Mõistus ei tule lapsele mitte iseenesest pähe, nagu hambad suhu kasvavad. Mihkel Kampmaa 155

Mihkel Kampmaa pühendas oma elu ja töö eesti keelele ja eesti koolile. Kogu Kampmaa pedagoogiline pärand on sündinud praktilise koolitöö kõrvalt, ent eelkõige sellesama töö vajadustest.

Mihkel Kampmaa (1936. aastani Kampmann) on Pärnumaalt Sauga vallast pärit eesti „eraõpetlane, kooli- ja kirjamees“ (V. Birk), „eesti olulisimaid kirjandusuurijaid, kirjandusloolane, pedagoog ja koolikirjanduse koostaja“ (M. Hennoste), „kirjandusloolane, koolikirjanik ja pedagoog“ (R. Veidemann). Heal lapsel mitu nime, ütleb vanasõna. Ja tegijal mitu ametit. 

Mitmekülgse mehe koolikirjanduse pärand on Kampmaa-uurija Vaike Birgi järgi 92 raamatut ja üle 400 artikli. Näiteks „Loogika õpetus“ (1895), milles öeldakse: „Iga terwe inimese sõnad ja teod peawad mõtlemise põhjal seisma, mõtlemisest juhitud saama, muidu ei ole neil wäärtust.“ Või „Eestlase iseloom ja laad” (1902), kus autor ütleb eestlaste arvukate seltside kohta, et laul, mäng või karskustegevus on vaid vahendid „ühe teise kõrgema ühise eesmärgi kättesaamiseks, mida üleüldiseks rahwa-hariduseks nimetame. Selle wiimse eesmärgi poole ruttawad otsekoheselt koolid, sinna tõttawad ajalehed ja kirjandus üleüldse, sinna poole peawad ka seltside püüded … pöördud olema.“

20. sajandi algul kujunes Mihkel Kampmaast „selle aja ainus oluline kirjanduslookirjutaja“ ja tema peateoseks peetud „Eesti kirjandusloo peajooned“ I–IV (1912, 1913, 1923, 1936) on tollal „ainus akadeemilist mõõtu raamat“. (T. Hennoste)

Autor ise väidab I osa sissejuhatuses, et „käesolew kirjanduselugu … on kõige pealt Eesti perekondadele ja õppiwale noore soole pühendatud. Sellest olenebki kirjatöö laad. Aineid tuli nõnda wälja walida ja käsitada, et lugeja neist kerge waewaga selge ülewaate saaks, et raamatu sisu teda lugema meelitaks ja kirjanduse kohta huwi ärataks.“ 

Kirjandusharidus koolis

Praegu pole meil kahjuks ühtegi sellist eesti kirjanduslugu käsitlevat raamatut või sarja, mis oleks mõeldud laiale lugejaskonnale, ent mida saaks targa õpetaja juhendamisel ka koolis kasutada. Gümnaasiumi õppevara seast leiab siiski kolm saledapoolset väljaannet, mida aga täiskasvanud lugemishuvi äratamiseks ilmselt ei kasuta. Need on „Eesti vanem kirjandus“, „XX sajandi I poole eesti kirjandus“ ja „Uuem eesti kirjandus“. 

Hea seegi, aga … Eesti Vabariigi üldhariduskooli riiklikes õppekavades pole endiselt ühtegi eesti kirjanduse kursust – ei põhikoolis ega gümnaasiumis. Kõnelemata eesti kultuuriloo kursusest kas või valikainena. 

Carl Robert Jakobsoni „Kooli lugemise raamatuga“ (1867–1876, 40 a jooksul 15 trükki) alanud kirjandusharidus eesti koolis jätkus 20. sajandi esimestel kümnenditel just Mihkel Kampmaa koostatud „Kooli lugemisraamatu I–II“ (1905–1907) ja „Eesti kirjandusloo peajoonte“ toel. Rein Veidemann on veendunud, et kirjandusteadvuse „sünnikoduks“ ongi kool seal antava kirjandusharidusega. Ent ta lisab: „Sidusat ning teljestatud kirjandusõpet viljeldakse minu kogemuse kohaselt eesti koolis õpetajate endi heast tahtest. Kirjandustunnid on kokku kuivanud, kirjandikirjutamise traditsioon minevikku vajunud. Kirjandushariduse keset iseloomustab modernismi- ja tõejärgses vabadustuhinas tähenduslik paljusus. Missugused on need teosed, mille üle koos suudetakse veel arutleda? Igaühel on oma kirjandus.“ 

Jagatud lugemiskogemus aga aitab jõuda ühiste arusaamadeni, saada rikkamaks nii emotsionaalselt kui teadmiste poolest. See on ju seesama „rahva-haridus“, millest Kampmaagi kõneles – miks arvatakse, et seda pole enam tarvis? Kaotame kirjanduse, kodutööd, eksamidki, jalutame vaid koolist läbi … Kuhu? 

Karl August Hermann ütles vajaduse kohta eesti kirjandust tunda oma „Eesti kirjanduse ajaloo“ (1898) eessõnas: „Esimest korda ilmub siin Eesti kirjanduse ajalugu kõigile kirjanduse sõpradele. Seni ei ole ühes koos weel keegi sellest kirjutanud, kuid seda on hädasti waja, sest just kirjandus on ühe rahwa waatekuju, millest waimuhariduse käik selgemini näha on, kui muude asjade abil.“

Hermann oli oma aktiivsuse tipul, tuntusest ja tunnustusest meelitatud ning ei soovinud Mihkel Kampmaad, iseõppijat, aga siiski konkurenti enda kõrval näha. Ta ütleb koguni tigedalt, et „oma uurimust puudulise töö tarvis pruukida mina ei luba“. Ometi ei olnud Kampmaa kirjanduslugu „puuduline“, seda pidi lõpuks tunnistama ka kriitikanooli pildunud Friedebert Tuglas, kes hindas Kampmaa töövõime „tohutuks, ettekujutamatuks“. 

Koolimees ja autor

Küllap vajanuks „… peajoonte“ mahukas materjal ehk veelgi tihedamat sõelumist, viite- ja faktikontrolli, ent Kampmanni raamatute aegne kirjandusharidus oli siiski seostatud ning süsteemne, teosed ise aktsepteeritud ning kasutusel veel aastakümnetegi pärast. Gustav Suitsu sõnul on kõnealune raamat, kuigi autor pole seda ette kandnud ülikoolis, vaid keskkoolis …, sillutanud ülikooliski „üldhariduse ja teaduse vahemaid“.

Kui „Kirjandusloo peajoontega“ oleks kõik justkui hästi – teatakse ja mäletatakse kuigivõrd –, siis Kampmaa kui koolimehe ja õppekirjanduse autori kõige südamelähedasemal valdkonnal – emakeeleõpetusel – nii hästi pole läinud. Juubelikirjutistes ja -kogumikes on tema sulest ilmunud ning koolis laia kasutust leidnud õpikutel peatutud, neid lähemaltki tutvustatud ning analüüsitud, aga kõige selle küljes on kahjuks kampaanialikkuse maik. 

Aeg-ajalt kohtab üliõpilastööde viidete seas mõnda Kampmanni kirjet, ent kaheldav on, kas tema pedagoogilise pärandiga osatakse või tahetakse midagi peale hakata peale tsitaadi sobitamise oma kirjatöösse. Õhinal räägitakse aga „uutest asjadest“, „innovaatilistest lähenemistest“, nimetades küll vaateõpetust ja mõtlemise arendamist, küll lapsekesksust ja üldõpetust, küll õpetaja autonoomiat ja loovust. Kui oleks loetud Kampmaa töid, võiks esiteks kõike seda sealt leida ja teiseks saaks siis ehk rääkida hoopis eesti kooli järjepidevast arengust. 

Kampmaad kui didaktikut ja metoodikut teatakse praegu veelgi vähem. Oma pedagoogilised seisukohad avaldas Kampmaa raamatus „Didaktika põhijooned“ (1932). Raamatut tutvustades on koolimees öelnud: „Olles üle kümne aasta Tartu õpetajateseminari didaktikaõpetaja ja ühtlasi õpilaste praktikatundide juhataja koduloo ja emakeele alal, sain veendumuse, et häid õpetajaid ei saa ette valmistada sügavama ja põhjalikuma teoreetilise orientatsioonita. Nii ei oleks ühelgi õpetajal ülearune pöörduda aeg-ajalt õppeteooria juurde tagasi. /—/ Ei ole õige, et andeline inimene võiks intuitiivselt tabada parima õppeviisi, sest ta ei tea, kuidas kõige lühema aja ja väiksema vaevaga võiks jõuda sihile. Õpetajale on psühholoogiliselt ja loogiliselt põhjendatud didaktilised tähised ta kutseline eriteadus, milles ta leiab oma tegevuse sügavuse.“

Juba varem olid ilmunud ja poolehoidvat ning innukat kasutust leidnud „Kodumaatundmise õpewiis“ (1917) ja „Eesti keele õpewiis“ (1918). Kampmaa ise on kahte viimast tagasihoidlikult nimetanud käsiraamatuks, ent neis on palju enam kui vaid metoodika, nagu praegustes kirjutistes tavatsetakse määratleda. 

Kogu Kampmaa pedagoogiline pärand on sündinud praktilise koolitöö kõrvalt, ent eelkõige sellesama töö vajadustest. Seetõttu on äärmiselt kahetsusväärne, et näiteks tema lugemikud kui oma ajas väga kaasaegsed ja didaktiliselt meisterliku ning eesti kultuurist lähtuva sisuvalikuga õppevara pole praegu eesti keele õpetajate põhikoolituse tuumtekstide seas. Või miks neid pole uuesti ja kommenteeritult välja antud, et Digaris eksponeerimise kõrval oleks võimalus neid ka käes hoida? 

Õnneks saame käes hoida Urve Läänemetsa 2013. a ilmunud „Didactica minima’t”, aga see on üks teine raamat ja Kampmaa didaktikat unustusest ei päästa. Kohane on küsida, mis aastanumbrit võiks kanda 21. sajandi eesti kooli jaoks kirjutatud emakeele didaktika.

Õppekunst ei ole šabloon

Taasiseseisvunud Eestis pole seni jaksatud süstemaatiliselt ja professionaalselt uurida meie hariduslugu. Ikka pole taibatud, et sellel materjalil pole „parim enne“ tähtaega, vaid et see on meie, st Eesti varandus. Miks? Liiga raske? Vanamoodne? Lugege Kampmaad, sealt saate abi. Kui ei loe, ei märka muidugi ka tema hoiatust mitte jäljendada orjameelselt võõraid eeskujusid. Wiedemanni keeleauhinnaga pärjatud Viivi Maanso on Kampmaast kui tänamatult kõrvale jäetud „kirjaseadmise õpetajast“ kirjutades öelnud, et „kui me alati eitaksime kõikjal ja kõike, mis enne meid või meist kaugel tehtud, suudaksime korda saata õige vähe“. 

Kordasaatmisi tuleb aga igaühel, kes õpetajaameti valinud, mõõta oma harituse ja oma töö tulemuslikkusega. Kampmaa on veendunud: „Kes keelt õpetab, peab teadma, mis keel on.“ Ta on veendunud ka selles, et õpetaja peab olema haritud inimene, kes „oma tervete ja tublide mõtete üle vabalt valitseks. Mida enesel ei ole, seda ei saa ju teistele pakkuda.“ („Eesti keele õpewiis“) 

„On suur vahe õppekäsitöölise ja õppekunstniku vahel. Kuna esimene didaktiliste skeemide varal õppevara õpilasele edasi annab, muudab teine selle õppevara elavaks kujuks, vallates ka õppeviise ja õpilase hinge. Õppekunst ei ole šabloon, vaid individuaalne mitmekülgsus. Ta pole piirita vabadus, vaid kindel korrapärasus.“ 

Kampmaa lisab: „Õpetaja ei peaks meetodit käsitlema nagu tööline masinat. /—/ Hooletule ja vaimutule õpetajale ei aitaks parimgi meetod palju. See viiks ta küll teatavate väliste võtete kätteharjutusele, kuid ei teeks temast veel õppemeistrit ja loovat õppekunstnikku.“ („Didaktika põhijooned“)

Mihkel Kampmaast ja tema lahkelt meile tarvitada antud varandusest võiks kirjutada monograafiaid – see oleks arukas viis seda varandust kasutada. Ehk jaguks mõistust ja tahtmist see varandus ka tänapäevaga siduda ning emakeeleõpetuse tervikusse põimida. Siis saaksid praegusedki õpetajad ja õpetajate õpetajad juurelda, millele nende elutöö võiks pühendatud olla. Kampmaa oma oli pühendatud eesti keelele ja eesti koolile.

Mihkel Kampmaa (1867–1943) sai köstri-kooliõpetaja kutse Valga õpetajate seminaris ja sooritas mõni aeg hiljem ka koduõpetaja kutseeksami. Ta on töötanud eri paigus õpetaja, köstri, koolijuhataja, organisti ja ajalehe toimetajana, lugenud loenguid kursustel, õpetanud didaktikat ja metoodikat Tartu õpetajate seminaris, osalenud mitme seltsi töös ja teinud veel palju muud. 19. sajandi lõpule ja 20. sajandi alguskümnenditele iseloomuliku haritlase-universaali sünnist täitub 28. märtsil 155 aastat.