Õpetajad laadisid vaheajal patareisid õppides
Teadushariduse kogukonna Scientix eestvõttel Tartu Tamme Gümnaasiumis toimunud kahepäevane konverents „Loodusteadused meie sees ja ümber“ keskendus inimese, Maa ja keskkonna tervisele.
Konverentsi teemad hõlmasid STEAM-valdkondi: matemaatikat, loodusteadusi, tehnoloogiat, inseneeriat, kunste ja nende ühisosa. Ligi paarisaja õpetaja ette astus nelikümmend teadlast, kes aktuaalsete teemakäsitluste kaudu andsid õpetajatele uusi teadmisi, mida hiljem koolitunnis rakendada.
Ajastule omaselt tuli juttu ka koroonapandeemiast, mis on meie elu pea peale pööranud, kuid toonud teravalt esile ka statistilise kirjaoskuse olulisuse.
„Graafikuid uurides võikski kogu aasta koolitunnid täita, andmeuputus on nii suur,“ sõnas matemaatilise statistika professor Krista Fischer. Kuid on oluline, et esitatavaid andmeid ja arve mõistetaks ja osataks kriitiliselt hinnata. Elementaarse statistilise kirjaoskuse saavutamiseks on võimalik palju ära teha matemaatikatundides.
Õpetaja võib ka ise sattuda algul segadusse, otsides viise, kuidas koolilapsele neid teemasid selgitada. Krista Fischer tõigi näiteid, millega võiks „koroonamatemaatika“ tundides tegelda.
Üks variant on alustada küsimuste esitamisega. Näiteks, milline on olukord Eestis, Tartus, õpilase vanusegrupis, kas see on muutunud võrreldes eelmise nädala, kuu või aastaga. Või siis nakatunute arvud − kui palju on seal juhust ja kui palju seaduspära.
Tundides saab ühiselt jõuda ka valeväidete kummutamiseni.
Loengutele lisaks toimusid mõlemal päeval töötoad, kus arutleti toiduraiskamise, mikroobide, vaktsiinide, dopingu, teaduseetika, kosmoseuuringute ja paljude muude teemade üle. Töötube viisid lisaks teadlastele-ekspertidele läbi ka õpetajad.
Tartu Tamme Gümnaasiumi bioloogiaõpetaja Aivar Meldre oli keerulised viroloogiateemad peitnud moodsasse põgenemistuppa. Osalejatel tuli silmitsi seista stsenaariumiga: ZBD-viiruse pandeemia ja elavad surnud on maailma vallutanud ja peab nuputama, kuidas viirus nakatab ja milline näeb välja viiruse kahjustatud rakk võrreldes tervega. Et inimkonda päästa, tuli üles leida ka vaktsiini prototüüp.
Meldre oli põgenemistuba läbi viima kutsunud oma õpilased.
„Noorte tähelepanu võitmiseks peab ju nahast välja pugema. Põgenemistuba on üks viis, kuidas õpetada viirustest aru saama,“ selgitas Meldre. „Õpetajad saavad esmalt ise proovida. Oma koolis ei saa nad siiski hakata kohe sama tegema, sest vaja on erivahendeid, aga saaksin soovijatele komplekti laenutada. Pigem oligi põgenemistuba inspireerimaks, kuidas mängu kaudu õpetada. Seitsmenda klassi õpilased, kes pole veel viroloogiat õppinud, on põgenemistoast 22 minutiga välja saanud. Õpetajad võivad üle mõelda ega pruugi sama kiiresti jõuda.“
Aivar Meldrele jäi eriti meelde Tartu Ülikooli teadurite Uku Haljasoru ja Erik Abneri ettekanne – kuidas kriiside keskel teadlasena mitte hulluks minna. Teadlased rääkisid sotsiaalsest vastutusest, aga ka sellest, kuidas kiiretel aegadel oma patareisid laadida. Kui oled väsinud ja läbi põlenud, siis võib teha kannapöörde, uus asi aitab värskendada, soovitasid teadlased ka õpetajaile.
Tartu Tamme Gümnaasiumi bioloogiaõpetaja Urmas Tokko, konverentsi üks korraldajaist, kirjutas endale üles mõttejupikesi, kuidas õpilasi inspireerida. Näiteks võib teha bioloogiatunnis vahel hoopis tekstianalüüsi ja kasutada küsimustele vastamiseks sedasama Slido keskkonda, mida kasutati konverentsil. Õpilastel võib lasta tunnis jagada ka infot, mida nemad oma kanalitest hangivad.
Aivar Meldre lubas aga üllatada õpilasi mõne sama kelmika küsimusega, nagu esitas ajakirjandusuuringute teadur Marju Himma-Kadakas auditooriumile: kas kuumutades kaob hõõgveinist alkohol.
„Küsin, kas sebral on valged triibud mustal või vastupidi. Ma tean vastust, see on geneetikaga seotud,“ muheles Meldre.
„Teadlaste esinemisviisist ja publiku köitmise oskusest annab õpetajail õppida,“ märkis Tokko kokkuvõtteks. „Osalejaid oli palju. Tore oli inimestega taas näost näkku kohtuda ning näha, et „fossiilid“ on endiselt rivis.“