtlema. Kahe maailmapildi vahel jookseb aga selge joon. Seaduse tegijad on segaduses ega saa aru, mida siis õpetajad tahavad, kummal pool joont nad on. Retoorika on mõlemal pool joont peaaegu sama – juhul kui see joon üleüldse selgelt nähtav ja punane on. Konsensusliku ideena on käidud välja, et teeme eksami küll, aga ilma lävendita.
Tark rahvas õpetab oma lapsi faktidest lugu pidama. Teisisõnu võivad meile teadusuuringutest tulenevad teadmised meeldida või mitte, väga häälekalt ja emotsionaalselt ei ole mõistlik faktidele vastu vaielda – seda ei gravitatsiooni ega ka pedagoogika põhitõdede osas. Teadlaste teadmise ümberlükkamiseks või uuringutele vastu vaidlemiseks on hea mõte astuda mõni samm teadusele lähemale ja uurida teemasid veelgi põhjalikumalt, ehk siis hakkab pateetika ja populism ka kahvatuma.
Pärast vastakaid arvamusi peaks tulema tunni see osa, kus pannakse teadlaste uuritud ja selgitatud faktid tahvlile kirja. Kutsume siis isad kooli, võtame valge kriidi ja kirjutame nagu vanasti tahvlile mõned teaduslikud punktid.
1. Eksamitele suunatud haridus rõhub kitsalt aineteadmistele ja võtab hindeid kui hariduse kvaliteedi näitajaid.
2. Eksamitele orienteeritud haridus keskendub järgmisele haridustasemele loodud nõudmistele, jättes hooletusse õpilaste eluks vajalike oskuste arendamise.
3. Eksamile orienteeritud haridus jätab tähelepanuta õpilaste algatusvõime ja loovuse ega arvesta nende individuaalsete erisustega, mistõttu nad ei leia endale sobivat eriala.
4. Eksamitele orienteeritud haridus keskendub tulemusele ning eirab õpilast kui isiksust ja tema isiklikku arengut.
5. Kvaliteedile orienteeritud haridus pooldab ranget valikut ja teatud osa õpilaste koolist kõrvaldamist.
Üks isa ütleb seepeale: „Aga juba minu vanaisa tegi eksameid ning ta on väga tark ja tore vanaisa.“ Teine isa pakub: „Aga kui ei hindaks eksamit halbade hinnetega, siis poleks ju asi nii hull.“
Nüüd võtame kooli kutsutud isadega lahti pedagoogikaõpikud ja uurime, missugust lahendust teadlased pakuvad. Klassis on kuulda ainult lehtede krõbinat ja natuke nohinat, kõik loevad vaikselt järgnevat teksti: „Õppimise protsessi toetab testimine, sh enesetestimine, mis toimub õppeprotsessi ajal ja annab õpilasele tagasisidet tema hetketeadmiste kohta. Sellise testimisega saadakse teada, mida õpilane juba teab ja mida ta veel ei tea. Kuna kooli lõpuni on veel aega, siis saab õpilane seda, mida ta ei tea, veel õppida, et ta kooli lõpetades seda ikkagi teaks.“
„Tuleb eristada testimist kui õppeprotsessi edasiviivat meetodit ja testimist kui hindelise soorituse olukordi. Hindelised testid ja hindamine üleüldiselt ei pruugi õppimist toetada“ (Klapp, 2015).
Kõrget ärevust ning kasvavat testiärevuse tekkimist soodustavatena tajuvad õpilased kõrgete panustega testiolukordi, nagu lõpueksamid, mis erinevad klassis tavapäraselt toimuvatest testimisolukordadest ja mõjutavad oluliselt õpilaste edasise haridustee võimalusi. Lisaks võivad sellised lõpptulemuse hindamised viia õpihuvi vähenemisele ja soodustada pindmist õppimist, ehk siis õppimise eesmärgiks saab pigem eksamite sooritamine kui õpitust arusaamine. Testimisolukordi tajutakse sageli ka ebaõiglusena ning õppimist mitte toetava võrdlemisena. Seetõttu võivad sellised testimised viia akadeemilise petmiseni.
Testide tulemused mõjutavad eriti ärevamaid ja haavatavamaid gruppe, nagu mitmekeelsed ja erivajadusega õppijad. Nõrgemate õpilaste enesehinnang langeb veelgi ja ka õpetajatel võivad osa õpilaste suhtes tekkida kinnistunud arusaamad, et need ongi nõrgad õpilased. Ameerikas korraldatud uuringud näitavad, et testide tulemuste pinnalt koolide tunnustamine või ressursside jagamine suurendab ebavõrdsust veelgi. Koolivõrgus tekib kihistumine ja kasvab koolide konkurents.
Kõrge panusega – riigieksami laadi testimine – ei mõjuta vaid õpilasi, vaid ka õpetajaid ja kogu õppeprotsessi. Riiklikuks tasemehindamiseks kasutatavate testide esitusviis (nt valikvastustega küsimuste formaat, ühe õige vastuse eeldamine) hakkab mõjutama seda, mis meetoditega iga päev õpitakse. Õppeprotsessis pannakse põhirõhk õigete vastuste äraõppimisele. Selgelt jäävad ennekõike kõrvale teemad, mida on keerulisem testivormis ning valikvastustega hinnata. Nii võib õpetajate jaoks jääda tagaplaanile üldpädevuste arendamisega seotu, eri ainevaldkondade seostamine komplekssete teadmiste kujundamisel, loovus jt. Lisaks on testimisel ka õpetajad ärevad ja õpetajate ärevust tajuvad õpilased, mis suurendab omakorda nende ärevust.
Kogu selle eelneva lõigu, mida me klassis isadega vaikselt nohisedes koos lugesime, on maailma teadusartiklitest kokku kirjutanud ja eestikeelseks tõlkinud Tallinna Ülikooli teadlased. Seega on iga lause taga ka viide ja naljaga pooleks võib öelda, kõik nimed on toimetusele teada.
Missugune valik teha?
Eelnevast näeme, et praeguses diskussioonis, kus teadlaste seisukohti peaaegu üldse ei arvestata, küll aga mitmesuguseid arvamusi ja emotsioone, on meile pakutud kaht valikuvõimalust, millest kumbki pole hea.
Esiteks. Kui ütleme, et põhikooli lõpueksami lävend kaob ja kooli lõpetamiseks ei ole saadud punktide arv oluline, siis ei jõua me hariduse sisus ega meetodites edasi ning midagi ei muutu, sest ka seni ei ole lävendit sisuliselt olnud – lõpuks on ju enamik kahtesid kolmeks parandatud.
Teiseks. Kui langetame otsuse, et kõik jääb nii nagu varem, siis jääb endiselt hinne tähtsamaks kui teadmised ja oskused ning liigume reaalsest elust järjest kaugemale.
Mis oleks siis hea lahendus? Haridusteadlased pakuvad heaks lahenduseks seda, et igale õpilasele õpetatakse lisaks faktidele ka õpioskusi, kriitilist mõtlemist, oskust oma õppimist planeerida ja analüüsida ning et õpilase teadmiste ja oskuste omandamist testitakse, sh õpilased ise testivad ennast õppimise käigus kogu aeg, mitte alles üheksa aasta pärast kooli lõpus.
1.Hinne ei ole vastandus teadmistele ja oskustele, vaid näitab teadmiste ja oskuste taset.
2.Noortele õpetataksegi 9 aastat lisaks faktidele ja õpioskusi , kriitilist mõtlemist, oskust oma õppimist planeerida ja analüüsida jne. Kas tõesti lõpuaeksami tegemine välistab kõik 9 aasta jooksul tehtu. Päris naljakas kohe.
HENNO, olen Teiega täielikult samal seisukohal
ja see pole mitte meie “tark arvamus” vaid arengupsühholoogiast tulenev pedagoogilis-teaduslik TÕDE …
Kui keegi on otsustanud Eesti kooli viia ameerikaliku avaliku kooli (kus õpilastel lihtsalt mõnus koos käia) tasemele, siis hukutame ka kogu meie rahvusliku kultuuri ning rahvuse. Praegu liigume kiiresti ses suunas!
P.S. Lapsukeste stress ei tulene eksamitest vaid sellest, et neid juba mitu aastakümmet püütakse HOIDA EEMALE RASKUSTEST, mis vastuolus LOODUSES toimuvaga.
Eks igal ajal leidub neid, kes kiidavad ülevaltpoolt tulevaid ideid. Lootes sedamoodi edendada oma kärjääri või heaolu. Hoolimata sellest , kas ülevaltpoolt tulevad ideed on õiged ja head või hoopis järjekordne populism
Millistes koolides õpetatakse õpioskusi ja kriitilist mõtlemist? Enesekontrollist? Planeerimist ja analüüsimist?
Minu arust mitte kuskil. Kõik on taandunud tulemustele. Võimalikult headele tulemustele. Ja osades koolides (eriti just nn “õpikallakuga”) öeldakse õpilastele, et kui hakkama ei saa, siis võta eraõpetaja. Lisaks on koolides väga palju õpetajaid, kes ise ei tule toime oma emotsioonidega ja selle all kannatavad õpilased.
Minu arust võiks olemas olla lausa eraldi õppeaine, kus õpetatakse erinevaid õppimismeetodeid ja proovitakse neid ka praktiliselt läbi. Ja pidevalt.
ÕNNE, Teil on õigus, kui tõstate üle ÕPETAMISE OLULISI PROBLEEME!
Alg- ja keskastmes pole mõtet õpilastele seletada, kuis õppida. Ei ole ka mõtet tunnis öelda – MÕELGE! MÕELGE rohkem! Selle asemel peab õpetaja teadma, kuis õpilasi MÕTLEMA PANNA! Selleks tuleb panna õpilased sooritama MÕTLEMISOPERATSIOONE (kokku 5) ja … õpilane mõtlebki!
Kui ma 60 aastat tagasi (!) õppisin õpetajaks, siis oli meil DIDAKTIKA aine (ehk õpetamisteooria), millest lähtusid ainemetoodikad AINE meetodite ja õppevõtetega. Pedagoogilisel praktikal olles rakendasime neid oma harjutus- ja hindetundides. Nii kujuneski õpetaja PROFESSIONAALSUS!
Euroopas pani DIDAKTIKATEADUSELE ALUSE Comenius üle 350 aasta tagasi. Miks me seda ei tunne? Eriti mõjutasid hiljem didaktikat arengupsühholoogia ja kognitiivne psühholoogia … Kõige ohtlikum on õpetamisest vaid lobiseda!