Meeltekohvriga loodusele lähemale

Mättakujuline meeltekohver on õppevahend looduse tutvustamiseks nägemis- ja kuulmispuudega lastele ja täiskasvanutele. Kohvreid on kolm: roheline kohver metsa, hallikassinine rannikuala ning pruun kohver soo tutvustamiseks. 

Mättaid meenutavad sahtlitega kohvrid sisaldavad elulisi näitvahendeid, nagu käbid ja loomade käpajäljendid, mitmesugused maketid, näidised ja piltkaardid, mis võimaldavad eri meeli kasutades loodusega tuttavaks saada.

Piltkaartidel kujutatud taimed, linnud ja loomad on reljeefsed ja sõrmega kombatavad, et vaegnägija saaks ettekujutuse looma kontuuridest, välimusest ja kujust. Pildi juures on liigi nimetus nii harilikus kui ka punktkirjas ning kaardi tagaküljel lühike tutvustav tekst. Tagaküljel on ka QR-kood, mille skaneerimisel avaneb eesti viipekeelne video. Osal kaartidel saab koodi abil ka helisid kuulata, kui ühendada kohvris kaasas olev kõlar telefoniga.

Sookohver sisaldab piltkaartidele lisaks pinnasemaketti, kust on näha soo eri kihid, tutvuda saab turba kasutusvõimalustega ning lõhnapurkidest nuusutada, kuidas lõhnavad sootaimed.

Rannikukohvrist leiab puust tehtud originaalsuuruses linnumunade mulaaže, rannikul elutsevate loomade karvkatte näidiseid, rannakarpe, kalavõrgutükke ja muud.

Iga kohvriga on kaasas juhend, kus on kirjas põhjalik info liikide ja nende vaheliste seoste kohta, näpunäited juhendajale kohvri sisu tutvustamiseks eri vanuses erivajadusega lastele, samuti ülesandeid ja mänge. 

Kastist välja mõtlemine ja empaatia õppetund

Keskkonnaameti keskkonnateadlikkuse spetsialist Margit Turb selgitab, et õppevahend valmis Kesk-Läänemere programmi „Nature Access to All“ projekti toel 2020. aastal. „Läti kolleegid otsisid projektipartnereid Eestis, et teha loodusrajad puuetega inimestele ligipääsetavamaks, ning Matsalu rahvuspargi kaudu jõudis info ka meieni. Keskkonnaamet loodusradade taristuga ei tegele, küll aga õppeprogrammide ja -vahendite valmistamisega. Nii sündiski mõte teha õppevahend nägemis-ja kuulmispuudega inimestele. Valisime välja kolm Eestile omast elukooslust – metsa, soo ja rannikuala – ning panime kokku lähteülesande, millistele tingimustele loodav materjal peab vastama.“

Hanke võitnud disainibüroo Velvet võttis Margit Turbi sõnul asja südamega ja oskas loovalt mõelda. „Projektijuht Peep Jürmann kaasas suure ja professionaalse meeskonna. Looduse asjatundjana kuulus sinna loodusemees ja fotograaf Arne Ader, kes käis soos, metsas ja mere ääres ning kogus tükikesi ja lõhnu loodusest, samuti on tema tehtud suurem osa piltkaartidel olevatest fotodest.“

Iga tüüpi kohvrit on kümme eksemplari, kaheksa eesti ja kaks inglise keeles, samuti on juhendmaterjalid tõlgitud läti ja soome keelde. Kohvreid on kokku 30 ja neid saab keskkonnaametist tasuta laenutada. Senine kogemus näitab, et kasutajate sihtgrupp on väga lai. Nägemis- ja kuulmispuudega inimestele lisaks tunnevad õppevahendi vastu huvi tavakoolide eri vanuses õpilased, lasteaialapsed ja isegi täiskasvanud.

Margit Turbi hinnangul on kaasav haridus ja võrdse ühiskonna loomine Eestis suhteliselt algusjärgus ja selline materjal aitab selleks pinnast luua. „Mida rohkem on meil algatusi, kus on arvestatud erivajadusega inimestega, seda loomulikumaks muutub suhtumine, et tulebki õppida asju rohkem kirjeldama, ennast paremini väljendama ning info kättesaadavamaks teha.“

Velveti disainibüroos projektijuhina õppevahendi loomist vedanud Peep Jürmann lisab, et protsess oli tegijate jaoks väga suur empaatia õppetund ja andis arusaamise sellest, kui vähe on ühiskonnas sellele sihtgrupile mõeldud. 

„Kui enamasti on disaineritel lihtne end kasutaja kingadesse panna, siis selle projekti puhul tuli ette kujutada, milline tundub maailm inimestele, kes ei näe või ei kuule. Selles osas olid meile palju abiks töörühma kuulunud eripedagoogid. Tutvusime ka ise HEV-õpilastele loodud õppevaraga ning muidugi testisime materjale töö käigus õpilaste peal ning vajadusel muutsime.“ 

Ta ütleb, et esialgne visioon oli hästi suur, mistõttu kõik kavandatu eelarvesse ei mahtunud ja tuli mõnest ideest loobuda. „Näiteks oli meil mõte kasutada taimede ekstraheeritud lõhnu, aga kuna lõhnu on kohvrites 20 ja iga uue lõhna tootmine Prantsusmaal maksab 5000 eurot, tuli leida teine lahendus. Nüüd on kuivatatud taimed pandud hermeetilistesse pudelitesse, mille avamisel on nende lõhna tunda.“

Meeltekohvrid on disainivaldkonnas juba tähelepanu äratanud ja konkurssidel tunnustamist leidnud. Õppevahend jõudis ka Euroopa disainikonkursi finaali. „Meie enda jaoks on kõige olulisem, et Eesti pimedate liit andis õppematerjalile aasta teo preemia. Tunnustus kogukonna poolt, kellele see vahend on loodud, on kõige tähtsam.“

Mitmekülgsed kasutusvõimalused ja lai sihtgrupp

Eesti puuetega inimeste kojast tegijaid nõustanud Helen Kask ütleb, et soovitas panna palju rõhku makettidele, et esemeid katsudes ja kompides saaks nende kohta võimalikult palju infot, samuti andis nõu punktkirja ja viipekeelse tõlke osas.

„Arvan, et leidlik õpetaja saab meeltekohvreid kasutada väga erinevas vanuses ja võimekusega õppijatega,“ räägib ta. „Ühelt poolt annavad need puuetega inimestele võimaluse loodust tundma õppida, teiselt poolt ka kõigile neile, kes loodusega kuigi tihedalt kokku ei puutu. Igas koolis on õpilasi, kes vajavad õppimiseks teistsuguseid meetodeid. Üks asi on näidata pildi pealt, kuidas lind või loom välja näeb. Aga kui on võimalus looma karvkatet katsuda või tunda, kuidas taim lõhnab, kinnistub õpitu palju paremini. Mistahes õppematerjali loomisel peakski eesmärk olema, et see sobiks võimalikult laiale sihtrühmale.“ 

Helen Kask usub, et meeltekohvritest on looduse tutvustamisel kõige rohkem kasu looduses olles, kus ümbritsev keskkond õppimist toetab, samas võib nendega tutvumise ette võtta ka koolitunnis. Lisaks saab kohvritega minna nende inimeste juurde, kes ei saa hästi liikuda ja ise loodusesse ei satu. 

Tallinna Heleni kooli õpetaja ja eripedagoog Kairi Ilmets andis õppevahendi loomisel meeskonnale nõu just nägemispuudega õpilaste osas. Kuulmispuudega laste eripärasid aitas tutvustada viipekeele tõlk Raili Loit. „Selgitasin, millised erivajadused nägemispuudega lastel lisaks olla võivad, mida tuleb õppematerjali tehes arvestada ja kuidas õpilasi selle kasutamisel juhendada. Prototüübi valmimise käigus andsin tagasisidet, kuidas üks või teine detail toimib. Näiteks jälgisin, et punktkiri piltkaartidel oleks loetav. Paras pähkel oli fotode reljeefseks muutmine. Keeruliseks muutis protsessi seegi, et õppevahend pidi sobima kahele väga erinevale sihtgrupile. Kuulmispuudega õpilased ei saa vastu võtta auditiivset, nägemispuudega õpilased visuaalset infot, mistõttu mõlemale sobiva õppevahendi loomine on suur ja ressursimahukas väljakutse. Võibki öelda, et kõike kavandatut oli keeruline toimima saada.“

Küll aga on Kairi Ilmetsa hinnangul hästi õnnestunud näitmaterjali osa: loomade karvkatte näidised, käpajäljed, käbid, rannakarbid, linnumunad ja -rõngad jt praktilised vahendid. Kõik, mida saab erinevate meeltega tajuda: katsuda, nuusutada, kuulata, on laste jaoks huvitav ja kutsub esile põnevaid reaktsioone. Lisaväärtus on metoodiline juhend, mis sisaldab viiteid, kust käsitletud liikide kohta veel põhjalikku infot võib leida, ning fotograaf Arne Aderi imeline pildimaterjal. Kuulmispuudega laste jaoks on kindlasti huvitavad viipekeelsed tutvustavad videod pildimaterjalil.

„Kuna nägemis- ja kuulmispuudega õpilaste sihtgrupp on keeruline ja lastel võib olla lisanduvaid probleeme, sobibki õppematerjal mõne lapse jaoks rohkem, mõne jaoks vähem. Õpetaja tarkus on vaadata, kelle puhul mida ja kuidas kasutada,“ tõdeb eripedagoog. „Kuna pimedad ei liigu võõras kohas enamasti üksinda, vaid alati koos saatjaga, peab meeltekohvriga loodusretkele minnes olema loodusgiidi ja laste saatjate vahel väga hea koostöö. Loodusgiid on matkajuhina pädevam selgitusi jagama, lapse eripäraga aga oskab paremini arvestada tema õpetaja.“ 

Kairi Ilmets tõdeb, et õppematerjalide valik erivajadusega õpilastele on väga väike, mistõttu suure osa materjalidest loovad õpetajad ise. „Otsida iga tunni jaoks materjale, et tundi huvitavamaks muuta, on suur lisatöö ning selliseid kompleksseid materjale võiks rohkem olla.“

Tallinna Heleni kooli õppealajuhataja Klaarika Hiis-Hommuk saab jagada ka õpilaste kogemust, kuna kõik kolm meeltekohvrit olid rohkem kui kuu aega Heleni koolis testida. Koolis on 122 kõne-, kuulmis- või nägemispuudega õpilast, kes õpivad riiklikul, lihtsustatud või toimetuleku õppekaval. Seega said õppematerjalidega tutvust teha mitmesuguste erivajadustega lapsed ning ka õpetajate tagasiside oli mõnevõrra erinev. 

Näiteks võttis nägemispuudega lastel kohvritega tutvumine teistest rohkem aega, mistõttu planeeriti selleks terve koolipäev. „Õpetajad leidsid, et tegu on äärmiselt põneva ja tänuväärse õppevahendiga, mis toimib kõige paremini looduskeskkonnas, kus helid ja lõhnad õppeprotsessi toetavad,“ räägib Klaarika Hiis-Hommuk. „Nüüd on esimene tutvumisring tehtud ja olemas ettekujutus, mida see materjal võimaldab. Edasi saab hakata kohvreid keskkonnaametist ükshaaval laenutama ja eesmärgipäraselt kasutama.“