Mõeldes Ukrainale
Vaadates ja kuulates seda, mis toimub Ukrainas, ei saa mitte kuidagi jääda ükskõikseks. See on lihtsalt nii ebareaalne, õudne ja õõvastav, et pole sõnu. Kuidas naised sünnitavad ja hoolitsevad oma beebide eest ebainimlikes tingimustes metroojaamades. Kuidas lapsed ja terved pered on jäänud koduta. Kuidas mehed langevad, relv käes, sõjas. Sõjas – tänapäeval … Kuidas on see võimalik, et üks käputäis tegelasi, kellele võim (või midagi veel hullemat) on pähe löönud, tahab maailmale midagi tõestada? Mida?
Kummaline, et nad ei mõista, et tõstes relva ukraina rahva vastu, tõstavad nad relva ka vene rahva, Euroopa ja kogu maailma ning sealtkaudu ka iseenda vastu. See on lihtsalt nii madal ja argpükslik – upitada ennast tuhandete inimeste elude arvelt, hävitades haiglaid, lasteaedu, koole …
Hea Eesti rahvas, suur tänu et hoolite! „Maailm on muutunud!“ ütles meie väikese riigi president. Kõik, mis oli veel nädal tagasi iseenesestmõistetav, ei ole seda enam. Mõelge, kas need pisimured, mis meid häirisid – et lumi on kusagil lükkamata, paar tundi puudub elekter, internet või et poodi ei saa ilma maskita jne –, on ikka muretsemist väärt? Kas vabadus ja vaba riik on iseenesestmõistetavad?
Arvan et pea igal eestlasel on mõni tuttav, kes Ukrainaga lähedalt seotud. Kogu see sõda on nii kohutav, et tahaks nutta. Meil käib lasteaias mitmeid Ukraina perede lapsi. Oleme välja selgitamas nende vajadusi ja soovime abistada nii, kuidas saame. Kas või psühholoogilist abi pakkudes. Meie Alavere lasteaeda renoveerisid mõni aasta tagasi Ukraina ehitajad. Olid toredad ja abivalmis mehed. Ma ei tea, mis on neist saanud. Võimalik, et võitlevad, relv käes, oma riigi vabaduse ja kodu eest.
Olen kolme poja ema ega kujuta ette, mida tunnevad need emad (mitte ainult Ukrainas, vaid ka Venemaal), kelle pojad on langenud selles mõttetus sõjas. See on nii kurb ja ebaõiglane! Olgem tänulikud, kui meie lähedastega on kõik hästi, kui meil on kodu, töö ja kõht täis. Armsad sõbrad, hoidke üksteist, oma lapsi ja lapselapsi, kaasasid, vanemaid, vanavanemaid, sõpru ja kolleege …
Olen mõtetes Ukraina rahvaga.
Kas oled juba oma toetuse teele pannud? Mina tegin seda ja tahaks niiväga veel kuidagi abiks olla.
Hoia jumal Ukrainat!
Hoia jumal Eestit!
Hoia jumal maailma!
Vaata ka https://www.facebook.com/edamai.tammiste
Sõjapõgenikud lahendavad meie – mugavusinimeste – eest teisegi suure probleemi. Nad on tunnelites ja raudteel tuhandete kaupa ninapidi koos, Covid 19 vastastikuseid ülekandeid on nii palju, et sellest miljonilt miljonile ülekandest võrsub lõpuks selline viirusevorm, mis ei ole enam endiste taoliselt tappev. Keda tabas tappev viirusevorm või kes on mingis mõttes haigusealtim, see sureb teiste sõjakoleduste hulka vähemärgatavalt ära ning alles jäävad kerge viirusega (mis asendab elusvaktsiini!) “kaitsepoogitud” inimesed.
Kuid mõtleme ka suurlinnade elanike hügieenitingimuste peale, kui elektrivarustus ja veevärk katkevad. See toob haiguste läbi rohkem sõjakaotusi kui pommid. Kõik need kaotused saavad ukrainlased. Vene rahvas jääb sellest ebasümmeetriliselt ilma.
Sõjast lastele rääkides räägitagu sellest!