Jan Amos Komenský (Comenius) – rahvaste õpetaja
Just niisuguse tiitliga austatakse pedagoogika teooria rajajat Jan Amos Komenskýt, kelle sünnist möödus 28. märtsil 430 aastat.
Komenský sündis Tšehhimaal ja tšehhid-slovakid tunnevad oma suure õpetaja üle uhkust. Kuidas nad tähistavad tema juubelit? Praha Karli ülikoolis algasid Komenský 430. sünniaastapäeva üritused juba eelmisel aastal ning kestavad käesoleva aasta lõpuni. Korraldatakse teaduskonverentse ja näitusi, on ilmunud tema töödele pühendatud teadusartiklite kogumikud.
Komenský-nimelises rahvuslikus pedagoogika muuseumis Prahas on avatud juubelinäitus, Komenský raamatukogus on esil tema originaalteosed. Juubeliüritused toimuvad ka Bratislava Comeniuse ülikoolis. Kuigi meie viimase aja õpetajakoolituses pole varasema koolikultuuri tundmist enam oluliseks peetud, on vaja teada, miks just seda pedagoogi paljudes maades endiselt austatakse.
Uuendaja mitmes valdkonnas
Komenský sõnastatud didaktika ehk õpetamise kunst ja ka koolikorralduse põhiprintsiibid kehtivad praegugi, kuigi pärinevad 17. sajandist. Tema teost „Didactica magna“ („Suur didaktika“) analüüsiti omal ajal õpetajate põhikoolituses üsna põhjalikult, seda tegid Lembit Andresen, Aleksander Elango ja Helga Kurm.
Taasiseseisvunud Eestiski korraldati 1992. aastal rahvusvaheline Komenskýle pühendatud konverents, kus tutvustati tema keerulist elukäiku ning pedagoogiliseks aksiomaatikaks kujunenud väiteid ja selgitusi. Tähelepanuväärne on, et Komenský teoreetilisi seisukohti ja praktilisi soovitusi tunnustati juba tema eluajal, oma aja hariduseksperdina käis ta nõu andmas Ungaris ja Suurbritannias.
Tänapäevalgi kehtivad mitmed Komenský seisukohad ja tema „Didactica magna“ 33 peatükist võiks tutvuda järgnevatega: käsitlusega inimesest kui kõige täiuslikumast, mis loodud (1. ptk), tema õpetamisest noores eas (6.–8.), vajadusest leida lühim tee õpetuses (19.) ja sobivad õpetamismeetodid (20.–24., sh keelte õpetamise meetod 22. ptk); distsipliini tagamisest (26.); Komenský loodud koolisüsteemi iseloomustavad käsitlused emakoolist (28. ptk), emakeelsest koolist (29.) ja koolikorraldusest (32.–33.).
Komenský oli esimene, kes tähtsustas nii õppimise sisu valikut kui ka õppeprotsessi korraldust, et „oleks võimalik kiiresti, meeldivalt ja põhjalikult õppida“. Ent tuleb mõista, et osa teadmisi ja oskusi on raskesti omandatavad. Ometi on inimesele omane tunda huvi oma keskkonna vastu ja terviku mõistmine kujuneb siis, kui õpilane näeb uue ja varemõpitu seost (tänapäeva lõiming).
Komenský oli uuendaja mitmes valdkonnas: kirjutas raamatu lapsevanemaile („Emakool”) ja hulga kooliõpikuid. Ta oli esimene õpetaja, kes viis lapsed jalutama loodusesse ja tutvustas neid tegeliku eluga. Eks praegused õppekäigud ja õuesõpe teeni sedasama eesmärki ning näitlikustamise vajalikkuses ei kahtle küllap enam keegi.
Komenský õpikus „Orbis sensualium pictus“ („Meeltega tajutav maailm piltides“) kasutati pilte, millest sai revolutsioon algõpetuses – sõna koos pildiga aitas õppesisu mõista ja nimetatud õpik oma 150 õppepalaga oli paljudes maades kasutusel 19. sajandi lõpuni.
Tänapäeva didaktika eelkäija
Komenský esitas ka tollase ladina kooli analüüsi, milles põhjendas õppeainete järgnevust ja jaotust: 1) grammatika, 2) füüsika, 3) matemaatika, 4) moraaliõpetus, 5) dialektika ja 6) retoorika. Ta rajas ka klassi-koolitunni süsteemi ja mõjutas emakeelse algõpetuse nõudega keeleõpetuse ümberkorraldust.
Tema teose „Keelte uusim meetod“ („Methodus linguarum novissima“, 1647–1649) 10. peatükk „Analüütiline didaktika“ on tõlgitud paljudesse keeltesse ning seda on põhjust pidada tänapäeva didaktika eelkäijaks, eriti arvestades autori püüdlusi psühhologiseerida õpetust. Olgu siinkohal mõned näited.
- Õppeprotsessi elemendid on õpetada, õppida ja teada. Õpetamisele eelneb teadmine, millel on kolm osa: 1) kujund (idee), 2) vastuvõetud kujundist loodud teadmine ja 3) vahend, mille abil teadmine tuletatakse (tunnetus, käsi, keel).
- Õpetada tähendab tutvustada õpilast õppematerjaliga. Mida külvad, seda lõikad. Õpetaja peab oskama õpetada ja õpilane õppida. Õppimisel on kolm osa: valmisolek midagi omandada (sh andekus), kunst arutleda ja visa tahe alustatut lõpule viia.
- Teadmiste hulk sõltub õppeainete hulgast. Teadmiste korrastatus sõltub õppematerjali korrastatusest. Õppimiseks on vajalik distsipliin, ka neile, kes ei soovi õppida.
- Õppematerjali vastuvõtuks on vaja õpilased ette valmistada. Õpilastele on vaja esitada palju näiteid ja näidiseid. Tegema õpitakse ise tehes, praktilise kasutamise kaudu.
- Õpilase mõistuse kasvatamine on püha tegevus. Raskeid asju tuleb õpetada etappide kaupa ja vastavalt õpilaste suutlikkusele teadmisi vastu võtta. Õpetaja peab arendama õpilaste mõistust, tahet ja kätt.
Komenský püüdis rajada oma filosoofilist õpetust kui sünteesi üksikteadustest. Kahjuks ta oma „Pansoofia“ leksikoni lõpetada ei jõudnud, ometi on tema käsitlus mõistete kujunemisest ja loogikast tähelepanuväärne, samuti seisukoht, et meetod teenib ainesisu, mitte sisu meetodit. Ülim tarkus on mõista, mida tuleb teha, milliste vahenditega ja millisel viisil. Kui seda kõike osatakse, on inimene õnnelik.
Komenský didaktikaprintsiipidest lähtutakse tänapäeval kõigis kooliastmetes, ka kõrghariduses. Neist kõige olulisemad on järgnevad.
- Oluline on õppe teaduslikkus ja seotus eluga.
- Õpilane peab olema aktiivne; õpilastes tuleb tekitada õpihuvi ja soovi õppida, mitte kasutada sundi.
- Õpilased tuleb viia tõsielulistesse tingimustesse õppima, et nad saaksid ise ümbritsevat kogeda ja tegelikkust mõista.
- Analüüs, süntees ja võrdlemine loovad õpilasele õpitavast tervikpildi ja aitavad ümbritsevat maailma mõista, ka raskuste ületamine tekitab rahulolu.
- Õppimisel tuleb aru saada ja alles siis meelde jätta – et õpilased aru saaksid, peab õpetaja tundma mitmesuguseid õpetamise meetodeid.
- Õpetamisel tuleb liikuda lihtsamalt keerulisemale, võttes arvesse mõõdukaid õppemahtusid ja aega.
- Õpitavat materjali tuleb arusaamiseks rakendada ja seoseid luua, põhjused ja tagajärjed välja tuua.
- Soovitav on kasutada koosõppimist.
- Õpetada tuleb näidete, jäljendamise, selgituste ja töövahendite praktilise kasutamise kaudu.
- Õpitav materjal tuleb läbi arutada ja analüüsida.
- Harjutamine on oluline, vead tuleb kohe parandada.
- Esimene meeldejätmise viis – kordamine – tagab õpitu mälus püsimise; teine – üleskirjutamine (märkmete tegemine) – lubab koostada mõttekogusid (portfoolio eelkäija); kolmas – asjade (objektide) vastastikuste seoste nägemine ja mõistmine – loob mõisteahela ja aitab tuletada tähendusi.
- Kui õppeprotsess kulgeb katkestuseta, on edu tõenäolisem.
- Tuleb leida selline õpetamismeetod, mille puhul õpetajad vähem õpetaks ja õpilased rohkem õpiks.
Mida pole tunnetatud, seda ei mõisteta
Komenský sõnastas ka didaktika kuldprintsiibi ehk kuldreegli: õpitavat tuleb kõigile meeltele arusaadavalt esitada ja nii palju kui võimalik (nägemine, kuulmine, haistmine, kompimine; kui reaalseid esemeid näidata ei saa, näidake pilte, kujundeid). Mida pole tunnetatud, seda ei mõisteta.
Enne abstraktsete reeglite õpetamist tuleb tuua näiteid tegelikust elust ning ükskõik mida õppides tuleb seda teha ise tehes ja proovides – kirjutama õpitakse kirjutamise, lugema lugemise, arvutama arvutamise kaudu. Kõik meistrid panevad oma sellid töövõtteid ise läbi tegema.
Õppesisu seisukohalt on oluline kujundada õppija mitmekülgne maailmapilt, st lisaks keeltele ja loodusteadustele tuleb õpetada käitumist, moraali, eetikat, kasinust ja viisakust. Haridust peab omandama vabatahtlikult ja heatahtlikus õhkkonnas (loe: toetavas psühhokliimas).
Kokkuvõtteks: Komenský väitis, et tuleb luua esemete, asjade ja sõnade vastavus. Selleks on vaja tunnetada sõna tähendust, nimetada asju võimalikult täpselt ja läbimõeldult. Niisugune oli tema esmane käsitlus mõistetest kui arusaamisega õppimise alustest, sest mõisted on mõtlemise ehituskivid. Õpetamisel soovitas ta järgida mõtlemise, kõnelemise ja tegevuse ühtsust – vaid sellest kujuneb tarkus maailma mõistmiseks.
Tema 1652. aastal avaldatud „Hästi organiseeritud kooli reeglid“ on esimene töö praktilise koolikorralduse küsimuste kohta. Selles käsitletakse eesmärke, õppesisu, meetodeid ja tegevuste organiseerimise vorme, mis lubavad järgmistele põlvkondadele kultuurikogemuse edasi anda. Teoses esitatakse esmakordselt ka pedagoogilise protsessi osad.
Pedagoogikaajaloo klassika
Komenský süstematiseeris kogu õpetamise uueks teaduseks, võrdles pedagoogikat teiste kunstidega ja nimetas seda „Didactica magna’s“ õpetamise kunstiks. Ta uuris tunnetusliku aktiivsuse ning loomingulise iseseisvuse küsimusi, õppeainete seostamist, pidas vajalikuks arvestada õppija suutlikkust ja õppesisu jõukohasust. Õpilane ei pea pähe õppima, ta peab aru saama ning maailmast kui süsteemist ja tervikust ettekujutuse looma.
Mõtet, et õpetajat peab austama ja õpilast ei tohi alandada, tasub korrata ka tänapäeval. Komenský mõtetega tutvumine kinnitab aga ikka ja jälle veendumust, et kõik uus on hästi unustatud vana. Õppurite eripäraga arvestamine, õppesisu ja selle õpetamiseks sobiva metoodika valik, õuesõpe, õhinapõhisus, aktiivõpe ning päriselu probleemide lahendamine on uues kuues vana tarkus, mis aitab õpetajal toetada oma õpilaste õppimist.
Austagem siis pedagoogikaajaloo klassikat ja teadkem, kelle põhitõdesid oma igapäevatöös rakendame. Komenský tööde ja koolikultuuri kujunemisloo tundmine on ka 21. sajandi õpetajahariduse vältimatu osa.
Austatud DAAMID (ja kolleegid)!
Võiks ka väita, et murrate sisse LAHTISEST UKSEST … Sest kirjutate ju õpetamise algtõdedest, mis Komensky poolt pandi kirja sadade aastate kogemusi kokku võtvalt (vähemalt Euroopas). Lisagemn, et need said 20. sajandil alla ka tõsised psühholoogiaTEADUSEST lähtuvad põhjendused, aga…
Aga tänased õpetajakoolitajad TÜ-s ja TLÜ-s (rääkimata isehakanuist) ütlevad, et nüüd on hoopis MÕK ja nii ei tea nooremad õpetajad midagi Komenskyst, ei tema kuulsatest õpetamisprintsiipidest ega… Ja vähemalt Leppiku kohta (kes lähtub ainult TEADSEST + üle 50-aastane õpetajatöö) ütlevad nad, et see vanamees on VANANENUD seisukohtadel (ei tea midagi MÕK-ist)! Mis me siis räägime “vana” Komensky austamisest -!?