Vähevõitu, aga väga hea!
Möödunud aasta laste- ja noorteteater jäi lavastuste arvu poolest napiks. Teatrites lükati paljud esietendused pikalt edasi või pandi hoopis pausile. Ent keerulisele seisule vaatamata sündis mitmeid ilusaid asju.
Istusin 6. märtsil Eesti Noorsooteatri Ferdinandi saalis ja vaatasin Renate Keerdi lavastust „ÜLT“. Ma polnud näinud Keerdi üle kahe aasta, viimane kord oli lavakate „Valgete vete sina“. Pandeemia oli muutnud teatriskäigud lünklikuks. Nüüd siis lõpuks … Renate Keerd haaras publiku tähelepanu talle omaselt kohe alghetkest, kui hiiglaslik koormakate ujus vaikselt maha neljalt näitlejalt, ja hoidis seda kuni viimase kaadrini, mil fooliumkleidis Getter Meresmaa sööstis ja maandus tohutusse riidekuhja. Ja siis sai pimedus. Oli Ukraina sõja 11. päev. Keset etendust tõusis äkki klomp kurku, kogu lugu liikus üllatuselt üllatusele, see oli vaimukas ja teravmeelne, näitlejate mäng viimseni keskendunud … ja ometi on olemas maailmas kurjus, mis tõesti ongi võtnud endale eesmärgiks kõike seda hävitada. Kõike seda elu, ilu ja imet, mis loodud rõõmuks ses maailmas, millest igaühel meist on antud siia ilma sündides üheks hetkeks osa saada. Niisiis oli „ÜLT“ sel õhtul tõesti sõna otseses mõttes „metafüüsiline rännak läbi sisemere painete“, et tajuda seda mõõtmatut kõikjal olevat eluabsurdi.
On väga oluline, et lisaks n-ö traditsioonilisele teatrile saaksid tänased kooliõpilased osa kaasaegsest etenduskunstidel põhinevast teatrist, mis ühendab endas tantsu, muusikat, kunsti, sõnateatrit, nukuteatrit, füüsilist ja visuaalteatrit. Olen oma kaasaegse kultuuri valikkursusel korduvalt kogenud, kuidas gümnaasiumi lõpuklasside õpilased avastavad üllatusega, et on üldse olemas selline teater, mida teevad näiteks Renate Keerd, Lauri Lagle, Mart Kangro … ja et see on ka teater! Alguses on see paljude jaoks paras segadus, nad ei saa aru, mis laval toimub, mis on selle mõte. Just see paaniline mõtte otsimine ajab noorel vaatajal juhtme kokku, ta ei taha mingil juhul tunda end rumalana, kes ei saa asjadest aru. Kui aga vabastada ta sellest tähenduse otsimise painest, lasta etendus endast läbi voolata ja küsida, kuidas see mõjus, mida ta tundis, siis hakkavad tulema ka tõlgendused, ehk nagu Renate Keerd ise „ÜLT-i“ kavalehel kommenteerib: „Loomingu tõlgendamisel ei ole õiget ega vale varianti. See on sügavalt isiklik ja kogemuslik, omamoodi sünergeetiline dialoog looja ja vastuvõtja vahel, kuhu igaüks tuleb oma pagasi, kultuuri- ja elukihiga …“
Selle oma isikliku tõlgendusvälja loomine algab maast madalast. Lapse maitse hakkab märkamatult kujunema tema sünnihetkest alates ja me ei teadvusta alati, kuivõrd oluline periood on vanus ühest viieni. See võib olla võtmekoht, milliseks kujuneb hiljem lapse kultuurihuvi. Selliste väikelastele mõeldud lavastuste loomine professionaalsete teatrite või tegijate poolt on ülioluline, et mitte jätta seda vanuseiga eelkõige lasteaedade kaudu tegutsevate haltuuramaiguliste diletantide meelevalda.
Möödunud hooaja väikelastelavastustest tõusid esile Kaili Viidase „Üks rohutirts läks kõndima“ Endlas ja Maria Uski lavastatud „MINA!“ Tartu Mänguasjamuuseumis.
Maria Usk ja Kaili Viidas lavastajatena on veendunud, et teatrisse võivad tulla lapsed juba ema ja isa süles. Mõlemal on siin õnnestunud kogemused varasemast. Maria Usk on teinud beebilavastuse „Nutude salajutud“ ja „Värvid“, Kaili Viidas sai 2012. aastal lavastuse „Põrr…!!!“ eest Salme Reegi nimelise auhinna.
Nii noorele publikule teatrit teha ei ole lihtne. Kogu trupp peab looma väga lihtsa keele, mis tõmbab väikese vaataja sellesse teatrimängu kaasa. Sihtrühma, kellele esinetakse, on vaja tundlikult tajuda. Väga oluline on koondada lapse tähelepanu, et ta elaks mängu sisse, hakkaks märkamatult tajuma teatri keelt. Seetõttu on nii „MINA!“ (mängivad Karol Kuntsel ja Maria Annus) kui ka „Üks rohutirts läks kõndima“ (mängivad Sander Rebane ja Karin Tammaru) tegelikult kombinatsioon mängust, kujundusest, muusikast ja valgusest.
Väikelastele mõeldud etendustes tuleb väga tugevalt sisse teatri tinglikkus, millele lapsed on märksa rohkem avatud kui täiskasvanud. Kuidas nööpidest saavad silmad või lilled, lõngakeradest päike, kuu ja tähed, köiejupist uss või suu. Laps on ju suur jäljendaja, tal tekib endal soov nähtut järele proovida, ise mängida. Selle tinglikkusetaju võtab ta teatrisaalist märkamatult ellu kaasa. Tähtis on, et ta seda hiljem ära ei unustaks.
Siin on ka põhjus, miks nukuteater oma nime Eesti Noorsooteatriks vahetas, ehkki sellega paljusid siis pahandas. Aga juba on näha, et nimevahetus on ennast vägagi õigustanud. Väikelastele mõeldud väga heal tasemel nukuteater ei ole Eesti Noorsooteatrist kuhugi kadunud, kuid paari-kolme viimase hooaja mängukavasse on tulnud juurde ridamisi lavastusi, mis hoiavad teatri juures edasi ka need noored vaatajad, kes lapseeast välja kasvanud: „Apelsinitüdruk“, „Noored hinged“, „Miks me varastasime auto“, „Teises toas“, „Ninasarvik“, „Repän, säh, põll“, „ÜLT“, „Sihtisid pole sillal“.
Mirko Rajase lavastatud „Miks me varastasime auto“ põhineb saksa kirjaniku Wolfgang Herrndorfi noorteromaanil „Tschick“. See on lugu kahest vastandlikust klassivennast Maik Klingenbergist ja Andrei Tšihhatšovist (Tšikist), kes tunnevad end kumbki omal kombel elu autsaideritena, ent kelle teed ühel hetkel juhuslikult ristuvad. Tšikk (Mart Müürisepp) kutsub Maiki (Mait Joorits) vana „laenatud“ autopanniga veidi sõitma, ent sellest kujuneb raju seiklus läbi Saksamaa, mida saalitäis poiste eakaaslasi hinge kinni pidades jälgib.
„Miks me varastasime auto“ on just selline harvanähtav õnnestumine, täiuslik tervik, kus kogu lavastuses pole ainsatki nõrka lüli, kõik on paigas: kujundus (Rosita Raud), valgus (Emil Kallas), heli (Markus Robam), liikumine (Hanna Junti) ja muidugi näitlejate jäägitu andmine (lisaks peategelastele Laura Kukk, Taavi Tõnisson). See on sõit Ameerika mägedel, mida noor vaataja naudib. Ennustan tükile teatri repertuaaris pikka iga.
Mari-Liis Lill ja Priit Põldma on toonud lavale lood lähisuhtevägivallast. Lavastus „Teises toas“ on ängistav vaatamine, näha inimesi rääkimas oma elust, mida on saatnud aastatepikkune hirm, psühhoterror, alandamine, piinamine, jõhker vägivald. See on vaatajat raputav kogemus, kuulata ja näha vahetult, väga väikeselt distantsilt ohvrite ja vägivallatsejate lugusid, vaadata neile näkku ja tajuda seda lõputut õudu või kiretut õigustamist, miks kõik nii läks. Ovaal- ja proovisaal on lavastaja läbimõeldud valik, et publik kuuleks ohvri hingamist, tajuks seda pinget ja loomalikku hirmu, näeks „karistaja“ kiretut pilku. Näitlejatelt omakorda nõuab lavastus eriti veenvat sisseelamist ja ümberkehastumist.
Lavastuse esimeses vaatuses jaguneb publik kahe – n-ö suurte ja noorte – saali vahel, teist vaatust jälgitakse ühiselt. See edastab tegijate selge sõnumi: noored on etendusele oodatud. Me usume, et enamik lapsi kasvab turvaliselt oma vanemate hoole ja armastuse all, kuid on hea, kui teame, mis võib toimuda väljaspool mulli, meie kõrval, teisel pool seina, teises toas või teisel pool piiri. Või kust üldse läheb armastuse ja vägivalla piir, kas oskame seda alati märgata?
Vana koolimehe ja kirjaniku Ernst Peterson-Särgava jutustatud ennemuistsed lood Reinuvader Rebasest on tuuninud tänapäevasesse vormi dramaturg Roos Lisette Parmas ja lavastaja Anne Türnpu koos liikumisjuhi Ingmar Jõelaga. Lavastuses „Repän, säh, põll“ on liikumisel otsustav tähtsus. Nagu ütleb kavaleht, on kõiki neid tuntud muinasjutte loetud ja jutustatud meie emadele-isadele, vanaemadele-vanaisadele, vanavanaemadele-vanavanaisadele. Kuidas aga meie ajal neid lugusid kinni püüda ja lastega jagada? Üheks võtmeks on lavastuse kiire tempo, liikumine ja dünaamika, näitlejad (Laura Kukk, Katri Pekri, Taavi Tõnisson ja Joosep Uus) vahetavad jooksult rolle, käib pidev tulevärk, nii et noorel vaatajal pole mahti haigutada ning mobiil ununeb taskusse.
Ja mõistagi on lastevanematel vanadest mõistulugudest mõndagi äratundmist tänasesse päeva. Kas ei meenuta lugu sellest, kuidas rebane meelitas hunti sabaga jääaugust kala püüdma, Putini plaani tõmmata diktaator Lukašenka Ukraina vastu sõtta? Vahe on ainult selles, et rebane ja hunt on kahe kohutava mõrtsukeluka kõrval üsna süütud loomakesed.
Kaks aastat koroonapandeemiat oli kõigile inimestele korralik katsumus ja proovilepanek. Teatritel oli iseäranis keeruline tulla eluga toime, kui publik kuude kaupa saali ei pääsenud. Kõigi nende raskuste kiuste suutis Piip ja Tuut Teater hoida meeleolu ja niipea kui võimalus avanes oli valmis naerutama lapsi ja vanemaid. On ammutuntud tõde, et haiglalektüüriks tuleb patsientidele soovitada „Švejki“, mitte „Kuritööd ja karistust“. Nii on ka Piip ja Tuut Teatri švejkilik elurõõm ja optimism lausa asendamatud elujõu ja tervenemise allikad.
Vooremaal Kääpal etendatud „Kalevipoja vägiteod“ oli lustlik ja pretensioonitu suvelavastus kõige paremas tähenduses. Sügisel esietendunud „Piip ja Tuut teevees väikese suhkruga“ aga mänguline etendus keele mitmetähenduslikkusest, millest sünnivad jaburad olukorrad, naljakad elupildid ja veidrad vestlused. Mis see muud on kui kõverpeegel meie endi igapäevategemistest. Väikestest sõnadest võib sündida põnevaid asju, väike teater võib olla oluliselt suurem, kui seda on pisike hubane saal Toomapea nõlval, tõestavad Haide Männamäe ja Toomas Tross koos oma väikese trupiga.
Mööduv lasteteatrihooaeg jäi teatritele kahjuks taas kord poolikuks ega saanud tunda täit mängurõõmu. Eriti keeruline oli väikestel erateatritel (Miksteater, VAT Teater, Must Kast jt), kelle etendused on alati laste ja noorte seas oodatud. Kuid kindel on see, et ükski haigus ei kesta igavesti ning headus ja armastus võidavad alati. Üks ütlemata oluline koht on siin (laste)teatril, et maailm meie sees ja ümber saaks parem ja ilusam. Ent ikkagi, mida tähendab alguses mainitud Renate Keerdi lavastuse pealkiri „ÜLT“? Mulle tundub, et Üsna Lootusrikas Tulevik.
Väikese Printsi auhinna pälvis lavastaja Rein Agur
Rahvusvahelisel noore vaataja teatri päeval, 20. märtsil, andis ASSITEJ Eesti keskus esmakordselt üle Väikese Printsi tunnustusauhinna, mis väärtustab teatritegijate tähelepanelikku, hoolivat, loominguliselt julget ja ausat suhet noorde vaatajasse.
16 kandidaadi seast valiti laureaadiks nukuteatri lavastaja Rein Agur, kes pea 60 aasta jooksul on loonud ligi 130 lavastust.