Sõda avab silmad
Eesti haridusfoorumi Facebooki-grupi arutelud on saanud pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse täiesti uue sisu.
Humanitaarabi on teema, mida varem polnud. Aruteludes on selgunud, et paljud haridusinimesed tegutsevad praegu vabatahtlikena ja pakuvad Pagulasabi kaudu sõjapõgenikele ka oma kodu peavarjuks. Aruteludes on tõusnud esikohale muidugi mure laste pärast. Kui mõni aasta tagasi olid mõnedki eestlased sõjapõgenike vastuvõtmise vastu, siis nüüd, kus neid oma silmaga nähakse ja nendega rääkida saadakse, püütakse neid igati aidata. Isegi lapsed viivad joogitaarat kogumispunkti, et kanda saadud raha üle Ukraina abistamiseks.
Sõjatehnikat on sõda Ukrainas meid paremini tundma õpetanud. Kui seni valitses ettekujutus, et kõik aatomipommid sarnanevad Hiroshimale ja Nagasakile heidetutega, siis nüüd teatakse, et on olemas palju võimsamaid ja juba ka pisemaid tuumapomme. Piltlikult öeldes on iga linna ja küla jaoks olemas tema suurusele vastav aatomipomm ja väiksemaid tuumalaenguid saab isegi kahuriga välja lasta. See on muutnud arusaama tuumasõjast oluliselt – tuumasõda on korraga nii lihtsam kui ka kohutavam. Droone tunneme paremini. Ühtlasi näeme fotosid ja videoid sellest, kuidas uued efektiivsemad sõjariistad purustavad Ukrainas linnu ja rebivad tükkideks mitte ainult sõdureid, vaid ka vanureid, naisi ja lapsi.
Majanduse globaalset olemust näeme nüüd palju selgema pilguga. Vene poliitikud hooplesid enne sõda, et Venemaa majandus tuleb toime ilma välisriikide abita ja elab ka kõik majandussanktsioonid üle. Nüüd näeme, et Venemaal, kus Läänest räägitakse ainult kui vaenlasest, on peaaegu kõik tsiviillennukid Läänest liisitud, ja mis on ise ehitatud, on kokku pandud Läänest tellitud detailidest. Näeme, et isegi Venemaal laialdaselt kasutusel olevaid mikrokiipe Elbrus ja Volna toodetakse Taivani saarel ja kui Venemaa sealt neid enam ei saa, siis ei jää seisma mitte ainult Venemaa lennukid ja tööpingid, vaid isegi tolmuimejaid ei saa enam valmistada. Majandus on täielikult globaliseerunud isegi seal, kus seda kõige vähem tahetakse.
Koloss savijalgadel – nii öeldi Venemaa kohta tsaariaja lõpul. Ukraina sõda tuletab selle piltliku väljendi meile taas meelde. Piisab vaid finantssanktsioonidest, kui rubla kurss langeb kivina. Praegust Venemaa armeed on peetud ikka ülivõimsaks ja hirmuäratavaks. Nüüd on selgunud, et see armee on olnud võimas ainult võitluses väikeste riikide ja relvastamata rahvastega.
Venemaa ajaloost oleme saanud terviklikuma pildi. See maa on püüdnud kolm korda demokraatiani jõuda ja iga kord täielikult ebaõnnestunud. 1917. aastal toimus Veebruarirevolutsioon, mille järel asutati Venemaal parlament ja oli juba lootust, et sellest maast saab euroopalik riik. Kuid Lenin leidis, et diktatuur on parem. Pärast Teist maailmasõda oli Hruštšovi sula, Kremli jäine hingus hakkas mahenema ja räägiti inimnäolisest sotsialismist. Siis aga saabus Brežnevi aeg ja kõik külmutati jälle kinni. See oli teine kord. Tuli Gorbatšov ja püüdis taas Venemaad demokraatlikumale teele suunata. Nõukogude Liit lagunes ja õhus oli lootust. Kuid siis sai võimule Putin ja Venemaa langes jälle tagasi diktatuuri. Praeguse Venemaa valitsus valetab veel häbematumalt kui Nõukogude ajal. Miks langeb Venemaa kogu aeg diktatuuri tagasi ja millal tuleb perestroika 2.0, millal tuleb perestroika 3.0 – need on nüüd ajalootundide teemad.
Jeltsin on olnud meie lemmik, sest ta julges astuda Janajevi putši vastu ja tänu Jeltsinile lahkus Eestist Vene sõjavägi ning Eesti sai taas iseseisvaks riigiks. Au ja kiitus selle eest Jeltsinile! Kuid praeguse Ukraina sõja taustal tõuseb Jeltsini puhul esiplaanile pigem see, et esimest Tšetšeenia sõda alustas tema, ja seda hoolimata sellest, et sajad kõrgemad sõjaväelased keeldusid tema käsku täimast ja omaenda rahvast relvadega ründamast. Nüüd, Ukraina sõja ajal, rõhutatakse pigem seda, et teise Tšetšeenia sõjaga jätkas Putin Jeltsini alustatut. Jeltsin ja Putin olid need, kes suutsid Läänt veenda, et neid Nõukogude Liidust eraldunud osi, mis on väikesed, tohib Venemaa purustada.
Näeme nüüd Kremli ideoloogiat selle alasti kujul. Vladimir Solovjov oli eestlaste hulgas üldiselt tundmatu isik, mis sest et väidetavalt abielus eestlannaga. Alles sõda Ukrainas muutis ta tuntuks ka Eestis. Solovjov on Kremli esindusnägu ning see nägu on nii küüniline ja võigas, missugust me Brežnevi ajal ei näinud – seda varjati väga kiivalt. Brežnev püüdis jätta nii oma rahvale kui maailmale muljet, et Kremli eesmärk on rahu ja rahvaste sõprus, ning seda korrati püsivalt ja järjekindlalt. Brežnevi ajal oli lööksõnaks „internatsionalism“. Ehkki selle sõna sisu oli „armasta Kremli võimu“, ei halvustatud vähemalt avalikult teisi rahvusi. Solovjov on aga võtnud Kremlil maski eest. Nägin juhuslikult eelmise aasta lõpul Solovjovi telesaadet, kus ta ütles, et ukrainlased on Venemaa teenijarahvas. Selles saates osales mitmeid Moskva teadusasutuse väärikaid töötajaid, ent keegi neist ei protestinud sellise inimvaenuliku väljaütlemise peale.
Lääne vasakpoolseid näeme samuti uue pilguga, olgu tegemist Portugali, Saksa, isegi Soome vasakpoolsetega. Nad ütlevad, et tähtis on kapitalismile ehk Ameerika Ühendriikidele vastu seista ja Venemaa on ainuke, kes seda teeb. Hämmastav mõttekäik, millest jääb mulje, justkui oleks Venemaa endiselt sotsialistlik riik, ehkki tegelikult on imperialistlik. Ja ega sotsialistlik Venemaagi vaeseid maid ja rahvaid aidanud, pigem ikkagi ekspluateeris.
Lääne ühtsus on saamas Ukrainas toimuva tõttu tegelikkuseks ja seda on rõõmustav näha. Ukrainale osutatakse mitmekülgset luure- ja relvaabi. Lääski näeb, mis on Kremli maski taga. Samas on selles ühtsuses ka oma kriginad sees – isegi sõja ajal ostab osa Lääne riike Venemaalt naftat ja gaasi ehk rahastab sõjamasinat, teiste hulgas meie saatusekaaslane Ungari. Ikka veel on mõnele poliitikule oma valijate soe tuba tähtsam kui see, et tuhanded inimesed kaotavad Ukrainas elu. Ka Ühinenud Rahvaste Organisatsooni näeme nüüd värskema pilguga.