Üllad püüdlused
Minuni on viimastel päevadel jõudnud kahte sorti muret tekitavaid sõnumeid kolleegidelt vene õppekeelega koolides. Üks neist on ultrarelativism Ukraina sõja küsimuses ehk siis Putini propaganda võrdsustatakse ükskõik millise teise arvamusega. Teised sõnumid on seotud vene kodukeelega õpilaste lahkumisega eesti õppekeelega koolidest seoses pidevate halvustavate rahvuspõhiste repliikidega.
Praeguseks on selge, et Putini õigustamisse tuleb suhtuda samamoodi nagu Hitleri õigustamisse – seda tuleb kompromissitult taunida. Eriti aga haridusasutuses. Inimsusevastased sõjakuriteod Ukrainas on absoluutselt lubamatud. Teisalt tuleb teadvustada, et putinism ei võrdu venelaseks olemisega ning samamoodi tuleb taunida ka russofoobiat.
Oleme vene õppekeelega koolides infosõja rindejoonel. Meie kohustus on kasvatada Eesti venekeelset noorust Eesti riiki, eesti keelt ja kultuuri austavateks kodanikeks, ilma et nad kaotaksid oma vene juuri. Siin vajavad vene õppekeelega koolid eesti koolide abi. Eeskätt just selgitus- ja teavitustöös, mille sisuks on putinismi eraldamine venelaseks olemisest.
Olen varasemalt vihjanud Suure Prantsuse revolutsiooni ideaalidele, mida Venemaal kandsid 1812. aasta lapsed ehk dekabristide põhituumik. Peamiselt seepärast, et kool, kus töötan, kannab Aleksandr Puškini – dekabristide suure sõbra tiitlit. Puškini ja dekabristide üllaid püüdlusi oleks hea avada ka eesti õppekeelega koolis. Oleme ju olnud Eestis sajandeid vene liberaalse mõtte varjupaik ja tagala. Usun, et vähemalt meil Eestis on väge puhastada vene mõte putinismist ja anda talle tagasi puškinlik vabadusejanu.
Anna Ahmatova pidi taluma Nõukogude Liidus samasuguseid hoope, nagu taluvad need, kes julgevad tänapäeva Venemaal Putini võimu vastu protestida. Sestap jätan siia lõpusõnadeks tema luuletuse „Palve“.
„Дай мне горькие годы недуга,
Задыханья, бессонницу, жар,
Отыми и ребенка, и друга,
И таинственный песенный дар –
Так молюсь за Твоей литургией
После стольких томительных дней,
Чтобы туча над темной Россией
Стала облаком в славе лучей.“
Andke mulle kibedaid haiguse aastaid
õhupuudust, unetust, palavikku,
võtke ära nii laps kui sõber
ning salapärane laulukingitus.
Nii palvetan ma Sinu liturgia eest
pärast pikki piinavaid päevi,
et tume pilv Venemaa kohal
muutuks pilveks kiirte hiilguses.
Vene kooli “mehitamine” õhinapõhiste patriootlike eesti nimega õpetajatega on üks vajalikke samme. Õpetajate varustamine kohase metoodikaga ja analüüsi aluseks kõlbava faktistikuga aga on veelgi tähtsam. Mida kujutas endast dekabristide vabadusejanu? Ons sellest midagi õppida? Need on küsimused. Venelastest ja tatarlastest vaesunud aadlikud püüdsid kukutada sakslasest tsaari. Kuidas seda venekeelsele klassile analüüsi nõudvaks ajalooküsimuseks teisendada? Dekabristide isad ja osa dekabriste ise olid pärisorjapidajad. Noorematele poegadele ei jagunud enam mõisa tuludest aadliku “elukvaliteedi” hoidmiseks ja nad siirdusid riigipalgale – sõjardiks või tšinovnikuks. Kui selliseid sai palju, siis ei piisanud ka sakslasest tsaaril enam raha, et neid just-nagu-aadlikke feodaalühiskonnast kapitaliühiskonda üleminekul väärikalt toita. Sakslasest tsaarid olid mehitanud riigivalitsuse kõrgemad postid haritud välismaalastega ja sõjaväes nende kõrval edutanud rikkaid mõisnikke-pärisorjapidajaid (vrd Kutuzov). Pole kuigi viljakas rääkida dekabristide vabadusejanust. Sellele ei vastanud mitte mingit ühiskondlikku tegelikkust. Kukutanuks nad tsaari, pidanuks nad võtma sisse uued kohad vanas süsteemis, lüües seal seni pesitsenud kõrged tegelased maha või minema. Teisiti poleks nad suutnud lahendada endi elu materiaalse kindlustamise probleeme. (Prantsusmaal kordus “dekabrism” Pariisi kommuunis, kus samuti oli küsimuseks, kust tulevad edaspidi ürituse juhtiva kihi elatisvahendid.)