Otsa-kooli algusaastatele mõeldes: Õpetaja Anti Margustel oli eriline huumorisoon

Helilooja Anti Marguste (1931–2016) oli väga nõudlik õpetaja, ilmselt just seetõttu meenutavad Otsa-kooli kõikide erialade lõpetajad teda suure tänutundega.

Konservatooriumist 1954. aastal eraldunud Tallinna Muusikakooli (Georg Otsa nim Muusikakooli) esimene kompositsiooniõpetaja oli värskelt Moskva konservatooriumi lõpetanud Veljo Tormis, kelle õpilasteks olid vaid mõni aasta nooremad Arvo Pärt ja Kuldar Sink. Kui Tormis kutsuti 1962. aastal muusikakeskkooli, tuli tema kohale Otsa-kooli Anti Marguste.

Marguste teekond muusika juurde käis läbi Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI), praeguse nimega Tallinna Tehnikaülikool. Üllatav küll, aga ta lõpetas seal majandusteaduskonna. Alles pärast õpinguid TPI-s astus ta Tallinna konservatooriumi kompositsiooni osakonda, kus tema õpetajateks olid Mart Saar ja Anatoli Garšnek.

Tallinna Muusikakoolis õpetas Marguste ligi 40 aastat. Selle kohta on ta ise öelnud endale omase huumoriga: „Kõik muusikakoolid jäid mul vahele, kohe tuli konservatoorium. Kuna ma polnud muusikakoolis käinud, siis pandi mind neljakümneks aastaks Otsa-kooli õpetajaks. Aga diplomit pole ma sealt siiani saanud.“

Muusikud teavad, et Anti Marguste pani endale ise hüüdnime – Antimees. See sobis talle tõesti hästi, sest ta tegutses Nõukogude-aegsete ametlike nõuete peale vilistades. Samas ei saadud teda ka vaibale kutsuda, sest ta pedagoogiline meetod töötas suurepäraselt. Heliloojana komponeeris ta õpilastele alati ise diktaadid – need ei kordunud kunagi, et neid teistele edasi anda ei saaks. (Selgituseks: diktaat on muusikaline etteütlus, mida õpilastele klaveril ette mängitakse.) 

Need diktaadid ei hoolinud duurist ega mollist ja nendega said esimesel katsel hakkama vaid need, kellel oli absoluutne kuulmine. Õpilasi ei lasknud Marguste klassist enne minema, kui vähemalt üldjoontes oli lugu kirja pandud. „Õppustel raske, lahingus kerge,“ ütles ta tunnist noruspäi lahkuvale õpilasele lohutuseks. Nii oligi – lõpueksami ametlik diktaat tundus Marguste diktaatide kõrval imelihtne ja nii tegid kõik õppurid selle heal tasemel ära.

Haruldane oli, kuidas Marguste 1970. aastate rokipõlvkonda rahvalauluga taltsutas. Otsa-kooliski lehvis tollal roki- ja džässivaim. Kõik õppurid pidid aga käima Marguste rahvaloomingu tundides ja arvestust tegemata ei saanud keegi järgmisele kursusele. 

Ega neid monotoonseid 30-salmilisi runolaule pähe õppida lihtne olnud, seda enam, et sisse ei tohtinud lipsata ühtegi pisiviga. Esimesel katsel said arvestusel läbi vähesed ja tuli minna teisele või isegi kolmandale katsele. Kolmanda-katse-õpilasi võttis ta vastu oma kodus.

Ilmselt oli ta ametlikule hinnetelehele õigel kuupäeval juba „arvestatud“ ära kirjutanud, aga õpilase isiklikku matriklisse sai arvestus kirja alles siis, kui ettenähtud rahvalaulud olid perfektselt pähe õpitud. 

Arvestus käes, asutasin minagi kord kergendusohkega tema juurest lahkuma. Marguste aga peatas mu talle iseloomuliku laia naeratusega ja ütles: „Mul siin puud riita ladumata, ehk asute tööle, siis saate kogeda, kuidas vanade eestlaste töölaulud aitavad tööd kergendada.“ Samal ajal tegi ta aiavärava lahti ja juhatas mu tänavale. Hüvastijätuks lehvitades. Tema ootamatud huumorikäänakud olid tõesti võrratud.

Siinkohal meenuvad Marguste tarkuseterad, mille sügavaimat tähendust hakkasin mõistma alles pärast õpinguid: „Teie ise oletegi rahvalaul!“ ja „Me võime kaevata välja raudrüüsid, aga kui tahame teada, mida inimesed vanasti mõtlesid, tuleb laulda rahvalaule.“

MEENUTUSED

Renate Steinberg:

Anti Margustel oli tõesti väga omapärane huumorisoon. Meenub lugu, mida peaksid mäletama ka teised 1970. aastate klaveriõpilased. Solfedžo tunni lõpus tuli oma diktaat Margustele klassi ees ette näidata. Kui õpilane polnud noodivihikule nime peale kirjutanud, siis küsis Marguste: Kelle vihik see on?“ Õpilane vastas: „Minu vihik.“ Selle vastuse peale kirjutas Marguste suurte rasvaste trükitähtedega vihiku esiküljele: „MINU VIHIK.“ 

Unustamatud on ka Marguste rahvamuusika tunnid, kus tuli kilomeetripikkuseid regivärsse pähe õppida. Igavust me tema tundides tunda ei saanud – iga tund oli iselaadne seiklus!

Raili Sule:

Anti Marguste oli äärmiselt värvikas isiksus ja hea kolleeg, erilise huumorisoonega (võimalik, et mõnedel õpilastel tuli sellest arusaamine hiljem) ja inspireeriv õpetaja ning vaimuka ja humoorika helikeelega looja. Aastatel 1962–2001 õpetas ta Otsa-koolis muusikateoreetilisi aineid, rahvaloomingut ja soovijatele valikainena heliloomingut. Tema klassis alustasid esimeste loomingukatsetustega Erkki-Sven Tüür ja Toivo Tulev. 

Marguste rahvaloomingutunde meenutatakse senini õhkamisega. Meenub üks kooli aastapäev kui saali kogunes arvukalt vilistlasi. Tarvitses Margustel öelda ainult rahvalaulu pealkiri, näiteks „Kosjahobu“, „Millal meie sinna saame“, „Unelaul – äiu-äiu kõssi, kõssi“ jne, kui terve saal rõkkas laulust. 

Vanu kombeid järgides käisid Otsa-kooli õpilased jooksmas marti ja kadrit. Käidi õpetajate kodudes, minugi kodus on käidud mitmel korral. Kooli koridorides kõlasid sageli rahvalaulud. Rahvalaulutundidest sai alguse ansambel Kiigelaulukuuik.

1980. aastad oli väga aktiivne aeg. Paraku tuli 1990-ndail kellelgi pähe rahvalooming õppekavadest ära võtta ja kaotada kui mittevajalik aine. Ega Margustegi selle üle rõõmustanud – ta valutas südant muusikalise emakeele edasikandumise pärast.

Marguste õppis heliloomingut Mart Saare ja Anatoli Garšneki juures, nende käest sai ta kindla suunitluse rahvamuusika mõistmiseks ja kasutamiseks, jõudes regilauluni. Suures osas põhinebki ta helikeel regilaulul, olgu tegemist siis kas suurteoste või väiketeostega. Vokaalmuusikas on ta folkloori kõrval koostanud vaimukaid sõnamänge, näiteks koorilaul „See on Eesti“, mille tekst koosneb Eestimaa kohanimedest. 2009. aasta üldlaulupeol läks see laul ainsana kordamisele.

Aino Merila:

Anti Marguste tuli Tallinna Muusikakooli õpetajaks 1962. aastal, samal aastal kutsus direktor Heino Rannap mindki oma kooli. Olime Anti Margustega Otsa-koolis kolleegid circa 40 aastat. Marguste õpetas teoreetilisi aineid ja rahvaloomingut, mina olin klaverisaatja ning üldklaveri õpetaja. Meid ühendas Margustega suur huvi soome-ugri rahvaste muusika vastu, käisime koos ka soome-ugri folklooripäevadel. Esimene soome-ugri rahvaste maailmakongress toimus 1992. aastal Sõktõvkaris, kus võeti vastu deklaratsioon, milles on öeldud: „Soome-ugri rahvaste maailmakongress on foorum, mis on sõltumatu valitsustest ja poliitilistest parteidest.“  

1999. aastal ilmus trükist minu koostatud klaveriõpik „Soome-ugri hõimumustrid klaverile“, mis tuli esitlusele IX fennougristide kongressil Tartus 2000. aastal. Järgmisel aastal oli klaverialbumi esitlus koos kontserdiga Uue Kunsti Muuseumis Pärnus, kuhu sõitis kohale ka Anti Marguste, tuues endaga kaasa meie Otsa-kooli kolleege. 

Pärnu publiku seas oli ka Amandus Adamsoni tütar Maria Maddalena Carlsson, kellega olin tutvunud eelmisel päeval, kui ma muuseumi saalis proovi tegin. Ta jäi mu klaverimängu kuulama ja tuli siis minuga vestlema. Tuli välja, et temagi oli soome-ugri rahvalauludest sügavalt huvitatud, ja nii tuli ta järgmisel päeval ka kontserdile.

Klaveriõpikus „Soome-ugri hõimumustrid“ on klaveriseadeid 160 leheküljel. Seadete autoriteks on Anti Marguste kõrval ka Otsa-kooli kunagine õpetaja, helilooja Olev Sau, mari rahvusest helilooja Andrei Ešpai, ungari helilooja Béla Bartók ja Aino Merila. Klaverialbumi toimetas rahvaluuleteadlane Ingrid Rüütel.

Anti Marguste tegi õpiku jaoks erinevate soome-ugri rahvaste laulude seadeid ühelt poolt arhailises võtmes, teiselt poolt kaasaegses puht margustelikus helikeeles. Need on tõelise inspiratsiooniga kirjutatud huvitavad lood. Klaveriõpik „Soome-ugri hõimumustrid klaverile“ on mõeldud muusikakoolide algklassiõpilastele huvi äratamiseks meie muusikalise emakeele vastu.