Põhikooli eksamitest ja helgest tulevikust 

25. märts 2022 Urve Läänemets haridusekspert - 4 kommentaari
urve läänemets
Urve Läänemets.

Elame juba hulk aastaid nn tõejärgses ühiskonnas, kus alternatiivsete ja uute tõdede esitamine on igapäevane ja Eestis laialt kasutatav. Pole oluline, milline see tõena esitatav arvamus on või millel põhineb. Ja otsuseid, sageli ka üksteisele vastukäivaid, tuleb nagu küllusesarvest. 

Koroonaga seotud käsulauad stiilis „koolid kinni – koolid lahti“ on ehk kuidagi mõistetavad, sest keegi haiguse levikut täpselt prognoosida ei osanud. Samas pole otsus „suvelaagris suure raha ja kolme päevaga õpilüngad likvideerida ning õpimotivatsioon luua“ tõsiseltvõetav. Tegemist on ju suutmatusega probleemi mõista ja sellega sisuliselt tegelda, kõnelemata raha ratsionaalsest kasutamisest. 

Näiteks veebiõppevara ostmiseks andis ministeerium 2021. aastal iga õpilase kohta 10 eurot, millest jätkus kolmeks kuuks. Edasi pidid seda ostma kohalikud omavalitsused. 2022. aastaks polegi raha leitud. Suvelaagritele aga eraldati 2021. aastal 7 miljonit. Kes pisutki rehkendada mõistab, saab aru, milles asi. 

Iga uuendus pole reform

Paraku on järjekordne otsus – põhikooli lõpetamise ja eksamite kohta – väheefektiivsest rahakülvamisest ohtlikum. Kes ja millega suudaks seda professionaalselt põhjendada ja pisutki võimalikke tagajärgi prognoosida?

Kas keegi mõtleb, milline on selle otsuse lähiperspektiiv, keskpikk ja kaugem tagajärg nii õppija kui ka hariduskorralduse seisukohalt? Selles küsimuses on ju sõna võetud, ent arvukas ametnikkond kuulab heal juhul asja ära või ehk loeb ka mõne kirjaliku pöördumise läbi, kuid sinna kõik jääbki. Kaasatuse mulje on loodud, HTM-i püsipartneritest MTÜ-d kiidavad enamasti kõik kenasti heaks ja uuendusmeelseks ning üleilmastumisega kooskõlas olevaks.

Eestis on sageli püütud igasuguseid uuendusi teenimatult reformideks nimetada. Hariduspoliitilises erialakirjanduses tähendab reform olulist, haridussüsteemi ümber kujundavat sisulist või koolikorralduslikku muudatust. Selle alus on tavaliselt mingi vajadus – nt reageerida muutunud haridusnõudlusele (vt võõrkeelte õppimise ümberkorraldus Eestis 1992), uued õppekavad (1996), riigieksamite korraldamise algus ühitamaks gümnaasiumi lõpetamist ja ülikooli astumist (1997). Arusaadavalt peavad nii suure tähenduse ja mõjuga reformid olema dokumenteeritud (selgitavad tekstid, mida ja miks ümber korraldatakse) ning legitimeeritud (seaduse või määrusega kinnitatud). Reformi sisu on ka poliitikute arvates siiski alati kandnud eesmärki haridussüsteemi arendada ja parendada.

Enne eksamite teema juurde jõudmist oli ka Eestis pikka aega arutusel kodutööde vähendamise või lausa ärakaotamise küsimus. Ometigi on kodutööd tunnis õpitu kinnistamiseks ja need näitavad, kas õpilased on tunnis õpitavat mõistnud ja suudavad uut teadmist iseseisvalt kasutada. Kui terve pere peab lapsega koos õppima, on midagi valesti, sageli pole ka õpetaja kodutööd ehk piisavalt ette valmistanud. Aga nii õppijad, lastevanemad kui ka riik peavad teadma ja tahavad teada, kas õppimiseks seatud eesmärgid on saavutatud ja kas haridussüsteem töötab kulutasuvalt. 

Miks ma nii palju rahast ja haridusökonoomikast räägin? Sellepärast et raha on ainus teema, millest aru saadakse, aga mõelda tuleks rahvahariduse tähendusele laiemalt. Ükski ühiskond ei saa endale lubada napi üldharidusega inimesi, kes oma eluga iseseisvalt toime ei tule ja pidevalt riigi toetusi ootavad. Paraku ka kasutavad. 

Riikliku hariduskohustuse täitmine maksab üsna palju. Sarnaselt paljude teiste riikidega on Eestis hariduskohustus lõpetada põhikooli üheksa klassi vähemalt 17. eluaastaks. Kindlasti on vaja teada, kas ja kuidas seda täidetakse: kas on jõutud põhikooli riiklikus õppekavas sätestatud õpitulemusteni. Selle kohustuse täitmist rahastab riik ja iga kodanik peaks oma riiki nii palju austama, et ta vähemalt põhikooli rahuldavate tulemustega lõpetab. Kui loobume põhikooli eksamitest ja seome nende tulemused lahti kooli lõpetamisest, siis me ju enam oma riiklikku kohustust ei täida, hariduse väärtustamisest rääkimata.

Kummaline oli lugeda koolijuht Ain Tõnissoni arvamusest, et ongi väga hea ühitada 9. klassi lõpueksamid ja gümnaasiumisse vastuvõtt. Kuidas saab pelk eksamilkäik olla gümnaasiumiõpingute alus? Vaevalt võtab mõni gümnaasium vastu ühe punkti või protsendiga, lisaks ehk veel ka mõne puudulikuga 9. klassi lõpetanu. Kui eksamid ja hinded polegi enam kooli lõpetamiseks vajalikud, siis mis kvaliteediga on omandatud põhiharidus? Kas ainult rõõm ja õnn, hoolimata kurbi tulemusi näitavast tunnistusest?

Üllatav on seegi, et ülikoolid pole eksamite kohta sõna võtnud. Hariduse järjepidevusest, seda tagavast koolikorraldusest, haridusastmete sidususest ei kõnelda ega kirjutata. Ilmselt polegi midagi soovitada rahuloluküsitlustest ja asjatundmatutest intervjuudest koosneva teaduse põhjal.   

Asjatundlikust õpetamisest õhinapõhise rööprähklemiseni

Tegelikult on põhiküsimus hoopis muus. Oleme end igal pool reklaaminud kui maailma kõige targemat ja hariduseusku rahvast. Seda „kaupa“ müüb maailmale spetsiaalselt selleks loodud institutsioon Education Estonia. Asutuse ametnikud räägivad demokraatiast ja õpetaja autonoomiast, koolirõõmust ja rahulolust, aga Eesti õpetajaskonda, hariduse sisu õppekavades ja tegevusi õppeprotsessis on analüüsinud vaid USA teadlane Marc Tucker. Asjatundlikult, sest ta mõistab professionaalina nii konteksti kui koolikultuuri.

Kuidas me oleme nii kaugele jõudnud? See tähendab ju allaandmist ja suutmatust põhikool nõuetekohaselt lõpetada. Tegemist oleks nagu kuskil heaks kiidetud allakäigusüsteemiga – igaüks võib põhikoolis mida tahes õpetada, igaüks kirjutab RÕK-i ainekavad omal kombel kooli taseme ettenäitamiseks, igaüks valib erineva õpiku, ollakse rahul igasuguse õpitulemusega, sest õpilane otsustab õppida vaid seda, mis teda näib huvitavat, jne, jne. See loob uskumatult suure mitmekesisuse asjatundlikust ja nõudlikust õpetamisest õhinapõhise rööprähklemise ja meeldiva ajaveetmiseni koos riigi tasutud koolilõunaga. 

Juba 2000. aasta õppekavade maailmaorganisatsiooni konverentsil USA-s küsiti: kui mitmekesine saab mitmekesisus olla, et saaks veel rääkida võrreldavast üldharidusest kas või ühe riigi piires (How diverse can diversity be?). Seda küsitakse senini ja enamasti jõutakse arusaamisele, et noorte põhiharidus (tavaliselt hariduskohustusena!) on eelkõige oma ühiskonnas sotsialiseerumiseks – oma keele, kultuuri, elukeskkonna ja väärtushinnangute tundmaõppimiseks ning omaksvõtmiseks. See loob ühisteadmise ja ühiskonna sidususe, mida ju vähemalt sõnades taotletakse, ja mitte ainult Eestis. 

Taasiseseisvunud Eestis on likvideeritud õpetajaid nõustanud VÕT, teadusuuringuid teinud ja õppekavu/ainekavu arendanud PTUI, samuti HTM-i inspektuur. Oleme vabad ja otsustame kõike ise: ka HTM-i järelevalveosakond loeb vaid pabereid. Sisulist ja professionaalset seiret, mis tegelikult tundides toimub, pole. Ei saa ju direktor ja õppejuht ka kõikide õppeainete didaktikat põhjalikult tunda. Et 2014. aastast on Eesti RÕK-ide arendus pidev (loe: igaüks toimetab oma parema äratundmise järgi!), siis pole raske leida üht peapõhjust, miks nii suur hulk õpilasi just matemaatikaeksamit edukalt sooritada ei suuda. 

Harimatu rahvas on julgeolekurisk

Hariduspoliitika üks põhitõdesid ütleb: detsentraliseeritud õppesisu omandatust pole otstarbekas kontrollida tsentraliseeritud eksamitega. Riiklik ehk ühesugune eksam tähendab, et ka õpetatud on kõigile ühesuguse õppesisu alusel. Hariduskohustust teistmoodi täita ei saagi.

Senini on hariduskohustuse täitmist kontrollitud põhikooli lõpueksamitega. Kuna see vorm fun-ideoloogia pingutust vältivale seltskonnale enam ei sobi, siis küsin hoopiski seda: kes nende „õnnelikega“ edasi tegelema hakkab? Teame ju NEET-noortest (Not in education, employment or training) – nendest, kes ei õpi ega tööta ja keda on hinnanguliselt juba praegu u 23 000. Poliitikud ja sotsioloogid räägivad inimressursist ja selle kvaliteedist, ning see arv näitab, kui palju meil on puuduliku haridusega inimesi. Ja kui põhikoolis ei omandata piisavalt teadmisi-oskusi gümnaasiumis „laia“ matemaatika ja STEM-ainete õppimiseks, siis varsti polegi ülikoolis piisavalt neid, kellest arste või insenere koolitada.

Tark poliitik ei tunne alaväärsuskompleksi ega muutu ka üleolevaks, kui talle pakutakse nutikaid lahendusi. Vast ikka soovitakse, et me tõesti jaksaks edasi olla tark ja tegus rahvas koos oma keele ja kultuuri ning riigiga. Harimatu rahvas on julgeolekurisk, seda on mõistetud kogu maailmas.


4 kommentaari teemale “Põhikooli eksamitest ja helgest tulevikust ”

  1. Henno ütleb:

    Õige jutt. Poliitikute vahel käib võidujooks, kes rohkem latti allapoole oskab lasta. Sobib iga ettekääne. No näiteks Covid või noorte nõrgad närvid.

  2. Viktor Välk ütleb:

    Õnneks satub enesekiitusest tulvil, kuid sisutühjade kirjutiste sekka harva ka neid, millel on jumet, ja mille lugemine ei tekita piinlikkust!
    Enda upitamine on saanud rahvusspordiks juba ammu, eriti hulluks on muutunud olukord seoses Ukraina sündmustega.
    Haridusvallas on juba mitmeid aastaid tagasi käivitatud justkui sotsialistlik võistlus, kes absurdsemaid uuendusi välja mõtleb ja neid reklaamib, peale surub! Samas ei anta aru, kus on sellise rööprähklemise tulu-kulu? Mida absurdsem ja kahjulikum projekt – seda ägedam ja seda saadab ministeeriumipoolne heakskiit!
    Seda kõike saadab ka peavoolumeedias levitatav narratiiv kõige targemast ja hariduse usku olevast rahvast! Samas pean tunnistama, et iga aastaga on põhikooli lõpetanute üldainete tase aina nõrgem ja nõrgem, samuti kehaliste võimete tase.
    Mis oleks üks võimalus meeleparanduseks? Kõigepealt Igasse Eesti kooli klassi konkursi korras parim õpik (üks ja ainukene) ,mille sisukord olekski selle aine rakenduskava! Ja mittevajalik fantaasianarratiiv eemaldada!
    Teiseks, peaksime tunnistama, et meie pole maailma naba! Ja selgitama ka
    üldsusele ja õpilastele, kust on meile tulnud praegu tavapärased laulupeod ja teised kultuuri edendavad tegevused.
    Samuti poleks paha tutvustada üldsusele meie esivanemate elu-olu mitte väga kauges minevikus, ja seda faktipõhiselt, mitte muistendite kaudu! Selleks sobib suurepäraselt Karl Ernst von Baeri doktoritöö aastast 1814,,Eestlaste endeemilistest haigustest.”
    Taunitav peaks ühiskonnas olema ka narratiiv Põhja konnaks olemisest ja ,,über alles” meinstriimi levitamisest, mida agaralt levitati 30 -date aastate Saksamaal. Osadel inimestel, kahjuks mitte paljudel, on meeles need kümned miljonid hukkunud ja purustatud maailm. Aga patsifismist pole ma ammu midagi kuulnud, kui olen sellel teemal paar kommentaari avaldanud, olen paariaks tembeldatud.

  3. Hilja ütleb:

    Mis asi on “detsentraliseeritud õppesisu omandatus”? Meil on väljundipõhine õppe kavandamine ja hindamine, õppija peab saavutama teatud oskused. Näiteks soovime, et õpilane tunneks protsentarvutust ja oskaks seda kasutada arukate finantsotsuste tegemiseks. Millise õppesisu ja -meetodi õpetaja valib selle saavutamiseks, on õpetaja professionaalne vabadus, sest tema tunneb oma õpilasi, nende tausta ja võimeid, oma kooli ja kasutada olevaid ressursse. Eksam ei pea hindama teadmisi, mida on võimalik pähe tuupida. Oskusi sisuliselt hindavad eksamid ja tasemetööd on võimalikud, aga kui nende tulemusel on õiguslikud tagajärjed, siis on sellised testid ühiskonnale kulukad, sest seal on tõlgendamis- ja vaidlemisruumi. Omaette küsimus on, kas sellised eksamid on vajalikud. Jah, me tahame, et võimalikud paljud õpilased liiguksid põhikoolist edasi õppima kutsekooli või gümnasiumisse ja suudaks ka neis edukalt õppida. Kuidas täpselt eksam sellele kaasa aitab? Kui õpilasel on õpiraskused, sotsiaalsed probleemid, vaimse tervise probleemid või motivatsioonipuudus vm, siis tuleb talle viivitamatult pakkuda professionaalset abi ja tuge, mitte hirmutada eksamiga. “Tsentraliseeritud õppesisu” ei lahenda selle lapse probleeme ühelgi viisil.
    Mingit pingutust vältivat fun-ideoloogiat pole olemas, see on müütiline koll. Õppimine peab olema pingutav JA huvitav, need ei ole teineteist välistavad kategooriad.

  4. Peep Leppik ütleb:

    KOLLEEGID!
    Meie “reformide” ja nn kooliuuenduste taga on olematu alusteaduste (arengupsühholoogia, kognitiivne psühholoogia didaktika ja pedagoogikaga) tundmine. Sellele pani aluse infotehnoloogia levik maailmas, millele meil lisandus samal ajal ühiskondliku süsteemi muutus …

    TEADUSEST lähtumisel teame, et väljundipõhise õppe puhul pole alates keskastmest EKSAMITELE alternatiivi, kuid alushariduses toimib ka nn lähima arengu tsoon – laps peab (eriti enne kooli) läbima teatud looduspäraseid PROTSESSE, millede mõju avaldub sageli alles 2-4 aasta pärast. Seepärast eksamid alusharidusse ei sobigi.

    P.S. Kuna läheneb Endel Tulvingu 95-s sünnipäev, siis soovitan ka süveneda veebiloengusse (1.osa) “Inimese kujunemine arukaks olendiks”, kus lühidalt, aga teaduspõhiselt selgitab üks külakoolmeister ARENGU probleeme…

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!