Autismispektri häirega lapsed koolis

8. apr. 2022 Merje Kivikas Tartu Herbert Masingu Kooli arendusjuht metoodilise töö alal - 5 kommentaari
Tartu Herbert Masingu Kooli õpetajate TEACCH-koolituse materjalid. Foto: Triin Kriiska

Rahvusvahelise autismipäeva järel on kohane rääkida autistidest ja nende käekäigust. Mida pakub Eesti haridussüsteem autistlikule lapsele ja mis suunas peaks autismipedagoogika liikuma?

Merje Kivikas. Foto: erakogu

Autismi diagnoos on muutunud nii Eestis kui üle maailma aina sagedasemaks. USA haiguste kontrolli ja ennetamise keskuse 2014. aasta uuringu kohaselt esineb autismi aasta-aastalt üha rohkem, nüüd juba 1%-l rahvastikust, üle 20 korra varasemast rohkem. Seega autismispektri häirega laste arv aina kasvab ja nende õpetamine peab muutuma järjest teadlikumaks ning vastama iga lapse vajadustele.

Riiklikult on ette nähtud, et tulenevalt õpilase vajadusest peab õppeasutus pakkuma talle kas üld-, tõhustatud või erituge. Autismispektri häirega lastele on tavaliselt vaja erituge, mis võimaldab pakkuda neile puudespetsiifilist õppekorraldust, -keskkonda, -metoodikat, -vahendeid koos vähemalt kahe kooli tugispetsialisti pideva teenusega ning sotsiaal- ja/või tervishoiuvaldkonna teenusega. 

Nii mõnigi eritoe valdkond on juba adekvaatselt tagatud. Rakendatakse autistlikele lastele sobivat õpetamismetoodikat (TEACCH – Treatment and Education of Autistic and related Communication handicapped Children) ja on võimalik pakkuda alternatiivkommunikatsiooni võimalusi (PECS – Picture Exchange Communication System). 

Koolidel on probleeme aga tugispetsialistide leidmisega ja autistlikele lastele sobivate õppevahendite võimaldamisega. Autistid on ülitundlikud ja visuaalsed õppijad ning neile on vaja sobivat õppekirjandust. Nende õpikud peavad olema ehitatud üles stereotüüpselt ja olema tugevalt struktureeritud, ilma liigse visuaalse mürata ning optimaalse verbaalsusega. Loomulikult peaksid need sisaldama palju pilte, skeeme ja jooniseid. Praegu on sobivate õppetekstide ning ülesannete otsimine ja koostamine õpetajate õlul, aga selleks kulub palju aega ja jaksu. Herbert Masingu koolis on legendi staatuses eripedagoog Ana Kontor selle mahuka töö ette võtnud ja nii mõnigi tema õppevahend on juba kasutusel. 

Kuidas leida sobiv õppekava?

Lisaks toele pakub kool autistlikule õpilasele õppekava, aga sobivat õppekava leida on keerulisem, kui see esmapilgul paistab. Sisuliselt on meil valida kahe õppekava vahel: on põhikooli riiklik õppekava ja põhikooli lihtsustatud riiklik õppekava oma kolme tasemega. TEACCH-keskuse andmetel on ainult 31% autistidest intellektuaalselt maha jäänud, 1970.–1980. aastatel arvati see protsent olevat 70. Seega määrab Rajaleidja valdavale osale autistlikest lastest riikliku õppekava. Koolielu näitab aga, et see ei sobi väga paljudele. 

Kuidas siis leida sobiv õppekava? Mõistlik oleks kuulata autiste ja autistlike laste vanemaid ning loomulikult toetuda teadusuuringutele. 

Sirvides autismispektri häirega inimeste, nt Paula Tilli ja Temple Grandini kirjutatud raamatuid, jäävad kõlama järgmised mõtted. Autistlikud inimesed soovivad nagu neurotüüpilisedki haridust, mis arvestaks nende individuaalsete iseärasuste, tugevuste ja nõrkustega. Paula Tilli tõi välja, et autistidele tuleb pakkuda teadlikkust nende diagnoosist, et tagada toimetulekustrateegiad ja kompenseerida ette tulevad raskused. Mõlemad autistlikud autorid rõhutavad ka sotsiaalsete oskuste õpetamise vajadust, mis võimaldaks neil liikuda järgmisele tasandile. Temple Grandin leiab, et 18-aastaselt on hilja hakata mõtlema elule täiskasvanuna, 11–12-aastaselt on selleks sobiv aeg. 

Autismialast uurimistööd tehakse kolmel tasandil: käitumuslikul, neurobioloogilisel ja kognitiivsel. Autistlikule lapsele sobiva õppekava määramisel on mõttekas toetuda kognitiiv-psühholoogilisele tasandile, mille uurimisvaldkond on autistlike inimeste tunnetus: tajumine, mõtlemine, paindlikkus jne. Kognitiiv-psühholoogilised uuringud on pakkunud välja mitmeid tuntud kognitiivseid seletavaid teooriaid. 

Esimene nendest on tsentraalkoherentsi teooria, mille põhjal on autistlikel inimestel keeruline ühendada tajutud stiimuleid tähenduslikuks tervikuks, neil on raske mõista konteksti, nad takerduvad detailidesse ja on hädas seoste loomisega. 

Kui vaadata selle teooria valguses põhikooli riikliku õppekava (RÕK) üldpädevusi, siis läheb autisti eeldustega vastuollu õpipädevus, mis seab eesmärgiks õpitu kasutamise eri olukordades ja omandatud teadmiste seostamise varemõpituga. Ka põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava lihtsustatud õppe (LÕK) üldpädevustes eeldatakse, et põhikooli lõpuks mõistab õpilane igapäevaelus ilmnevaid inimese ja keskkonna seoseid. Viimane on RÕK-i õppekava eesmärgiga võrreldes küll oluliselt realistlikum, aga tsentraalkoherentsi teooria valguses on selle saavutamine siiski küsitav. Autistlike laste õpetajana julgeksin alla kirjutada ainult põhikooli RÕK-i toimetulekuõppe (TÕK) kahele üldeesmärgile, mis näeb sihina ette kujutada isiksust, kes tuleb toime igapäevategevustega, ja seab eesmärgiks soodustada õpilase enesetunnetuse, motoorsete, kognitiivsete, kommunikatiivsete ja sotsiaalsete oskuste arengut ning seeläbi ühiskonnas toimetulekut.

Kas pädevused on jõukohased?

Ka järgmine autismiteooria − vaimuteooria/meeleteooria –, mis ütleb, et autistlike inimeste võime mõista enda ja teiste meeleseisundit, sellega arvestada ja vastavalt käituda on puudulik, paneb sügavalt mõtlema RÕK-is üldpädevusteks seatud eesmärkide peale.

Juba esimene, kultuuri- ja väärtuspädevus seab eesmärgiks suutlikkuse hinnata inimsuhteid ja tegevusi üldkehtivate moraalinormide seisukohast ning tajuda ja väärtustada oma seotust teiste inimeste, ühiskonnaga. Ka teine, sotsiaalne ja kodanikupädevus eeldab põhikoolilõpetajalt suutlikkust ennast teostada, toimida aktiivse, teadliku, abivalmi ja vastutustundliku kodanikuna, kes toetab ühiskonna demokraatlikku arengut. Sama punkt seab eesmärgiks inimese, kes oskab teha koostööderi situatsioonides ning aktsepteerib teisi inimesi ja nende väärtushinnangute erinevust ning arvestab seda suhtlemisel. 

Loomulikult ei klapi meeleteooriaga ka kolmas, enesemääratluspädevus – suutlikkus mõista ja hinnata iseennast, oma nõrku ja tugevaid külgi, analüüsida oma käitumist eri olukordades, lahendada suhtlemisprobleeme. Samuti ei klapi viies, suhtluspädevus – suutlikkus ennast selgelt, asjakohaselt ja viisakalt väljendada nii ema- kui ka võõrkeeltes, arvestades olukorda ja mõistes suhtluspartnereid ning suhtlemise turvalisust, esitleda ennast ja oma seisukohti, põhjendada neid, lugeda ja eristada ning mõista teabe- ja tarbetekste ning ilukirjandust. 

Oleme seisus, kus lisaks põhikooli RÕK-ile näeb ka lihtsustatud õppekava ette meeleteooriaga vastuolus olevaid eesmärke. Näiteks suhtleb põhikoolilõpetaja vastavalt olukorrale, arvestab partneriga, esitab oma soove, selgitab seisukohti, osaleb arutelus ja arvestab teistega, hindab õigesti oma võimeid ning kujutab ette oma toimetulekut elus, arvestab rühma huvisid ja isiklikku huvi, peab kinni kokkulepetest (sh perekonnas), tunneb vastutust oma tegude eest. Jällegi on meeleteooria suhtes kõige adekvaatsemad hoopis põhikooli riikliku lihtsustatud õppekava toimetulekuõppe üldeesmärgid. Toimetulekuõpe peab kujundama isiksust, kes vastavalt oma võimetele teadvustab ennast ja kaasinimesi, oskab end väljendada, järgib üldinimlikke kõlblus- ja elementaarseid õigusnorme, hoidub vägivallast.

Kolmas oluline teooria on eksekutiivse ehk täidesaatva funktsiooni teooria, mis väidab, et autismispektri häirega inimestel on ülimalt keeruline ülesandeid planeerida ja organiseerida. Nad oskavad tihti öelda, mida nad peavad tegema, aga tegelik teostus õnnestub vaid abiga. Puuduliku planeerimisoskuse tõttu ilmutavad nad tihti tugevat vastupanu kõige uue suhtes.

Põhikooli riikliku õppekava kontekstis ei arvesta antud autismiteooriaga õpi- ja ettevõtlikkuspädevus. Õpipädevus seab eesmärgiks suutlikkuse organiseerida õppekeskkonda, planeerida õppimist ja seda plaani järgida, kasutada õpitut eri olukordades ja probleeme lahendades, seostada omandatud teadmisi varemõpituga.

Ettevõtlikkuspädevus näeb ette suutlikkust ideid luua ja ellu viia, seada eesmärke, koostada plaane, neid tutvustada ja ellu rakendada, korraldada ühistegevusi ja neist osa võtta, näidata algatusvõimet ja vastutada tulemuste eest, reageerida loovalt, uuendusmeelselt ja paindlikult muutustele, võtta arukaid riske.

LÕK-i ja TÕK-i üldeesmärgid planeerimisoskust ei eelda, toimetulekuõpe seab eesmärgiks ainult orienteerumise päevastes toimingutes. Oluline on mainida, et visuaalse töösüsteemi abil suudab autistlik laps tihti ka keerulisemaid ülesandeid lahendada.

Need kolm autismi teooriat on kõige olulisemad ja viivad mõtteni, et põhikooli RÕK-is seatud eesmärgid on autistlikule lapsele liig. Vastupidise suuna annab sellelemõttele aga täiustatud pertseptuaalse funktsioneerimise teooria, mille kohaselt nähakse detailset tajumist ehk tsentraalkoherentsi teooriat pigem autismi tugevusena. Samuti selgitab see teooria asjaolu, et tihti satuvad just autistlikud inimesed teaduslikele töökohtadele. Ka koolielus näeme, et põhikooli riikliku õppekava matemaatika-, loodusteaduste ja tehnoloogiapädevus ning digipädevus on neile saavutatavad. 

Eelneva põhjal saab öelda, et autismispektri häirega lastele, kes on ääretult suurte individuaalsete iseärasustega, ei sobi ideaalselt ükski olemasolev õppekava. Neile on vaja individuaalset õppekava, mis võimaldaks vabalt ja mugavalt liikuda kõigi õppekavade vahel. See annaks võimaluse arvestada lapse tugevusi ja mitte takerduda võimatutesse eesmärkidesse, vaid kohandada neid adekvaatselt. Samuti on autistliku lapse õppekavasse vaja kirjutada autismispektri häirete eripärad ja kindlasti ka sotsiaalsed oskused, sh fookustada tähelepanu järgmise tasandi oskustele.

Tasub rõõmu tunda, et autistlikud lapsed saavad õppida väikeklassides, kohandatud keskkonnas ning sobiva metoodika alusel, aga autismipedagoogikasse on vaja veel palju panustada. Nii sobivasse õppekirjandusse, spetsialistide ja õpetajate väärtustamisse kui ka sobiva õppekava võimaldamisse. 


Eesti Autismipedagoogika Liit

Et autismispektrihäiretega õpilastele oleks igas Eesti koolis võimalik pakkuda just neile sobilikku tuge, on grupp entusiastlikke õpetajaid loonud Eesti Autismipedagoogika Liidu. 

Liidu eesmärk on koondada haridusvaldkonna töötajaid, kes on huvitatud autismipedagoogika arendamisest. Tööd jagub nii metoodika kui õppekava arendamisel, õpetajatele ja tugispetsialistidele suunatud koolituste Eestisse toomisel, ise koolitamisel. Organisatsioon on alles uus ja täpsemad arengusuunad kujunevad välja lähitulevikus. 

Kui tunned, et teema ka sind kõnetab, anna oma huvist märku autismipedagoogika@gmail.com.


5 kommentaari teemale “Autismispektri häirega lapsed koolis”

  1. lapsevanem ütleb:

    Millises Eesti ülikoolis õpetatakse autismi pedagoogikat õpetajaks õppijatele?
    Millises Eesti ülikoolis õpetatakse autismi temaatikat eripedagoogidele, psühholoogidele ja logopeedidele?

    Millises Eesti ülikoolis õpetatakse autismi temaatikat arstidele, sh psühhiaatria tudengitele?

    Millised õppemetoodikad (näiteks TEACH, ABA) on Eestis ametlikult olemas? Arvesse ei lähe ise siia toodud ja kopeeritud materjalid.

  2. Lapsevanem 2 ütleb:

    See artikkel on õigel teemal aga ahastamaajavalt vanade metoodikate ja ideede küüsis ikkagi veel kinni. (Tsentraalkoherentsi ja vaimuteooria! sic!) Nõus sellega, et autistidel peaks olema individuaalne õppekava aga selle rakendamine meie koolides, kus on puudu absoluutselt kõigest alates rahast, pädevatest õpetajatest ja tugispetsialistidest, on väga küsitav. Juba idee, et autist peaks omandama kõiki aineid korraga samal tasemel, on napakas. Nad võivad olla üliandekad mingites konkreetsetes ainetes ja need ei pruugi absoluutselt olla need digipädevus, matemaatika ja loodusteadused – see on siiani poistepõhise autismi diagnoosimise järelm. Tüdrukud on tihti tugevad hoopis teistes ainetes. Ideaalne oleks, kui nad saakski ka neid aineid siis õppida nii süvitsi, kui nad tahavad ja lisaks saaks õpetust, kuidas nende osklustega edaspidises elus toime tulla. Teada on, et nad võivad ka vahetada oma erihuvisid ehk nad võiks ka saada õppida siis nö tsükliõppena ehk omandada aineid mitte õppeaastate kaupa vaid ainete endi kaupa. Mis vahet on, kui inimene õpib asju nt nii, et ühe aastaga omandab kogu põhikooli matemaatika ja teise aastaga nt loodusõpetuse vms selmet ikka iga aine jupikest paralleelselt iga aasta järjest õppida. Ahastama ajab kokkuvõtteks kui palju andekaid ja häid töötajaid ning inimesi me kaotame juba põhikooli lõpuks niimoodi jäigad olles. Ja kui nad siis nui neljaks kuidagi põhikooli lõpuni end veavad tihti tugeva depressiooni ja väsimuse kiuste, siis gümnaasiumiastmes ei ole meil ei väikeklasse ega tugipersonali ega tegelikku tuge. Väga andekale ja intelligentsele erihuvidega noorele öeldakse, et minge õppige a la koka abiliseks! Või minge õhtukooli või ärge tüüdake meid palun, sest meil on omalgi igasugu erivajadustega noortega niigi tegemist. Kuidas need inimesed nii neile sobivasse kõrgkooli üldse jõuavad, kus nad saaksidki keskenduda neile sobivale erialale? Ja siis loeme statistikat, et meil on jälle juures sadu NET noori, kes ei õpi ega tööta…

  3. Autsaider ütleb:

    Väidate: “need kolm autismi teooriat on kõige olulisemad”, kuid jätate mainimata, miks seda arvate. Väga paljud, kes ise autistid või leiavad endal sarnasusi autistidega, ei ole kindlasti nõus paljude siinse artikli väidete ja sõnakasutusega. Eesti keeles on ilmunud ka eestlasest autisti raamat “Autismi olemus: neuroloogilise mitmekesisuse kaitseks”, kus mitmesajal leheküljel on üksikasjalikult lahti kirjutatud, miks sobib üldiselt siiski “intensiivse maailma” teooria palju paremini seletama kooliskäiva autismispektri-lapse erisusi, võrreldes siin artiklis nimetatud teooriatega, mille propageerimist autistide endi kogukondades on sageli peetud naeruväärseks ja autiste kahjustavaks. Paula Tilli raamatut, mida siin mainitakse, tasub küll ka lugeda, kuid kahjuks on siinse artikli autor seda tõenäoliselt lugenud väga põgusalt (nagu autor tegelikult ütlebki: “SIRVIDES Paula Tilli raamatut”) kui üldse, sest ka selle raamatu sisu ja sõnumiga on minu meelest suur osa siinsest tekstist suures vastuolus.

  4. Birgit Soans ütleb:

    Olen aastaid autismi ja autistide alase teavitustööga tegelenud ning nii minu kui meie organisatsiooni (EANÜ) eesmärgiks on anda mitteautistlikele ja autistlikele inimestele autismi kohta kaasaegset, tõenduspõhist ning objektiivset infot. Seda seetõttu, et autistide olukord on kaua olnud ja on siiani üsna halb nii meil kui mujal. Muuhulgas põlistab seda olukorda mitteautistide poolt jagatav väärinfo.

    Konkreetne kirjutis sisaldab nii suurel hulgal vananenud ja otsest väärinfot, et ma ei saa seda kuidagi soovitada. PECS on ABA ja seega otseselt kahjulik. TEACCHil puudub tõestatud positiivne mõju lastele, on tõestatud vaid positiivne mõju laste vanemate heaolule. Laste heaolu peaks aga olema primaarne.
    Tsentraalkoherentsi ja meeleteooria on iganenud ning kummutatud. Autistid on samasugused tavalised normaalsed inimesed nagu teisedki ning need teooriad lihtsalt ei kehti meie puhul. Sotsiaalsed oskused on meil sama head kui allistidel, probleemid on täiesti vastastikused ja tulenevad allistide-autistide erinevustest. Seega pole autistidele suunatud sotsiaalsete oskuste õpe kuidagi kohane, kuna on suutmissurveline kontseptsioon.
    Autiste ei tule juurde, meid lihtsalt märgatakse nüüd paremini. Me olime ka enne olemas, lihtsalt meid ei märgatud.
    Me oleme autistid. Kõik muud sõnad meie kohta on üleliigsed. “Autismispektrihäire” on patologiseeriv ning seda tuleks vältida.

    Kõigest sellest saan aru, et artikli koostaja ei ole konsulteerinud autistidega (muidu teaks ta ka mh seda, et Grandin on probleemne ja iganenud). Soovitan tulevikus enne autismialaste kirjutiste avaldamist autistidega konsulteerida, sest seda konkreetset kirjutist oleme me oma võrgustikes jaganud praegu kui hoiatavat näidet, mitte kui kasulikku materjali.

  5. Lapsevanem 3 ütleb:

    Minu meelest väga hea artikkel kas või sellepärast, et teema üldse üles võeti. Kuigi osalt võib autor tugineda tänaseks iganenud uuringutel, siis teema tõstatamine on vajalik.Seda näitab ka kommentaaride hulk. Koolides ei teata või ei tehta sageli sedagi, millest artiklis juttu.
    Ja kindlasti peaks tavaõpetajakoolitusse lisama neid teemasid, see on igapäevane koolielu tänaseks, aga õpetajate teadlikkus sellest on pigem kasin (kui sedagi). Kindlasti peab tegelema ka kõige muuga haridussüsteemis, mis igas mõttes on ajale jalgu jäänud.
    Minu laps on samuti selle puuduliku süsteemi all kannatanud. Oleme üsna üksi ses osas…

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!