Vastutustundliku ja iseseisva inimese kujundamine algab laste kuulamisest

Kohila Sipsiku lasteaed on Raplamaal asuv kaheksa rühmaga lasteaed, kus lastel on palju autonoomiat ning võimalusi igapäevategemistes kaasa rääkida. „Kuidas me muidu saame kasvatada vastutustundlikku ja iseseisvat inimest, kui me ei loo selleks võimalust,“ arvab lasteaiajuht Kristina Mägi.

Kohila paberivabriku lastepäevakodu suleti sajandivahetuse eel ning paar aastat hiljem avas samas hoones päevahoiu toona vaid 19-aastane Kristina Mägi. On tore mõelda, et Kristina esimesed hoolealused on praegu juba vanemad, kui oli tema lasteaiale alust pannes, mistõttu saab Sipsikust rääkida kui lasteaiast, mis on kasvanud koos oma juhi ja lastega.

Eelmisel aastal jõudis Kohila Sipsiku lasteaed Tartu Ülikooli eetikakeskuse tunnustusprogrammi „Hea lasteaed kui väärtuspõhine lasteaed“ ning pälvis kohe ka kõrgeima tiitli, olles üks kahest 2021. aasta väärtuskasvatuse lasteaiast. Eetikakeskus tunnustas lasteaeda väärtuspõhise organisatsioonikultuuri ning lapsest ja tema arengupotentsiaalist lähtuva paindliku kasvukeskkonna loomise eest.

Kristina Mägi leiab, et lasteaias töötamine ei olegi nagu töö, vaid see on elu. Elu, mis on olnud täis muutusi ja äratundmishetki. Millised need on olnud ja kuhu on Kohila Sipsiku lasteaed praeguseks jõudnud?

Miks otsustasite osaleda tunnustusprogrammis ja mida see kogemus teile andis? 

Mulle tundus see hea võimalus meie tegemistele objektiivset kõrvalpilku saada. Kui oled kogu hingega asja sees, on kõrvalpilk väga oluline, sest selle kaudu saad võtta endale justkui teise rolli. See oli kõige suurem põhjus. Lisaks on nii suuremahulise eneseanalüüsi tegemiseks igapäevane rütm liiga kiire. Muidugi analüüsime oma tööd ka jooksvalt, aga tunnustusprogrammita ei oleks me nii põhjalikku eneseanalüüsi käsile võtnud. 

Ütlete, et töö on teie jaoks pigem elustiil. Lasteaia eneseanalüüsis kirjutate aga, et põhiväärtused määravad, kuidas midagi tehakse. Kuidas sellist lasteaeda luuakse? 

Mul ei ole konkreetset retsepti. Arvan, et tähtis on just meeskonna omavaheline sünergia, mis näitab, et kõik algab inimestest, kellega koos me seda lasteaeda loome. Oleme kõik selles maailmas ja usume sellesse, mida teeme. Kuidagi on nii juhtunud, et kokku on sattunud õiged inimesed. Mõnes teises kontekstis ja situatsioonis ei pruugikski nad sellisel kujul esile tõusta, aga koos loodud sünergia baasilt oleme jõudnud olukorda, kus elame päriselt neid väärtusi, mida oluliseks peame. Kindlasti on olulised märksõnad inimeste kaasamine, aktiivsed arutelud, küsimustele vastuste leidmine ja lahendustele keskendumine ning lapse arengust ja heaolust lähtumine.  

Milline on olnud teie lasteaia arengulugu? 

Iga keeruline või halb asi võib tagantjärele vaadates tunduda hoopis hea ja edasiviiv. Sipsiku lasteaial on pikk ajalugu, juured ulatuvad aastasse 1911, kui paberivabriku töötajate lastele avati päevahoid. Lasteaed suleti 1999. aastal põhjendusega, et kahte lasteaeda ei ole piirkonda vaja, kuid juba kaks aastat hiljem avasin samades ruumides päevahoiu.

Inimeste vajadused kasvasid kiiresti ja üsna pea toimetasin juba neljarühmalise päevahoiuga, mis seejärel munitsipaliseeriti tagasi lasteaiaks. See tähendab, et Kohila Sipsiku lasteaed sai end taas käivitada ja alustada uuelt lehelt, ning see on suur eelis. Paljusid meie praeguseid töötajaid ei oleks vahepealse sulgemiseta siin.

Kas Sipsiku lasteaed oli juba 20 aastat tagasi lapsest lähtuv väärtuspõhine organisatsioon? Või teadsite juba siis, et tahate selliseks lasteaiaks saada? 

Me ei osanud sel ajal veel nii mõelda. Olin siis väga noor, 19-aastane, ning mul ei olnud veel sellist kogemust, et mõtestada lasteaia tulevikku. Kindlasti ei teinud ma päris alguses teadlikke otsuseid. Olen õppinud ja arenenud koos lasteaiaga. Kõik on tulnud metsiku töö ja ka eksimuste kaudu.

See filosoofia ja tunnetus, mis meile praegu omane on, jõudis minuni umbes kümme aastat tagasi magistriõpingute ajal. See oli murranguline hetk, mil hakkasin maailma hoopis teistmoodi nägema. Ülikoolis õppimine nakatas ka teisi meeskonnaliikmeid ning tõi meieni pidevalt nüüdisaegset lähenemist. Mind innustas ka isiklik kogemus. Ise samal ajal lapsevanema rollis, oli mul lihtne vanematest aru saada ja samastuda nii nende ootustega lasteaiale kui ka laste vajadustega. 

Milliseid takistusi võib inimeste hoiakute ja mõttemaailma muutmisel ette tulla? 

Töö inimestega ei ole lihtne ja nõuab suurt kogemuste pagasit. Olen loomult spontaanne. Kui mul tuleb hea mõte, tahaksin selle kohe ellu rakendada. Üks näide on meie lasteaia menüü muutmine. 2010. aastal hakkas Sipsiku menüüd koostama toitumisspetsialist, mis tol ajal ei olnud veel väga tavaline. Menüüsse lisandusid läätsed, oad, lõhe, lihavaba päev. Mul ei tekkinud hetkekski tunnet, et keegi võib olla vastu sellele, et lasteaed hakkab pakkuma täisväärtuslikku ja tasakaalustatud toitu. Töötajate ja vanemate vastuseisu siiski tuli ja pidime tagantjärele väga palju selgitustööd tegema. See oli minu õppetund, mille eest ma olen väga tänulik. Praegu on meie menüü meie üks tugevusi!

Tean nüüd, et isegi kui millessegi väga usud ja oled veendunud, et tegemist on hea ja vajaliku muutusega, ei maksa kiirustada. Teooriagi ütleb, et tuleb arvestada muudatuste juhtimise protsessidega ja ühestki etapist ei tohi üle hüpata. Inimesi peab võimalikult palju kaasama. Tuleb kuulata, selgitada ja rääkida ka siis, kui kibeled juba tegutsema. Vast kõige olulisem on sealjuures selgitada – miks ja kuidas muudatus lapse arengut toetab.

Ka lasteaia kokk kuulub väärtusarenduse meeskonda ja köögi uks on lastele valla. Milline on koka roll väärtuskasvatuses? 

Meil on majas imeline kokk Mari Laas, kes teeb oma tööd äärmise pühendumisega ja on ehtne näide sellest, et laste huvid ja vajadused on seatud esikohale. Kunagi käis lasteaias laps, kes ei saanud süüa nisujahutooteid, aga tulemas oli vastlapäev. Mari ostis endale koju mitu sorti jahu ja katsetas need kõik läbi, et vastlakukleid saaksid maitsta kõik lapsed.

Mari teab kõiki lapsi nimepidi ja kaasab neid söögitegemisse. On üsna tavaline, et mõni laps, kes lõunaund ei maga, on köögis ja koorib või hakib midagi. Mari käib lastega ka õues süüa tegemas. Hommikused pannkoogid või puder tehakse köögis koos valmis ja süüakse ära just õues. Tema tööd ja tegemised ei piirdu söögivalmistamisega. Kokana osaleb ta lasteaia arendustöödes, analüüside ja arengukava koostamises. Mari soovitab meeskonnale ka koolitusi ja juhib meie koosolekuid, mis meenutavad oma olemuselt kovisiooni gruppe. 

Sipsiku lasteaed on seadnud eesmärgiks kujundada ennastjuhtivat ja analüüsioskusega inimest. Mida te selleks teete? 

Seda on lasteaias tegelikult lihtne teha. Oleme selle sõnastanud tulevikuoskuste kujundamisena, mis on meie lasteaia üks suund. Kõik meie tegevused lähtuvad just niisugusest mõtteviisist ning on meeskonnaga läbi arutatud. Lõppude lõpuks on küsimus ju selles, kas usaldame last ning anname talle võimaluse oma arvamust väljendada ja ise valida. Kuidas muidu saame rääkida vastutustundliku ja iseseisva inimese kujundamisest, kui ei loo selleks võimalust. Seda kõike tuleb muidugi teha lapse oskustest ja vanusest lähtuvalt.

Meie lasteaias on üpris tavaline, et kui laps tuleb õpetajalt midagi küsima, põrgatab õpetaja sama küsimuse talle tagasi. Näiteks soovib laps kõrgemalt riiulilt midagi kätte saada ja küsib seda õpetajalt. Selle asemel et lapsele kohe see asi anda, küsib õpetaja lapselt, kuidas ta võiks selle ise kätte saada. Kui lapsel on võimalus ise lahendust pakkuda, kogeb ta eduelamust ja on õnnelik. Tegutseme sageli autopiloodil ega mõtle sellele, kuidas kasutada igapäevaseid situatsioone näiteks analüüsi- või koostööoskuse arendamiseks. Meie lapsed tõstavad ise endale söögi ette, ootavad järjekorras, aitavad kaaslast – ka kaheaastased!

Kõigis rühmades on projektõpe, mis tugineb laste huvidele. Meil on lastekogu, kus osalevad igast rühmast valitud esindajad. Lastekogus näeb hästi, kui palju ideid lastel on. Nad on asjalikud ning arukad, lapsi tasub kuulata! Lasteaia koridorides on kaksteist tegevuspesa, kus lapsed saavad iseseisvalt tegutseda. Sageli küsitakse, kes sel ajal nende järele vaatab. Vastus on, et meie kõik, uksed on lahti ja me ei pea seisma lapse kõrval, et tema jaoks olemas olla. Minu ja õppealajuhataja kabinettides on mänge ja joonistusvahendeid, kus lapsed samuti mängimas käivad. See on võimalus luua ja hoida head kontakti laste ja nende töötajate vahel, kes iga päev lastega otseselt kokku ei puutu. See on tähtis, sest suhted ja suhtlemine ongi ju õppimise alus.

Kui rääkida lapse õigusest ise valida, tekib kohustusliku magamise küsimus. Teie lasteaias seda ei ole. Kuidas te selleni jõudnud olete? 

See juhtus üsna ammu ja läks suhteliselt lihtsalt. 2012. aastal käisin konverentsil, kus arstid ja pedagoogid arutasid unevajaduse üle. Lasteaias magamine on üks neist teemadest haridussüsteemis, mille kohta saab põhjuste üle sügavamalt mõtlemata öelda, et alati on nii olnud. Aga miks see nii on? Olen ise lapsevanem ja mõistan seda tunnet, kui lasteaias lõuna ajal maganud laps kodus enam mõistlikul ajal magama ei jää ja on ka ise selle üle õnnetu. See on halb lapsele ja pereelule, sest ööuni on lapse arengu seisukohalt oluline. Kui mul isiklikku kogemust ei oleks, soovitaksin võib-olla samuti, et käige lapsega õues ja tegelege temaga rohkem, küll ta siis õhtuks ära väsib ja magama jääb! Tegelikult on iga lapse vajadused erinevad ning oluline on hinnata lapse unevajadust tervikuna. 

Meie lasteaias enamik lapsi lõuna ajal siiski magab, kuna nad vajavad lõunaund. Osa läheb voodisse, aga kui uni ei tule, tulevad nad voodist välja ja teevad midagi rahulikku. On ka neid, kes ei lähegi voodisse. Kõige sagedamini tuntakse huvi, kuidas lapsed, kes und vajavad, on nõus voodisse jääma, kas nemad ei küsi voodist välja. Ikka küsivad! Siis on vaja lastele selgitustööd teha, võtmeisik on siin õpetaja või õpetaja abi. Selgitamine ja asjade üle arutlemine tõesti töötab. Kui rääkida asjadest ausalt nii, nagu need on, saavad lapsed aru. 

Nii et osa väärtuspõhise lasteaia loomise retseptist on ka rääkimine ja arutlemine? 

Jah, samamoodi ka usaldus, autonoomsus ja kaasatus. Kes tahab midagi muutma hakata, peab alustama vundamendist. Alustalad ehk põhimõtted ja väärtused peavad olema paigas ning ühiselt läbi räägitud. See on see osa tööst, mis ehk kõrvaltvaatajani ei jõua, aga kui see on tehtud, võid sõrmenipsust teha seda, mida südames õigeks pead.