Tööst vähese haridusega täiskasvanutega
Lõppenud koolivaheajal said Tartus kokku täiskasvanute gümnaasiumite ja kutsehariduskeskuste üldharidusosakondade õpetajad üle kogu Eesti. Kohtumine sai teoks Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumi ja ETKA Andrase koostöös. Kokkusaamise üks põhjus oli soov luua ja jagada Eesti hariduses ühist arusaama tööst madala haridusega täiskasvanutega, et käimasolevate reformide käigus ei läheks kaduma olemasolevad kogemused ja pädevused.
Seminari avas Kirsti Melesk mõttekojast Praxis, kes andis ülevaate, miks on madala haridustasemega inimeste suur hulk ühiskonnas probleem. Eestis on üle 100 000 tööealise inimese, kelle viimane koolitunnistus tõendab põhikooli lõpetamist, õpingud kutsekoolis või gümnaasiumis on aga katkenud. Mõttekoda Praxise andmetel ei jõua tervelt 17–18% Eesti noortest nominaalaja jooksul keskhariduse omandamiseni ning varakult haridustee katkestanud noorte osakaal on Eestis viimastel aastatel olnud suurem kui EL-is keskmiselt.
Seejuures on noormeeste näitaja ca 2,5 korda kõrgem kui neidudel. Madala haridustasemega inimeste suur hulk ühiskonnas pidurdab otseselt riigi majanduse arengut. Üksikisiku tasandil aga suurendab sotsiaalmajanduslikku haavatavust ja sotsiaalse tõrjutuse riski ning vähendab konkurentsivõimet tööturul. Lisaks loob see soodsa pinnase ühiskondlike pingete ning lõhestumise süvenemiseks, kuna vähese haridusega on seotud sallimatus ja autoritaarsete väärtuste toetamine.
Kurb tõsiasi on, et kõigist vähese haridusega inimestest pöördub üldharidusõpingute juurde tagasi ainult 4% ning enamik neist eelistab selleks täiskasvanute gümnaasiume. Seepärast on just nende koolide õpetajatel muljetavaldav kompetentsus madala haridustasemega täiskasvanute õpinguid toetada ning nendes koolides ilmselt parimad praktikad, mida ka teiste koolidega jagada.
Õpetajatel oli võimalik kuulata õppijate kogemust – mida tunneb täiskasvanud inimene, kes pärast pikemat või lühemat pausi peab õpingutega taas alustama. Valdavad emotsioonid on paraku ebakindlus ja ebamugavus, aga ka häbitunne oma ununenud baasteadmiste pärast ning hirm ebaõnnestumise ja eksimise ees. Kooli ja õppimisega kohanemine võib aega võtta kuid. Igas õppijas on nii emotsionaalsed, kognitiivsed kui sotsiaalsed barjäärid, mis muudavad õppimise tõeliseks takistusjooksuks.
Et takistusjooksust kujuneks nauditavat pingutust pakkuv jalutuskäik vikerkaarel, selles on võtmeroll õpetajal, kelle toetust nende takistuste tasandamisel ja emotsioonidega toimetulekul on võimatu üle hinnata.
Oma kogemusi jagasid praktikud – millega peab õpetaja/koolitaja arvestama ja kuidas tegutsema selleks, et toetada täiskasvanud inimese õppimist. Toetust ja eduelamust koolis vajavad ühtviisi nii 17-aastane hilisteismeline kui 40-ndates pereinimene. Sageli peab õpetaja olema toeks ja nõuandjaks nii töö- kui peremurede lahendamisel. Selleks on hädavajalikud andragoogilised oskused ja sügavalt humanistlikud väärtused. Eesmärgiks ikka see, et õppijast kujuneks isikliku pingutuse kaudu ja õpetajate toel inimene, kes teab, et õppimine aitab lahendada elus väga erinevaid probleeme, oskab õppida ja tunneb sellest rõõmu.
Selleks et õpetaja jaksaks teha oma tööd rõõmuga ja mitte väsida, on väga oluline kogeda kuuluvustunnet ja tähendusrikkust. Ja seda, et oma tööd rõõmuga tegeval õpetajal on rõõmsad õppijad, on märganud iga kooliga kokku puutunud inimene. Koostööseminari korraldajate soov oli toetada õpetajat, et osalenutel jätkuks tarkust ja heatahtlikkust jätkuvalt toetada täiskasvanud õppijaid.