Tallinna Keskraamatukogu kuu raamat: Silke Rose West ja Joseph Sarosy, „Kuidas lastele lugusid jutustada“ (2021)
Kuidas siis lastele lugusid jutustada? Küllap on neid, kes õlgu kehitades leiavad, et valmis lugusid on ju kõik kohad täis – raamatud, telekanalid, veeb … Teisalt võib juba pelk mõte üks arvestatavalt korralik jutt ise algusest lõpuni välja mõelda ja ettegi kanda tekitada ületamatut sooritushirmu.
Käesoleva raamatu autorid julgustavad kõiki, eriti aga lastevanemaid ja õpetajaid proovima jutuvestmise kogemust. Nad kinnitavad, et igaühel meist on see oskus või anne. Kogenud kord vabalt kulgeva loo jutustamist, osutub kogemus tavaliselt meeldivaks.
Kuid miks peaksime väljamõeldud lugusid jutustama? Jutuvestmise esmane ülesanne on pakkuda lapsele soovitud tähelepanu ja saada vastu tema tähelepanu. Sealt edasi saab väljamõeldud lugude jutustamise abil juhtida kuulava lapse tähelepanu ebasoovitavale käitumisele (lohakus, kadedus, kiusamine) loos esinevate tegelaste kaudu ja pakkuda probleemidele lahendusi (või lasta lastel endal lahendusteni jõuda), tekitamata kahe tahte (laps–vanem, õpilane–õpetaja) vastasseisu. Fantaasiarikka looga saab ka hädas olevat last lohutada ja julgustada, aidates tal tähelepanu mujale suunata ja nõnda mõnd probleemi leevendada (väsimus, valu, hirm). Lugu ja selle komponendid saavad justkui sillaks lapse ja jutustaja vahel.
Loo jaoks on vaja vaid valida mõned lapsele tuttavad või parasjagu näha olevad esemed reaalsest maailmast ja kujutlusvõime abil luua nende ümber uus (maagiline) reaalsus. Autorite sõnul ei pea lugu olema täiusliku kompositsiooniga ega kõrgel tasemel õnnestunud. Oluline on jutustaja ja kuulaja omavaheline ning sellest tekkiv turvatunne ja side. Jutuvestmisel on ka hariv aspekt: loosse saab põimida fakte, seotud tegevusega loost jäävad uued teadmised kuulajale paremini meelde kui üksikfaktid. Lapsele soovitatakse hakata lugusid jutustama võimalikult varakult. Mida väiksem laps, seda lihtsamad lood teda köidavad ja nii on ka algajal jutuvestjal endal julgem. Lapse kasvades muutuvad lood keerukamaks, jutustaja kogemus ja oskused aga kasvavad koos lapsega.
Jutuvestmist võib rakendada ka kui meelelahutust, omavahelise suhtluse ja läheduse süvendamise moodust. Silmast silma räägitud lood loovad jutustaja ja kuulaja vahelise erilise sideme – need lood eksisteerivad ainult nende vahel, neid saab meenutada, korrata või jätkata. Meeldivad traditsioonid aitavad korrastada ümbritseva maailma hektilisust ja luua kindlaid toetuspunkte.
Raamatust leiab harjutamiseks mõeldud ülesanded ja autorite enda välja mõeldud näidislood koos selgitavate kommentaaridega, millises situatsioonis ja kuidas lugu sündis. Raamat julgustab iga jutustajat jääma iseendaks ning pingevaba atmosfääri loomiseks kasutama vajadusel just endale sobivaid abivahendeid (nt nukud, esemed, hääletooni muutmine). Eessõnas soovitab meie oma jutuvestja Piret Päär vaadata sõnade taha ja üle kultuuriliste erinevuste, sest jutuvestmine on südamlike sidemete ehitamine inimeste vahel siin ja praegu – ükskõik kus –, muutes sel moel maailma paremaks.