Teen tööd, mida armastan
8. oktoobril leiab aset kümnes aasta õpetaja gala.
Kuidas on läinud varasematel laureaatidel?
Õpetajate Lehe küsimustele vastab 2016. aasta klassiõpetajaks valitud Merle Lepik, kes kuue aasta eest töötas Salme Põhikoolis ja nüüd Kuressaare Hariduse Koolis.
Kuidas on laureaaditiitel muutnud teie töist ja isiklikku elu?
Isiklikku elu muutis ehk niipalju, nagu iga tunnustus mõjutab inimest – südames on soe tunne, kui riiulis maakeraga Tootsi silman. Arvestades veel asjaolu, et ma midagi ekstra selle tiitli nimel ei teinud – lihtsalt tegin oma tööd, mida armastan.
Tööalaselt märkan ehk rohkem enda ümber pühendunud inimesi, kelle riiulil samasugune mehike olla võiks.
Salme Põhikoolis olite nii klassiõpetaja kui ka haridustehnoloog ning meedia- ja arvutiõpetaja. Mis neid rolle eristas ja ühendas?
Neid rolle ühendas teadmisjanu, uuendusmeelsus, kohanemine ning enda muutuste kursil hoidmine. Nende tööde erinev iseloom, sihtrühm, teemade mitmekülgsus olidki need, mis andsid energiat, nägemuse laiemast pildist, mis omakorda pakkus julgust sihte seada ja sihti hoida.
Kuidas läheb uues koolis, mis parajasti käsil?
Tänan küsimast, väga hästi! Töötan Kuressaare Hariduse Koolis klassiõpetajana ning teen väikese koormusega ka haridustehnoloogi tööd. Samuti olen algklasside meediaringi juhendaja.
Kool on mulle tuttav lapsevanema rolli kaudu, sest minu lapsed on siin õppinud, kui kool veel Saaremaa Ühisgümnaasiumi nime kandis. Siinne kollektiiv on mõnusalt ühtehoidev ja toimekas ükskõik millistes tegemistes.
Kooli põhikooliks muutumine on rajanud tee uutele ideedele, mõtetele – koos kooliperega otsime uut hingamisrütmi põhikoolina. Olgu öeldud, et praegused üheksandikud on selle leidmisele väga palju kaasa aidanud. Ja kuigi oleme praegu asenduspinnal Kuressaarest väljas, sest meie oma koolimaja Kuressaares Hariduse tänaval on remondis, kasvatab maalähedus ning kitsastes oludes töötamine meist kindlasti paremad inimesed.
Praegune töine väljakutse on sellest õppeaastast meie kooli igakuise kooliajakirja Haridusvaat väljaandmine, mille küljendaja ja üks toimetajatest olen. Ajakiri on lühikese aja jooksul kõnetanud paljusid ning Saaremaa vald valis sügisel selle kohe oma esimeseks hariduslooks.
Olete osanud õpilastes äratada võrdset huvi nii digi- kui pärimusmaailma vastu. Salme Põhikoolis tegite lastega isegi sõrvekeelset räppi. Kas jätkate ka Kuressaares? Milline repertuaar nüüd on?
Õpilastega koos digimaailma avastamisega tegelen ka siin koolis edasi. Kui jäime esimest korda distantsõppele, siis liikus kõik minu jaoks loomulikku voolu mööda edasi ja õpilased koos vanematega seilasid mõnusalt kaasa. See oli kena tunne! Annan oma klassile informaatikat, varem andsin ka robootikat – nii et kogu aeg ikka digivärgi sees.
Murdekeelset räppi veel lastega õppinud ei ole, kuid pärimuskultuuriga tegelen ikka edasi, lihtsalt fookus on lastega teine.