Õpetajad on õnnelikud, kui neid märgatakse
8. oktoobril leiab aset kümnes aasta õpetaja gala.
Kuidas on läinud varasematel laureaatidel?
Seekord vastab Õpetajate Lehe küsimustele Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpetaja Katrin Soika, kes pälvis 2016. aastal aasta gümnaasiumiõpetaja tiitli.
Mida see tunnustus teile tähendas?
Aasta gümnaasiumiõpetaja tiitel 2016. a oli mulle suur üllatus. Mõni aasta varem olin terviseprobleemide tõttu mõelnud, kas jätkata intensiivselt õpetamisega või mitte. Olin tunnustusest väga meelitatud.
Meil on palju õpetajaid, kes panustavad töösse rohkem kui vaja. Näen seda enda perekonnast, kus minu arvates väärivad kõik aasta õpetaja tiitlit. Nii nagu õpilasedki on õnnelikud, kui õpetaja neid kiidab, tunnevad õpetajad rahulolu, kui nende panust märgatakse.
Tunnustuse saamisel olin üllatunud ka sellest, et minu eest osati seda hästi varjata. Kui nägin Karl Vilhelm Valterit laval, siis mõistsin, et ta on seal minu pärast. Samas oli peas küsimus: „Kuidas sa suutsid seda minu eest nii hästi varjata?“
Kuidas on pärast läinud?
Pärast 2016. aastat olen proovinud ennast edasi arendada – tegevust on olnud väga palju. Eelmisel aastal kaitsesin doktoritöö, mis aitas mõista, et hindamine on väga keerukas protsess. Ma ei adunud seda esimestel tööaastatel, mil õpilase hindamine tundus väga lihtne ja vajalik. Mida suuremaks kasvavad minu enda lapsed, mida rohkem loen materjale hindamisest ja jälgin õppimise protsessi õpetajana, seda enam mõistan, et hindamisega kaasneb nüansse, mis tekitavad küsimusi selle rakendamise korrektsusest ja tulemuste tõlgendamise võimalustest.
Igal aastal pakub väljakutset õpilaste ettevalmistamine olümpiaadideks, viktoriinideks, aga ka eksamiteks välismaa ülikoolidesse astumisel. Olen rõõmus, kui minu õpilased mõistavad keemilisi protsesse, mis mulle õpilasena olid mõistetamatud. Samuti näen üha enam, et keemiast huvitatud omandavad suurepäraselt teadmisi, kui neil on eesmärk mõnel võistlusel osaleda.
Õpilased on valmis olema konsultatsioonides isegi nädalavahetustel ja õhtuti pärast kooli, nad koguni unustavad, et esialgne eesmärk oli olümpiaadil osalemine, nad tahavad lihtsalt saada veel täpsemalt teada, miks mõni protsess toimub.
Olen rõõmus, kui minu õpilased seovad enda tuleviku loodusteaduslike ainetega. Eriti hea meel on mul nende õpilaste üle, kes otsustavad valida õpetajaameti – ei ole vahet, kas loodusteadustes või teistes distsipliinides. Olen kogenud, et mitmed endised õpilased on suurepärased õpetajad, ning tunnen end lapsevanemana turvaliselt ja tänulikult, kui nad minu enda lastega tegelevad.
2016. aastat lisandus keemiadidaktiku roll Tallinna Ülikoolis. See töö on samuti väga põnev ja arendav. Keemiaõpetajaks õppijaid ei ole küll palju, kuid need üliõpilased, kellega olen viimastel aastatel kokku puutunud, on väga positiivsed, empaatiavõimelised ning enesearendamisele suunatud inimesed. Olen märganud, et pea pooled üliõpilasest on minuga üheealised ehk teise ringi üliõpilased, kes enda sõnade kohaselt soovivad nüüd ühiskonnale midagi tagasi anda.
Kuna õpe toimub peamiselt kolmel päeval nädalas, on päevad mõnikord pikad. Teatud hetkel muutub kursus nagu salajaseks kohtumispaigaks, mis mõjub teraapiliselt nii mulle kui üliõpilastele.
Mis on praegu teoksil?
Viimaste aastate üks põnevamaid väljakutseid on olnud Futuclassi loodud virtuaalreaalsuse õpimängude katsetamine keemiatundide läbiviimisel. See on maailm, mida pole varem kogenud. Maailm, mis on ahvatlev, kuid vajab ka uurimist. Kuidas kasutada mänge klassitunnis, kus on korraga 32 õpilast ja prille ainult 11? Kuidas mängud mõjutavad õpilaste keemiapõhiseid teadmisi? On näha, et õpiärevust nad vähendavad, aga milline mõju on virtuaalreaalsusest saadaval informatsioonil õpilase teadmiste süstematiseerimisele. Põnevaid küsimusi on veel palju.
Samuti proovin aidata leida võimalusi, kuidas panustada rohkem õpetajakutse populariseerimisse, kuidas teha keemiateadmisi kergemini mõistetavaks, nii et nad ei pärsiks ainealase sisu mõtestamist.
Olen kindel, et keemiaõpetajal ei jää vajaka põnevate eesmärkide seadmise võimalustest – uued eksperimendid, meetodid jne. Oleks vaid aega.
Millest unistate?
Unistusi on väga-väga palju.
Tööalaselt unistan sellest, et kõik minu õpilased tahaksid õppida. Soovin, et kõikides koolides oleks piisavalt loodusteaduslike probleemide lahendamist võimaldavaid vahendeid ja reagente. Unistan, et üliõpilastel, kes õpivad loodusteaduslike ainete õpetajateks, oleks riigi loodud stipendium ning nad ei peaks töötama täiskoormusel. Muidugi unistan sellest, et õpetajate palk oleks selline, et keegi ei loobuks raha pärast soovist olla õpetaja. Ka ülikoolides võiks leiduda rohkem inimesi, kes soovivad õpetada tulevasi õpetajaid.
Arvan, et igapäevaeluga seotud unistus on mul sama mis suurel osal Eestis elavatel inimestel. Soovin, et meil ei oleks tahtmist üksteisele ära teha, et ei peaks tundma ärevust sellepärast, mis toimub Ukrainas, ning muretsema Eesti hariduse ja tuleviku pärast.
Mida tahate koolirahvale ja hariduse valdkonna üle otsustajatele südamele panna?
Viimased aastad on olnud koolirahvale väga keerukad ja kriisid on põhjustanud probleeme. Näen, kuidas õpetajad mõtlevad: „Enam lihtsalt ei jõua!“ Olen paaril korral seda isegi tunnetanud. Loodan, et leitakse võimalus, kuidas tagada õpetajatele aega väljapuhkamiseks. Soovin, et me ei muudaks midagi lihtsalt muutmise pärast ‒ kõik tehtavad muutused peavad olema põhjendatud.
Jah, eriti õnnelikud on Eesti 16000 õpetajat palgapäeval! Nii tore on ikka populistlik üritus nagu aasta õpetaja gala, kus jagatakse pisut raha üksikutele, aga õpetaja palga pärast peaks ikka piinlik olema. Siim Kallas just imestas, miks me ei näe ennast lääne osana (Postimees, 24. märts 2022). Mis siin imestada! Hariduses, eriti selles, kuidas väärtustatakse haridustöötajaid, oleme ikka nii ida, kui saab olla.