Eneseväljendus võib olla ka õppeaine
Me sünnime siia ilma ülimalt harmoonilistena: meeled ja keha toimivad ühtsena ja kõik kogetav leiab silmapilkse väljenduse. See muutub väga kiiresti, sest laps õpib oma väljendusvahendeid eesmärgipäraselt kasutama, kontrollima. Vaba väljenduse voolamine väheneb. Sõltuvalt kodusest keskkonnast võib eneseväljendus siiski jääda vabastavaks, nüansirikkaks, siiraks või siis muutuda allasurutuks, kalkuleerituks.
Meie elu on täis tohutult mitmekesist teavet kõige erinevamaid eluvaldkondi puudutavate asjade kohta. Kuidas leida üles vajalik ja edasiviiv, millele toetuda, kuidas end mitte kaotada? Eriti praegusel ajal, kui iga algkooliõpilane võib nutiseadmete abil saada samal määral teavet, kui USA president 1996. aastal.
Igas vanuses inimesed kulutavad tohutult aega, ahmides endasse virtuaalset müra. Või kuidas muudmoodi nimetada seda lõputute seosetute fragmentide tulva teiste eludest, millesse nutiseadmete abil sukeldume? Võib-olla mõnikord saame enda jaoks isegi midagi kasulikku, aga enamasti mitte. Kus sa siis tegelikult oled, kui skrollid taas telefonis või arvutis tunde ja tunde? Kas oled sellele mõelnud?
Nutiseadmetest on saanud paljudele nagu kehaosa; koolis on õpilastel tohutult raske hoida telefoni koolipäeva kestel kotis. Näen, et lapsed on ärevad, tajun sõltuvust. Laste seljad on kooku vajunud, väsimus on enamikul tavaline seisund kogu õppeaasta vältel. Unistatakse koolipäeva lõpust, et saaks minna koju sõpradega arvutimängu mängima. Tihti tundub, et reaalelus koolis käimine on tülikas, sest fookuse peab asetama virtuaalmaailmast kehalisse, päris maailma, tegelema päris suhetega, päriselt suhtlema, ja see on tülikam, ebamugavam ja ebaturvalisem kui istuda oma nurgas ning ühenduda teistega läbi „kaitsva“ internetikosmose.
Huvitav on võrrelda inimese keha laialt levinud kujutistega ufonautidest, tulnukatest. Nende keha on väga habras ja peenike, vormitu, aga pea tohutult suur, käed ning sõrmed pikad ja peenikesed. Selge on, et sellise kehaga maratoni ei jookse, puid ei raiu, pärast sauna jääauku ei hüppa. Seda pole tarviski, sest fookus on mujal. Ometi meie, inimesed, sünnime ikka samasuguse kehaga nagu miljoneid aastaid tagasi ja sel kehal on oma „kasutusjuhend“. Järelikult tuleb õppida teda mõtestama ja kasutama, leidmaks üles rõõm ja lõputud võimalused, mis antud. Jõuda loovuseni endas, et seda väljendada, jagada.
Iga inimene on kui galaktika – tähekogu – oma koodi ja lõpmata keerulise siseilmaga. Iga kord, kui meis kerkib esile väljendust otsiv impulss, peame selle tõlkima arusaadavasse süsteemi ning selle protsessi käigus läheb osa algsest infost kaduma. Paratamatult. Kuidas suruda pilv purki? Ometi on võimalik end väljendada nii, et teine saab aru ja tajub algset mõtet. Tajub selle ideed. Loomulik ja loominguline eneseväljendus saab tekkida, kui meeled ja keha töötavad harmoonias ja kooskõlas, kui inimene on oma elus „kohal“. Ühenduses ümbritsevaga.
Kuidas saab kool aidata kaasa sellele, et kasvava ja areneva inimolendi eneseväljendus võimaldaks tal end teistele võimalikult täpselt selgeks teha ning selle abil end teostada?
Praegusel ajal on koolis minu meelest vaja õpetada eelkõige seda, mida ei saa guugeldada. Kuulamist, hoolivust, südameheadust, tänulikkust. Seda, kuidas aidata end kriisi- ja pingeseisundis. Kas õnnelik olemist saab õppida? Ma ei tea, aga usun, et saab luua vundamendi, mis kriitilistel eluhetkedel toetab ning loob võimaluse hüppeks inspireerivasse ning rikkasse igapäevaellu. See ehk ongi õnn. Et jõuda rahusse ja rõõmu, tuleb leida sisemine toetuspunkt ja tasakaal. Selle juurde liikumist saab õppida ja õpetada. Sellest punktist algab ka terve, rikas ja orgaaniline eneseväljendamine.
Gaia koolis olen lastega eneseväljendust treeninud pea kuus aastat. Selle aine nimi võiks olla ka keha ja meele kokkuviimine, inimeseõpetus või kuula/jaga jne. See on praktiline tund täis liikumist. Oleme treeningriietes ja soovitavalt paljajalu.
Eneseväljenduse tundides õpime oma elus kohalolekut meelte aktiveerimise kaudu. Kuulame kogu kehaga. Kui meeled on aktiveeritud, on võimatu olla mujal kui hetkes. Kuulmine (mitte ainult kõrvadega), nägemine, haistmine, kompamine, maitsmine ja kuues meel.
Alustame alati avaringiga, milles paneme keha-rühi paika ja rahustume maha, hingame. Avaringis on võimalik jagada näiteks mingit viimase nädala jooksul juhtunud lugu, esile kerkinud mõtet või omandatud oskust. Ka lihtsalt miskit, mis südamel. Keegi on ehk kusagil näinud huvitavat inimtüüpi ja tahab oma muljeid jagada. Tuleme kohale nii mõtte kui ka meeltega.
Päris tihti on tunni alguses vaikuseaeg (mõtlus või meditatsioon). Igaüks valib endale koha saalis ning istub maha sirge seljaga, rahuneb. Keskendub hingamisele, mille toimimise tehnika oleme varema selgeks teinud. Suletud silmad. Vahel juhin seda vaikuseaega mina, vahel annan teema, millele keskenduda, aga alati on õpilasel võimalik tegeleda ka oma teemadega. Pärast jagame põgusalt oma teekondi. Vahel keskendume rännakule päeva ärkamisest käesoleva hetkeni, laseme endast läbi detailid, maitsed, lõhnad, meeleolud. Mõnikord jutustan loo ja lapsed visualiseerivad. Mõne õpilase jaoks on visualiseerimine suur väljakutse, sest tal pole olnud vaja ise „filmi “ luua – valmispildid on aastaid läbi arvutiekraani ta ellu sööstnud ning seda väga varajasest elueast. Võimalusi on palju. Tähtis on, et tekiks võime olla iseendaga rahus ja hingata. Et selline võime aastate jooksul kasvaks. Esimestes klassides võib selline vaikus kesta vaid minuti või paar; väärtuslik on see igatahes. Rõõmustan alati, kui näen, et lapsed lükkavad oma seljad sirgu, ilma et sellele tähelepanu juhiksin. Olgu tunnis või mujal. Harjutamine mõjub.
Jätkame eri moel liikudes. Püüame kuulata keha, mitte temast mõelda. Keha tahab kogu aeg midagi. Laseme tal vabalt liikuda.
Edasi paneme keha kulgema ruumis ning vastavalt rõhuasetusele tegeleme keha eri piirkondadega või kujutleme, milline on pind jalgade all. Vastavalt vanusele, arenguastmele tegeleme sisemiste ja väliste rütmide ja tempodega, nende muutmisega. Toome sisse kujutlusvõime. Seda kõike mitmesuguste harjutuste ja mängude kaudu, mis baseeruvad suures osas näitlejaõppel. Minu meelest võiksid (peaksid) neid harjutusi süstemaatiliselt tegema kõik inimesed, sest suures elumängus vajab ka mängurõõm hoolitsust ja toitu.
Tihtilugu jääb tunni algusesse kerge ja lõbus ümberkehastumine loomaks või olendiks, kuhu lapsed tihti kaasavad hääle. Mäng läheb käima väga kergelt ja rõõmsalt. Samuti püüame aktiivse tegevuse kaudu, fookuse liigutamise kaudu luua iseendast erisuguseid kujusid, kasvõi kõnnaku muutmise kaudu. Toidame empaatiat.
Sõltuvalt vanusest/arengufaasist läheme edasi kas teatud aspekti arendava mängu või hoopis kõne ja diktsiooni harjutustega. Ikka kujutluse abil. Vanemate klassidega oleme pühendanud aega ka tekstitööle, kasutades luuletusi või artikleid, mille lapsed ise leiavad – on tähtis, et välja valitud tekst õpilast puudutaks ja inspireeriks. Kuidas muidu seda kaaslastega jagada? Valik ja vastutus. Vahel areneb mingil hetkel mõttevahetus. Lastel kerivad vahel lahti ka hirmud ja ebakindlus.
Alati püüan tundi mahutada mingi natuke suurema loomingulise ülesande, mida tehakse paaris või gruppides. Vahel ka üksi. Grupis on oluline, et kõiki kuulataks. On see siis etüüdike mingil teemal või mingi konkreetse esemega. Vahel on konkreetsed reeglid, vahel üldsegi mitte. On improvisatsioone, mida üks õpilane alustab ja teised tulevad juurde vastavalt sellele, kuidas tegevus areneb ja milliseid ideid tärkab. Ikka kuulamise kaudu. Etüüdide rõhk on alati tegutsemisel, mitte sõnal. Seda selleks, et avastada keha ja selle võimalusi eri olukordade ja kujutlusvõime kaudu. Juhin tähelepanu ka publiku ees olemise baaspõhimõtetele.
Tihti on õpilastel võimalus olla teiste ees üksi ning kogeda enesekehtestamise võlu ja vaeva. Ühel perioodil me lihtsalt tantsisime iga kuu viimasel kohtumisel. Muusika selleks puhuks oli laste valitud.
Viimastel kuudel oleme tunni lõpuosas loonud heliruumi. Selleks on vajalikud rütmi- ja viisipillikesed. Istume ringis, lapsed seovad oma silmad kinni, et keskenduda kuulamisele ja kaoks mure oma väljanägemise pärast, tekiks hinnanguvabam ruum. Vahel annan baasrütmi alla ja lapsed tulevad oma pillidega „ruumi“ looma ja täitma. Alati kordan, et pole vaja võrrelda heliruume omavahel või anda hinnanguid, et miski oli hea või halb. Ainuke tähtis asi on kuulata ja leida enda helile õige koht. Otsida loomulikku voolavust ja rõõmu. Kokkuvõtteid sellest harjutusest veel ei tee, aga kindlasti jätkame sellega, sest näen selget arengut. Kuulamisvõime kasvab.
Tund lõpeb samuti ringis. Toome keha rahuasendisse. Õpilased saavad öelda, kui miski hinge peal, esitada küsimusi, anda millegi kohta tagasisidet või öelda, mida täpselt oma kehas-meeles tunnevad.
Ka loovuse kasvatamiseks on vaja tööd ja distsipliini. Kõik on võimalik ja miski pole naeruväärne, kui oled otsimas. Kui paned ennast endana mängu. Õppimine peaks olema õnneseisund. Ja loomulikult peaks seda olema ka õpetamine. Õnneseisund.
Olen vaimustuses ja ülitänulik võimaluse üle, et minu lapsel on selline õpetaja nagu Kärt Tomingas. Tema tunnid on andnud rahu, julgust ja oskuseid enesesse süüvida, leida kontakt iseendaga jne ne … need on olnud vaieldamatult ühed lemmiktunnid.