Milline koht on eesti keelel ja kirjandusel eesti koolis?
14. märtsil tähistati kõikjal Eestis emakeelepäeva ja sellele pühendatud ettevõtmisi toimus koolides terve nädala jooksul. Õpilased kirjutasid Vikerraadio e-etteütlust, astusid üles luulekavade ja kontsertidega, luuletasid ja kirjutasid gregeriiasid, panid üles näitusi, mõtlesid välja uusi sõnu jne.
Milline koht on eesti keelel ja kirjandusel praeguses õppekavas, sellest rääkisid vestlusringis Läänemaa Ühisgümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja ja humanitaarsuuna juht ning Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi juhatuse liige Tiina Brock, Hiiumaa Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Tiiu Heldema, Pärnu Koidula Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Anu Helemäe ning Gustav Adolfi Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja ja humanitaarainete õppetooli juhataja Katre Lambot.
Mis on eesti keele ja kirjanduse õpetamises teie õpetajaks olemise ajal muutunud?
Tiina Brock: Üks suuremaid muutusi on see, et tunde on jäänud vähemaks. Kui ma 1994. aastal õpetajana tööd alustasin, oli gümnaasiumis üheksa kirjanduse kursust, praegu on kuus: õppekava järgi viis, lisaks üks kooli poolt. Seega tervelt kolm kursust vähem. See tähendab, et kõike õpetada ei jõua, midagi tuleb välja jätta. Eesti keele kursusi on meie koolis seitse, seitsmes on kooli poolt lisaks. Samas on inglise keeles kümme kursust ja inglise keeles ongi eksamitulemused paremad kui eesti keeles.
Läänemaa Ühisgümnaasiumis on nagu paljudes teisteski gümnaasiumides perioodõpe. Aastas on viis perioodi ja neist ainult kahel on õpilasel eesti keele tunnid. Kui mõelda, et ühes perioodis on 21 tundi ja mõni tund jääb ka ära, on väga vähe aega tekste analüüsida ja kirjutamisega süvitsi tegeleda.
Emakeeleõpetajate selts, samuti mitmed teised organisatsioonid on korduvalt tõstatanud küsimuse, et keele- ja kirjanduse tunde on liiga vähe, aga kuna õppekavasse on lisandunud uusi aineid ja pakkuda tahetakse ka suuremas mahus valikaineid, pole õnnestunud saada ühtegi lisakursust.
Anu Helemäe: Teemasid, mida käsitleda, on hästi palju, aga aega süvenemiseks vähem kui aastaid tagasi. Minu ja mu kolleegide hinnangul saavad muutused alguse juba algklassides, kus samuti on eesti keele tundide arvu vähendatud. 40 aastaga on jäänud tunde ligi viiendiku võrra vähemaks (K. Kalamees-Ruubel, 2020). Omamoodi peegeldab see suhtumist, et eesti keelt osatakse niikuinii, seda ei olegi vaja õppida. Kooliti on võimalused erinevad, ka meil on lisakursus nii eesti keeles kui kirjanduses.
Paraku jõuab algklassidest põhikooli üha rohkem lapsi, kellel on lugemisega raskusi ning kes jäävad loetust arusaamise ja õigekirjaga hätta. Kui aga alg- ja põhikoolis jääb lugemis- ja kirjutamisoskus kehvaks, on seda hiljem väga raske tasa teha. Minu hinnangul ongi eesti keele oskuses olnud tagasiminek suurem kui kirjanduses. Lugejaid lapsi veel on, väga häid kirjutajaid aina vähem.
Katre Lambot: Aeg on muutunud ja see muudab omakorda õpetamisprotsessi. Üks aja märk on seegi, et õpilased loevad vähem ning rohkem loetakse ingliskeelseid tekste, mis samuti mõjutab eneseväljenduse ja õigekirja oskust. Ka teksti mõistmine on aja jooksul halvenenud, õpilastele tuleb selgitada lihtsate sõnade tähendust. Näiteks ei teadnud kuuenda klassi õpilased, mida tähendab „tolmukord“, ja seitsmenda klassi noormehele oli tundmatu sõna „rohima“. Sõnavara ahtamaks muutumisel on tundide vähendamisel kindlasti oma osa.
Tiiu Heldema: Kui hakkan mõtlema ja võrdlema, mida ja mismoodi varasematel aastatel õpetasin ja kuidas õpetan nüüd, siis midagi ei ole teha, see on lihtsustunud. Mina ise õpetajana olen muutunud mingites asjades palju leebemaks. Mõtlen väga hoolega, milliseid ülesandeid õpilastele annan. Näiteks kui nad aastaid tagasi pidid lugema valdavalt kirjandusklassikat, siis praegu annan rohkem võimalusi ise valida. Ma ei ütle, et praegused noored on rumalamad, nad lihtsalt lähenevad asjadele teistmoodi. Kõige rohkem panebki mind muretsema see, kuidas nad teadmisi omandavad: jupike siit, jupike sealt, kõik on kuidagi lühiajaline, pisteline, fragmentaarne. Suhtumine on selline, et vastused on hiireklikiga kohe leitavad, miks üldse millegi uurimise ja järelduste tegemisega pingutada? Samas eks see puudutab ka mind ennast, kasutan ju samamoodi tihtipeale kõige lihtsamini kättesaadavaid infoallikaid.
Mis õpilastele kõige rohkem probleeme valmistab?
Tiina Brock:Töötasin aastaid tagasi vene õppekeelega koolis ja nii uskumatu kui see ei tundu, praegu tuleb mul samade probleemidega tegeleda eesti koolis! Peamised komistuskivid on kirjavahemärgid, kokku- ja lahkukirjutamine, rektsioonivead, sõnade vale järjekord lauses, piiratud sõnavara jne. Mõnda tööd lugedes tundub, et selle on kirjutanud õpilane, kelle emakeel ei ole eesti keel. See puudutab ka väga tublisid õpilasi, sest ingliskeelne keskkond on noortele nii omane. Kuus-seitse aastat tagasi hakkasin märkama tendentsi, et kõiki sõnu enam eesti keeles ei teatagi. Üks noormees tuli mulle loetud raamatut vastama ja küsis mitme sõna kohta, kuidas see eesti keeles on. Tihti võetaksegi sõna otse inglise keelest ja mugandatakse eesti keelde. Seda 20 aastat tagasi ei olnud.
Tiiu Heldema: Õpilaste oskus teksti mõista ja luua on kehvapoolne. Just viimastel aastatel tuleb üha sagedamini ette, et lause ei ole lause, käänded ei ühildu. On juhtunud sedagi, et koma pannakse uue rea algusesse. Usun, et eelkõige on see seotud nutimaailma mõjuga, kus omavahel suheldakse lühiväljenditega. Samas on noored mingites asjades palju võimekamad kui aastaid tagasi. Neile istub visualiseerimine: piltidest kokku pandud tööd, videovariandid, see on nende jaoks huvitav. Tunnen, et ma ei oska alati nende võimekust tundides piisavalt hästi ära kasutada.
Anu Helemäe: Iseseisvust ja loomingulisust on õpilastel vähemaks jäänud. Ühes koolis, kus ma varem õpetasin ja kus oli ka teatriõpe, piisas vaid ülesande andmisest, kui nad juba tegutsesid. Noorte kultuuriline silmaring on praegusel ajal kitsam, ilmselt ka seetõttu, et paljudes kodudes ei ole enam raamatuid.
Rohkem tahaks näha just seda oma vastutuse osa – kui palju ma ise millegi vastu huvi tunnen, õpin, loen, otsin lisamaterjale, käin, vaatan, kuulan. Et on mingi teema, mis mind huvitab. Seda on varasemast vähem. Kuna Pärnu Koidula Gümnaasiumisse tullakse sisseastumiskatsetega, on meil enamasti väga tublid õpilased. Hiljuti tegime 12. klassiga kirjandusteose analüüsi ja neid oli väga huvitav kuulata.
Tiiu Heldema: Hiiumaa Gümnaasium võtab vastu kõik soovijad, muidugi juhul, kui põhikooli lõputunnistusel ei ole puudulikke hindeid. See tähendab, et meil on väga erineva tasemega õpilased. Sisseastumiskatseid küll ei ole, aga eesti keeles, inglise keeles ja matemaatikas teeme tasemetööd, et saada aru, kes meile tulevad. Üldine ja levinud arvamus on, et gümnaasiumisse tulles on õpilasel õigekiri selge ja sellega enam tegelema ei pea, meil on asi sellest kaugel. Kõik see, mis toimub eelmistes kooliastmetes, on äärmiselt tähtis.
Kas ebapiisav tundide arv annab rohkem tunda eesti keeles või kirjanduses?
Tiiu Heldema: Minu jaoks eelkõige eesti keeles. Kahest eesti keele kursusest aastas ei piisa, sest teemasid on palju. Kõige rohkem õpib ikka kirjutamisest ja nii mõnigi õpetaja, kes on eesti keele pärast mures, kasutab selle õppimiseks ka kirjandustunde. Gümnaasiumis võiks olla lisaks eraldi kirjutamistunnid, neist tunnen kõige rohkem puudust.
Katre Lambot: Kirjutama õpitakse kirjutades. Mida rohkem kirjutada, seda paremini see välja tuleb. Samamoodi ei tohi ära unustada loovuse arendamist, mis on ka oluline. Arvan, et mõlemas aines on tunde juurde vaja. Kui oleks minu teha, paneksin gümnaasiumi õppekavasse juurde eesti kirjanduse kursuse, mida praegu eraldi ei ole. Tekstide kaudu saab väga hästi keelt õppida ja sõnavara rikastada.
Ehk peaks eesti keelt sarnaselt võõrkeelega õpetama väiksemates rühmades?
Tiina Brock: Olen olnud kogu aeg seda meelt, et eesti keel peaks olema rühmatund. Lisaks õigekirjareeglite õppimisele on vaja harjutada suulist ja kirjalikku eneseväljendust, milleks 30 õpilasega klassis jääb väga vähe aega. Gümnaasiumiõpilased ei oska luua seoseid eri ainevaldkondade vahel ega oma seisukohti väljendada ja põhjendada. See ei torka silma mitte ainult eesti keele tunnis, vaid üldisemalt. See aga, kui arusaadavalt ja argumenteeritult me suudame oma mõtteid ja arvamusi väljendada, ongi suhtlemise alus.
Tiiu Heldema: Eesti keele tunnis on individuaalne lähenemine väga tähtis. Et õpilane oma vigadest aru saaks ja õpiks, on kõige rohkem kasu sellest, kui kirjalik töö temaga eraldi ette võtta ja seda analüüsida. Õpetaja jaoks on see muidugi tohutult ajamahukas. Kui eesti keele tunnid toimuksid rühmades, saaks hea keeleoskusega õpilastega teha hoopis teistmoodi tööd kui keskmise või nõrgema rühmaga.
Anu Helemäe: Mina olen eesti keelt rühmades õpetanud. Kool, kus ma tookord töötasin, andis võimaluse 9. klassis lõpueksamiks valmistumisel teha rühmad, ühes tugevamad, teises nõrgemad õpilased. Saime käsitleda õppematerjali õpilastele sobivas tempos ja selline lahendus oli abiks mõlemale rühmale.
Milline peaks olema eesti keele õpetaja normkoormus?
Katre Lambot: Arvan, et 30 õpilasega klassis peaks õpetaja normkoormus olema kõige rohkem 17–18 tundi nädalas. Olenemata sellest, kas klassis on 15 või 35 õpilast, on tunni ettevalmistamine ja läbiviimine õpetaja jaoks sama. Küll aga erineb tööde parandamise ja tagasisidestamise maht. Lisaks ei ole eesti keele ja kirjanduse õpetaja ainult tunniandja ja tööde parandaja, tema peal on koolis ka kultuuriline pool, teatris- ja muuseumiskäigud, nende korraldamine. See on tasustamata töö, mida õpetajad teevad oma soovil.
Tiina Brock: Kui klassis on 30 õpilast, kes kõik peavad saama loovülesannetes kirjutamiskogemuse ja oma töödele tagasisidet, on tööde parandamise maht meeletu. Normkoormus peaks olema 14–15 tundi, mitte üle selle. Meil aga töötavad õpetajad tihti mitte tavakoormusega, vaid üle normi. Samamoodi on suur vahe, kas õpetaja õpetab kolme klassi, kus kõigis on 30 õpilast, või kolme viie-kuue õpilasega klassi. Selle kõige tulemus on, et õpetajad põlevad läbi ja lahkuvad koolist. Paljud õpetajad soovivad pensionile minna, aga ei saa, sest järelkasvu ei ole.
Tiiu Heldema: Olen kahe käega poolt, et normkoormust tuleks vähendada ja viia koormus töötasuga vastavusse. Töötan suure koormusega ega jaksa argipäeviti suuremaid töid parandada, vaid teen seda nädalavahetusel. 18 tundi nädalas oleks nagu paradiis!
Anu Helemäe: Olen õpetanud nii tava- kui ka nn tasandusklassis ja võin öelda, et need kaks kogemust ei ole võrreldavad. Ühelt poolt 30 õpilasega klass, kus sulle vaatab vastu 60 säravat silma ja kõik tahavad lugeda, vastata, kirjutavad toredaid töid. Teiselt poolt kümme õpilast, kellel on õpiraskused ja käitumisprobleemid. Olen sellise 9. klassi põhikooli lõpueksamile viinud ja tean, kui suur koormus see õpetaja jaoks on. Lihtsaid lahendusi siin pole.
Juba mõnda aega arutatakse eksamite lahtisidumist põhikooli lõpetamisest. On mul õigus, et eesti keele õpetajad seda ei poolda?
Tiina Brock: Ei poolda. Emakeeleõpetajate selts tegi selle kohta ka pöördumise, millega teisedki aineõpetajate seltsid liitusid. Mõte, et põhikooliõpilane õpib sisemisest motivatsioonist, on ilus soovunelm. Põhikooliõpilane ei ole veel nii teadlik ja motiveeritud, isegi gümnasist sageli mitte. See on raske iga, kus jäetakse pooleli huviringe ning õpitakse ennast tundma ja määratletakse end. Kui õpilane teab juba ette, et lõpetab kooli niikuinii, võib tekkida hoiak, et ta ei õpigi, ning õpetajal ei olegi võimalust temalt midagi nõuda. Hea eesti keele oskus on elus hädavajalik, eesti keeles õpitakse ka enamikke teisi õppeaineid. Kui me õpilaselt isegi 50% ulatuses emakeeleoskust ei nõua, milliste teadmistega ta siis põhikooli lõpetab? Me ei saa latti nii madalale lasta. Kuni meil on Eesti riik, on eesti keele oskus elementaarne.
Katre Lambot: Minu arvates on hea, et on tekkinud arutelu lõpueksamite teemal. Mulle meeldib, et viiepalliskaalas hindamise asemel on võetud kasutusele protsendid, mis annavad teadmistest täpsema ülevaate. Näiteks vastab vahemik 50–74% hindele kolm, ometi on suur vahe, kas õpilane sai tulemuseks 52% või 72%, mida hinne ei väljenda. Samas tekib küsimus, kas eksamite lõpetamisest lahtisidumine täidab oma eesmärki. Tegelikult peaks diskussioon olema veelgi laiem: mis üldse on eksami eesmärk, mida me tahame sellega saavutada? Mulle meeldib Noored Kooli kogukonna mõte, et ühele ainele keskendunud eksami võiks asendada lõimitud komplekseksamiga tuumainetes ning aluseks võtta nii gümnaasiumisse kui ka kutsekooli astumisel.
Kuuldavasti on ettevalmistamisel eesti keele elektrooniline riigieksam. Mida te sellest arvate?
Tiina Brock: Mina ei ole sellega eriti kursis, aga tean, et õpilased väga ootavad sellist eksamit, sest nad kirjutavad arvutis oluliselt kiiremini kui käsitsi. Praegu peab õpilane kuue tunniga valmis saama kaks suurt tööd: lugemisülesande ja kirjandi. Just tublimatel ja võimekamatel kulub see aeg enamasti tervenisti ära, ja jääb puudugi. Arvutis läheb teksti töötlemine kiiremini, saab kopeerida ja lõike ümber tõsta, see teeks eksami pisut lihtsamaks. Aga tundides käsitsi kirjutamisest ma samuti ei loobuks.
Tiiu Heldema: Arvan, et kui õpilane kirjutab oma eksamitöö käsitsi, aitab see tal teemasse süveneda ja sisse elada. Mustandi kirjutamine jääks elektroonilise eksami puhul ära, mis hoiaks muidugi aega kokku, aga mina eelistan siiski paberil kirjutatud eksamit.
Anu Helemäe: Elektrooniline riigieksam oleks järjekordne eksperiment ja ma ei saa aru, miks seda vaja on. Hariduses eksperimenteerimine on kestnud juba liiga kaua. Ma olen aru saanud, et praegune eesti keele riigieksam on ennast ammendanud. Vormi muutmise asemel tasub muuta sisu. Kasutan eesti keeles palju Moodle’i võimalusi: tore, programm parandab minu eest, harjutamis- ja tähelepanu nõudvate ülesannete ja individuaalse töö jaoks suurepärane, kuid loomingulise ülesande parandamine võtab rohkem aega. Ka kirjanduse kirjalikke töid olen Moodle’is teinud, kuid sisukad pole tööd mitte seepärast, et need on arvutis tehtud, vaid et õpilasel on olnud aega süveneda, pole vahet, kas arvutis või käsitsi kirjutades. Loen ise ka e-raamatuid. Amazoni lugeris saan märkmeid teha, Elisa Raamatus mitte. Elektrooniline õpe ju ei asendanud tavakooli, nii võiks e-riigist hoolimata alles jääda mõni sisukas heas mõttes anakronism – käsitsi kirjutatud eksam.
Kui palju tuleb õpetajal kirjandustundides valikuid teha?
Tiiu Heldema: Valida tuleb kogu aeg. Õnneks on õpetajal otsustamiseks üsna vabad käed. Mulle tundub, et kirjandusõpetus on hästi õpetaja nägu. Ütlen ausalt, et minul ei ole oma rohkem kui 30-aastase tööstaaži jooksul kunagi õnnestunud kõike õppekavas ettenähtut läbi võtta. Lisaks sellele, et aega on vähe, võib elu plaanid sassi lüüa. Näiteks võib meil olla käsil keskaja teema, aga Hiiumaalgi on kirjandusaasta ja pöörame rohkem tähelepanu kolmele juubilarile – Paul-Eerik Rummole, Ave Alavainule ja Tõnu Õnnepalule –, kellest kursuse kava järgi ei peaks üldse juttu tegema. Teine asi on see, et kuna oleme Hiiumaa ainuke gümnaasium, on ootused meile väga suured: igasugused ülesastumised, võistlused, kohtumised – gümnasistid on igale poole oodatud. Kõigi nende asjade ettevalmistamine on aga väga aeganõudev. Peale selle on meie gümnaasiumi õppekavas kohustuslik Hiiumaad tutvustav kursus, nii et püüan ka Hiiumaaga seotud kirjandust käsitleda ja lugeda anda.
Anu Helemäe:Valikute tegemine on paratamatu, kõiki olulisi autoreid käsitleda ei jõua. Sellest on lõputult räägitud, et 10. klass peab jõudma antiikajast 19. sajandisse poole aastaga, mis ei ole sisulise hariduse andmine. Mul on siin üks igivana õpik, mille Romain Rolland on kirjutanud Tolstoi elust ja mis ka õpilastele meeldib. See kuulub Eesti Kirjanduse Seltsi koolikirjanduse toimkonna sarja „Noorsoo kirjavara“, mida anti välja 18 aastat, vahemikus 1909–1929. Olen mõelnud, et kuigi see oli Eesti riigi elus väga raske aeg, jõuti ometi kooliõpilastele välja anda 153 raamatut kirjanike kohta: Shakespeare, Daudet, Voltaire, Aho, France, Ibsen, Goethe, Mamin-Siberjak jne, jne. Sellega seostub otseselt koolikirjanduse kättesaadavuse küsimus. Kui tahame, et õpilased oleksid tuttavad nii eesti kui ka väliskirjanduse alustekstidega, tuleks ka praegusel ajal rohkem sellist lugemisvara välja anda. Ei mäletagi enam, millal viimati gümnaasiumi lugemik ilmus. Palju tehakse ise, otsitakse materjale, saab kasutada e-õpikuid, kuigi need on tasulised.
Tiina Brock: Minu põhimõte kirjandustundides on vähem, aga põhjalikumalt. Mis puutub eesti kirjandusse, mille jaoks eraldi kursust polegi, lõpetab mõni klass paraku gümnaasiumi nii, et ei ole kuulnud midagi näiteks Ristikivist, Alliksaarest või Viidingust. Süda valutab küll, aga kõike ei jõua ja kiirtempos teoste käsitlemine ei kanna vilja. Pigem pühendame mõnele autorile mitu tundi ja käsitleme teda süvitsi. Lasen õpilastel rohkem lugeda novelle ja lühemaid tekste, et nad saaksid aimu kirjaniku teemadest ja stiilist. Samuti aitavad igasugused essee-, omaloomingu ja etluskonkursid suurendada õpilaste huvi tekstide vastu ning eesti keelt väärtustama ja hindama panna. Võin seda oma kogemuse põhjal väita.
Just kirjandustunnis saavad õpilased loetu üle mõtteid vahetada, arutleda, kirjutada. Selle kõige kaudu me loomegi inimest. Teist sellist õppeainet tunniplaanis ei ole. Perekonnaõpetus on gümnaasiumis üks kursus 96-st, psühholoogia on valikaine. Põhikoolis on inimeseõpetuse ja karjääriõpetuse kursus. Gümnaasiumis inimeseõpetust ei ole, selle aset täidabki kirjandustund.
Katre Lambot: Gustav Adolfi Gümnaasiumis on meil gümnaasiumiosas kaks kirjanduskursust lisaks. Sügisest läheme üle uuele õppekavale, kus on veel eraldi kursus funktsionaalse lugemisoskuse arendamiseks ja eneseväljenduse käsitlemiseks. Annan õpilastele lugeda nii klassikat kui ka uuemat kirjandust, kus nad saavad rohkem valida, mis kellelegi meelepärane on. On ka raamatuid, mida kõik loevad. Kirjanduse õpetamine ongi minu jaoks eelkõige diskussioon ja arutelu. Praegusel ajal on palju huvitavat lisamaterjali, mida saab kasutada parema ülevaate andmiseks ja seoste loomiseks. Õpetaja töö teeb see küll mahukamaks, kuna teeme suure osa materjale ise.
Kui suur probleem on õpetajate järelkasv?
Tiiu Heldema: Väga suur probleem. Kui Hiiumaa riigigümnaasium kuus aastat tagasi alustas, olin paaril aastal ainuke eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning tundsin, kui halvasti see füüsilisele ja vaimsele tervisele mõjus. Kuidas noori õpetajaid kooli tuua? Arvan, et neid ei tohiks kohe alguses tohutu töökoormusega ära kohutada.
Katre Lambot: Kui eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialale sisseastujaid on mõnel aastal tavapärasest rohkem, tehakse sellest kohe meediauudis. Sellest, kui paljud neist õpingud lõpetavad, kooli tööle lähevad ja sinna ka pidama jäävad, ei räägita. Noorel õpetajal on mõnel teisel erialal hoopis lihtsam hakkama saada, mistõttu riik või omavalitsused peaksid õpetajate töökoormuse ja töötasu kiiremas korras üle vaatama. Sellel, kuidas õpetajaid väärtustatakse, on väga oluline roll.
17. veebruari Postimehes ilmus haridusteadlase Urve Läänemetsa artikkel „Kust tuleksid kooli pedagoogid?“, kus ta arutleb õpetajate järelkasvu probleemi üle. Loo lõpus on väga ilus mõte: kui soovitakse, siis leitakse lahendus. Tulebki ära otsustada, kas eesti keel on meie jaoks oluline või mitte. Nii lihtne see ongi.
Millisena te näete eesti keele tulevikku?
Tiina Brock: Ma ei ole lootusetu. Arvan, et kuniks meil on ükskõik mis vanuses optimistlikke, motiveeritud ja sisemiselt pühendunud eesti keele ja kirjanduse õpetajaid ning toredaid ja tublisid klassiõpetajaid, kes panevad aluse laste teadmistele ja teevad väga olulist tööd, on eesti keelel tulevikku.
Anu Helemäe: Eesti keel kestab seni, kuni on selle rääkijaid. See võti on praeguse gümnasistide põlvkonna käes.
Katre Lambot: Loodan väga, et eesti keelele ja kirjandusele hakatakse rohkem tähelepanu pöörama. Seda tuleb teha kohe, mitte siis, kui on juba liiga hilja. See on tahtmise küsimus.
Haridusametnikud ja poliitikud!
Süvenegem artiklisse, kus emakeeleõpetajad toovad välja meie õpilaste ARENGUPROBLEEME palju usaldusväärsemalt kui nn PISA-testid. Siit kooruvad välja ka mõned põhjused, miks ainuüksi 2001-2012 meie gümnaasiumilõpetajate ARUKUS (IQ) langess 8 standartpunkti ja see on TEADUSLIK näitaja.
Kui arvestada, et need õpetajad esindavad pigem nn eliitkoole, siis on tegelik olukord PALJU HALVEM (kinnitan seda ka oma kogemustest). Lõpetagem silmakirjatsemine ja arutu enese kiitmine – just Eesti kooli ja rahva TULEVIKU HUVIDES!
Aituma artikli koostajatele!