Ministeerium: hariduse kättesaadavust ei tohi tagada kvaliteedi arvelt

OECD uuringu põhjal tehtud analüüsi „Nutikas kahanemisega kohanemine Eestis: regionaalne valmistumine demograafilisteks muutusteks“ raportis on eraldi peatükk haridusvaldkonna kohta. See sisaldab koolide rahastamist, koolivõrgu korrastamist, õpetajate järelkasvu ja regionaalset koostööd puudutavaid poliitikasoovitusi. 

Raportist tuleb välja, et kui võrrelda praeguseid kulusid prognoosiga aastaks 2035, on kulude kasv ühe maakoolis õppiva õpilase kohta Eestis peaaegu suurim Euroopa Liidus. Kuna enamik omavalitsusi seisab silmitsi kahaneva ja vananeva rahvastikuga, toob see kaasa vastavalt väiksemad tulud. Et tagada ka edaspidi kvaliteetne kodulähedane haridus vähemalt põhikooli I ja II kooliastmes, tuleb haridusvõrku demograafiliste muutustega kohandada.

Analüüsi põhisõnum

Võrreldes 20 aasta taguse ajaga õpib praegu Eesti üldhariduskoolides ca 50 000 õpilast vähem. Edaspidi on oodata õpilaste arvu kasvu ainult üksikutes suuremates linnades ja nende lähiümbruses. See tähendab, et isegi kui kahaneva rahvastikuga omavalitsused koondavad koolivõrku, seisavad nad võrreldes linnadega ikkagi silmitsi 30% suuremate vältimatute kuludega õpilase kohta. 

Kui omavalitsused koolivõrku tulevase väiksema nõudlusega ei kohanda, kasvavad kulud enim kõige väiksemates omavalitsustes, kus kulub palju ka vanade ja liiga suurte avalike hoonete ülalpidamisele.

Ka kvalifitseeritud õpetajate järelkasvu küsimus on teravam just maapiirkondades, sest kvalifitseeritud ja ka noorte õpetajate osakaal linnakoolides on kõrgem kui maakoolides. Teisalt, kuna õpilaste arv maakoolides kahaneb ja linnakoolides kasvab, peab vastavalt muutuma ka õpetajate arv. Samuti on linna- ja maakoolide klasside suuruse ja õpilaste-õpetajate suhtarvu erinevus Eestis OECD riikide võrdluses üks suurimaid: maakoolides on iga õpetaja kohta keskmiselt neli õpilast vähem ja igas klassis kümme õpilast vähem kui linnakoolides. 

Haridussektori kulud moodustavad ligi poole kõigist omavalitsuste kuludest ja see osakaal kasvab. Kui võrrelda kulusid ühe õpilase kohta tiheasustusega linnades ja hajaasustusega maapiirkondades, on kulude erinevus juba nüüd Euroopa riikide võrdluses üks suurimaid. Samal ajal on Eestis teiste riikidega võrreldes suur nende õpilaste osakaal, kes elavad lähimast koolist suhteliselt kaugel. Kuna 2035. aastaks õpilaste arv suuremates linnades kasvab ja mujal kahaneb, kasvavad kulud õpilase kohta hajaasustusega maapiirkondades veelgi. 

Analüüsi tulemust kommenteerib haridus- ja teadusministeeriumi juhtivanalüütik Sandra Fomotškin 

Millised on kahaneva rahvastikuga omavalitsuste peamised võimalused hariduskulusid optimeerida?

Kulude optimeerimine ei ole peamine eesmärk, esmatähtis on tagada õppurile sobiv õppekeskkond. Haridusvaldkonna arengukava aastani 2035 eksperdid, samuti OECD ja ka riigikontroll on soovitanud omavalitsustel ümber kujundada avalike teenuste pakkumiseks vajalik taristu, sh optimeerida haridustaristu kasutust. 

Majanduskuludest vabanenud ressursi saab suunata õpetajate, juhtide ja tugispetsialistide palgakasvuks ning sisuliseks tegevuseks. Haridusvõrgu korrastamine ei tähenda tingimata koolide sulgemist, üks võimalus on koolid ühendada, tagades nooremates kooliastmetes koduläheduse väiksemates õppekohtades ja koondades vanemate klasside õpilased omavalitsuse keskustesse.  

Kahtlemata on oluline tagada, et ka hajaasustusega maapiirkonnas oleks haridus kõigile õpilastele kättesaadav. Samas ei tohi kättesaadavust tagada kvaliteedi arvelt. Hea kvaliteediga hariduse pakkumine ei sõltu vaid koolihoonete olemasolust, vaid ka muude haridusressursside jagunemisest, sh kvalifitseeritud õpetajaskonnast, õpilaste arvust, mitmekesistest haridusvalikutest jm.

Kui ei taheta optimeerida, siis millised on tagajärjed õpetajaskonnale? Mõtlen õpetaja seisukohalt, kes töötab kahaneva rahvastikuga omavalitsuse koolis.

Väga väikestes koolides ei suudeta sageli tagada õpetajale täiskoormust, mis omakorda tähendab väiksemat sissetulekut ja seda, et õpetajaid on keerulisem leida. Näiteks eelmisel õppeaastal oli alla 30 õpilasega koolide õpetajate keskmine koormus 0,54 ja üldhariduskoolide õpetajate keskmine koormus 0,83 ametikohta. Eriti puudutab osakoormusega töötamise probleem väikeste põhikoolide aineõpetajaid kolmandas kooliastmes.

Kas on paratamatu, et koolivõrgu korrastamisega suurenevad ka maakoolide klassid, st õpilaste arv õpetaja kohta?

Vaadates juba toimunud muutusi ja rahvastikuprognoose, on selgesti näha jätkuvat õpilaste arvu kahanemist maapiirkondades ja sellest tulenevalt ka õpetajate-õpilaste suhtarvu langust. Seega ei muutu koolivõrgu korrastamise tulemusena maakoolid ja -klassid edaspidi suuremaks, kui nad olid siis, kui maapiirkondades õppis praegusega võrreldes oluliselt rohkem õpilasi. 

Ka OECD analüüsis tuuakse välja, et seni on õpetajate arv võrreldes õpilaste arvu langusega muutunud oluliselt vähem – 2005. ja 2020. a võrdluses langes õpilaste arv umbkaudu 18 700 ja õpetajate arv ainult 530 võrra.

Mis ärgitaks naaberomavalitsusi suuremale koostööle? Millised hariduse pakkumise aspektid on naabrite koostöös olulised?

Omavalitsuste koostöö haridusvõrgu planeerimisel on võimekate omavalitsuste tunnus. Õppekohtade planeerimine, tegevuskulude arveldamine, suuremat tuge vajavate laste koolide ühine pidamine ja tugiteenuste terviklik korraldus – kõik need teemad on kohalike omavalitsuste koostöö küsimus. 

Üks väga oluline aspekt, mis mõjutab hariduse kättesaadavust ja mida tuleb korraldada omavalitsuste koostöös, on transpordikorraldus. Vaadates koolivõrgu korrastamise ümber toimuvaid arutelusid, näib sageli, et üheks takistuseks muutuste elluviimisel saavad bussigraafikud ja -marsruudid. Samuti võiks mõelda nõudepõhisele ühistranspordikorraldusele, mida näiteks Saaremaal on juba edukalt katsetatud. 

Ka spetsiifilise taristu – nt ujulate, spordiväljakute, aga ka õppelaborite ja tehnoloogiaklasside – planeerimisel ja kasutamisel aitaks suurem koostöö ressursse efektiivsemalt kasutada.  

Kuidas soovitate KOV-idel õpetajaid stimuleerida – et noori ja tarmukaid õpetajaid ikka ka maapiirkondadesse jõuaks?

Esmalt tuleb õpetajatele, kes seda soovivad, tagada KOV-i ja koolijuhtide tervikuna mõtestatud väärtuspakkumine, s.o täistööajaga töötamise võimalus oma valdkonnas, töötasu, mis on vähemalt 20% kõrgem kui õpetaja töötasu alammmäär, arengu- ja karjäärivõimalused, alustavale õpetajale vajadusel mentori tugi ja sisseelamist võimaldav töökoormus ning teiste alustavate õpetajate võrgustik, kellega jagada oma rõõme ja muresid. 

Selle puhul, kas õpetaja maakooli jõuab ja jääb, on sageli määrav, kas sealne organisatsiooni- ja juhtimiskultuur on avatud ning uuendusi mõtestav ja rakendav, kas kooli jätkusuutlikkus on õpilaste arvust lähtuvalt tagatud. Lisaks saab KOV pakkuda elukohta, transporditoetust ja muid täiendavaid hüvesid. Samas on noore jaoks elukohavalikul tähtis see, mis jääb tööst väljapoole ehk sotsiaalne keskkond, infrastruktuur, kultuurielu jm.  

Kuna personaliotsused jäävad kohalikule tasandile, on riigi tasandil oluline jälgida koolide tulemusnäitajaid ja puudujääkide korral toetada kohaliku juhtimisvõimekuse kasvu, sh vastava inimressursi ja oskusteabe jagamist omavalitsuste vahel.  

Raporti olulisemad sõnumid

Haridusvõrgu korrastamisega tuleb kahanevate piirkondade omavalitsustes jätkata. 

Arvestades praegust ebaefektiivsust ja kulukust omavalitsustele haridusteenuste osutamisel
ning jätkuvaid demograafilisi muutusi, on koolivõrgu korrastamine haridusvaldkonna prioriteet. 

Olulise tähtsusega on maakoolide õpetajate järelkasv. 

Uute kvalifitseeritud õpetajate nappus avaldub eriti teravalt maapiirkondades – see võib edaspidi süvendada kvaliteedilõhet maa- ja linnakoolide vahel, mis on praegu Eestis veel väike. Oluline on tagada maakoolides õpetajatele täiskohaga töö, väärtustatud palk ning pakkuda tugevaid karjääri- ja koolitusstiimuleid. 

Haridusvõrgu korrastamine eeldab riigi ja omavalitsuste koostööd. 

Omavalitsuste koostöö võiks hõlmata piirkonnas ühist haridusvõrgu planeerimist, ühistranspordi teenuste parandamist, taristu optimeerimist ja ühist kasutamist, omavalitsuste ühisprojekte jm. OECD toetab haridusvaldkonna arengukavas sihiks seatud piirkondlike hariduskeskuste kontseptsiooni väljatöötamist ja rakendamist, mis aitaks üld-, kutse- ja kõrgharidust ning mitteformaalset õpet senisest enam siduda.

Allikas: HTM