Keeleõpetaja mitmel astmel 

Sülvi Mölderil, kes äsja pälvis 2021. aasta soome keele õpetaja tiitli, on õppijaid eri vanusest ja kooliastmest. Pedagoogitööle lisaks on ta aastaid olnud giid ning kolleegiga kahasse koostanud keeleõpiku.  

„Tiitel tuli mulle täieliku üllatusena,“ tunnistab Sülvi Mölder, kui me TÜ Pärnu kolledži kohvikus kohtume. Paar päeva varem osales ta Tallinnas Soome Instituudi korraldatud soome keele õpetajate kevadseminaril. Esimese päeva õhtul suundusid osalejad sadamasse, et sõita Helsingisse seminari jätkama. Laevas õhtusöögil kuulutati välja aasta soome keele õpetaja 2021, kelleks osutus Sülvi Mölder Pärnust. 

„Ise arvad, et teed oma tööd märkamatult, aga ju siis keegi on tähele pannud,“ ütleb tunnustatu. Oma soome keele huvi kohta pole õpetajal erilist lugu jutustada – eesti filoloogile oli see Tartu Ülikoolis kolm aastat kohustuslik õppeaine. Pärnusse tööle tulles laienes noore eesti keele õpetaja tegevus ka turismi valdkonda ja peagi hakkas ta keelekursuseid vedama. Sel ajal saabus suvituslinna üha rohkem külastajaid, soome keel muutus populaarseks, aga selle oskajaid oli vähe. Veel enam läks keeleõpe hoogu, kui rahvas hakkas suunduma Soome tööle.

Huvi püsib 

Eestlased arvavad, et kui oled soome keelt natuke õppinud, siis juba oskadki. Seetõttu võib väga harva leida koolitajate keelekursust edasijõudnutele. „Nii on,“ nõustub Sülvi Mölder. Pärnu Nooruse majas tegutsevas rahvaülikoolis, kus Sülvi Mölder on 2006. aastast soome keelt õpetanud, on tal vaid kahel korral olnud jätkukursus ja vestlusrühm. See oli siis, kui Soome omanikud hakkasid rajama Pärnus ettevõtlust ja soovisid, et nende töötajad oskaksid soome keelt. Üks firma maksis oma töötajate keeleõppe eest algõppest kuni jätku- ja vestluskursuseni. 

Kuid keelehuvi püsib. Rahvaülikoolis on juhtunud väga harva, et õpperühm ei täitu. Praegu on veebruaris alustanud soome keele grupis ainult neli inimest. „Minule meeldib väike grupp ja õpilastele meeldib ka, sest nii saavad nad individuaalselt õppida. Ma jõuan kõik ära seletada, nad küsivad palju parema meelega ja julgemini, kui seltskond on väike.“ 15 inimest rühmas, nagu on olnud ka rahvaülikoolis, on keeleõpetaja meelest liiga palju. 

Omaette huvitavad inimesed on need, kes soovivad keele selgeks saada õpetajalt tunde võttes, nagu näiteks üks Tartu tudeng, kes on otsustanud pärast lõpetamist minna Soome tööle. Ühele Pärnu tütarlapsele aga andis Sülvi Mölder keeletunde jalutades ja vesteldes. „Rääkimispraktikat on vaja,“ rõhutab õpetaja.

Täiendõppijad ja gümnasistid 

Pärnumaa Kutsehariduskeskuses õpivad soome keelt tulevased teenindajad. „Mina sattusin sinna sel aastal täiendõppijaid õpetama,“ räägib Mölder. Euroopa Liidu toetuse abil tehti turismi täiendõppijatele uus õppekava, mis on mõeldud hotelli personalile. Toetuse tingimus oli, et seda saab taotleda koroonast palju kannatanud valdkond. Selle kava järgi on Mölderi sõnul põnev õpetada, sest õppematerjali sai omatahtsi ümber teha ja õppijad on motiveeritud. 

„Mulle meeldib õpetada täiskasvanuid,“ tunnistab Sülvi Mölder, „sest nad tulevad oma raha eest või vähemalt oma huvist ja tahavad õppida. Ma ei pea neid sundima ja imetlen inimesi, kes asuvad pärast tööpäeva veel õppima.“

Sindi Gümnaasiumis õpetab Sülvi Mölder soome keelt kui valikainet gümnasistidele. „Ma olen öelnud, et ei lähe enam kunagi viiendat klassi õpetama. Ei arvanud, et hakkan veel kord õpetama koolis või gümnaasiumiastmes,“ ütleb ta. „Aga läks niimoodi, et esimest korda elus pidin ma ennast sügisel soome keele õpetajana nii-öelda maha müüma: õpilastel oli valida suure hulga õppeainete hulgast, alates keraamikaringist kuni rahatarkuseni, ja 14 õpilast valis soome keele.“ Gümnaasiumi kolme klassi noored õpivad seda kord nädalas kaks tundi korraga. „Väga tublid on need, kes viitsivad õppida ja kellel on huvi,“ ütleb õpetaja. Talle teeb rõõmu, et ei pea neid noori sundima, aga tunnid pole tema sõnul väga tõsised, sest keelt saab õppida ka mänguliselt. „Ega vahet pole, tudengid tahavad ka õppides mängida,“ lisab ta.

Pärnu kolledžis on soome keel turismi õppekavas. Sessioonõppes on palju neid, kes juba töötavad turismi alal ning kasutavad seda keelt igapäevatöös. „Ma ütlen neile, et mind ei ole vaja vaatamas käia. Me lepime kokku, mis õppija peab ära tegema ja mida oskama, ta ei pea siin tunde täis istuma. Aga sean kindlad piirid, mis peab olema tehtud, et saaksin hinde välja panna,“ tutvustab õpetaja oma töö põhimõtteid kolledžis, kus ta on õpetanud aastast 2008. 

Akadeemilise hariduse osa

Mölder tunnistab, et veebis õpetada talle ei meeldi. „Küsitakse, kas hübriidtundi teete. Ei tee, tulete kõik kohale, sest Tartu Ülikoolis on sel semestril kontaktõpe,“ räägib ta. „Mul ei ole midagi selle vastu, kui kõik on veebis, siis ma olen sellega arvestanud. Aga kui hübriidtunnis ollakse musta ruudu taga ega panda ka ekraani käima, siis tunnen ennast ebamugavalt.“ Tudengid küsivad ka aeg-ajalt, miks peab grammatikat õppima. „Sellepärast, et te tulite siit uksest sisse ja tahate akadeemilist haridust,“ vastab siis õpetaja. 

Pärnu kolledžiski pakutakse teise ja kolmanda kursuse üliõpilastele võimalust jätkata soome keele õpet edasijõudnute keelerühmas. „Sügisel oli mul ainult seitse huvilist, aga see on isegi hästi,“ arvab õpetaja. Mölder on üliõpilasi viinud õppetöö ajal hotellidesse ja palunud giidil tutvustada maja soome keeles. Pärast arutatakse, millest saadi aru ja millest mitte, ning tudengitele on selline vaheldus alati meeldinud. Ta on üliõpilastega ka Soome sõitnud, kus siis, ülesanded paarikaupa käes, pidid kõik Helsingis midagi uurima ja selleks suhtlema apteegis, kaupluses vm. Tagasiteel laevas arutati, kuidas ülesande täitmine kulges. Tudengite hinnangul on sellisest päevast kasu palju enam kui klassiruumis õppimisest.  

Kes teeb, see jõuab 

Eestis tegutseb Soome Keele Õpetajate Selts, kellele Soome Instituut korraldab igal aastal kevad- ja sügisseminari ning suvekursuse. Õppematerjale on välja antud nii Soomes kui Eestis. „Meie õpetajad on tublid,“ ütleb Mölder õppematerjale koostanud kolleegide kohta. Tal endalgi on see kogemus. Pärnu kolledži endine õpetaja Tiina Maripuu ja Sülvi Mölder on 2008. aastal valminud turismi soome keele õpiku autorid. Nüüd vajab see täiendamist, arvab ta.  

20 aastat on Sülvi Mölder tegutsenud giidina. Kui turism koroona tõttu soikus, otsustas ta hakata tegema seda, mis on talle alati meeldinud – käsitööd. Pärnu Raeküla vanakooli keskusesse niidiotsa töötuppa kogunevad näputöö tegijad, tema nende seas, üle paari nädala. Mölder ütleb, et tal on mõttes teha Pärnu soomlastelegi käsitööring. Kuid praegu pole selleks aega, sest ta asus kolledžis õppekorraldusspetsialisti kohale. 

Soomes on Sülvi Mölderil mitu lemmikpiirkonda, kuhu suunduda. Rahvakultuuriseltsil Kirmas, kus ta tantsib, on Loviisa kandis sõprusrühm, kellel on külas käidud. „Kogu Porvoo ja kuningatee on ilus oma väikeste puitmajadega linnakestega. Ja Turu saarestik on vapustav. Kui peaksin minema lastega, siis ikka jõuluvana juurde,“ loetleb ta oma meelispaiku. „Soome on ilus. Mul on seal häid vanu kolleege ja seal on alati tore olla.“

Keeleoskajalt ei saa jätta küsimata lemmikkirjaniku kohta. „Võiksin öelda, et Aleksis Kivi,“ vastab Mölder ja selgitab: „„Seitsme venna“ eest sain ainukese kahe, sest keeldusin seda lugemast. Aastaid hiljem lugedes ei tundunud see enam nii kohutav. Kui nüüd uuesti loeksin, poleks vist üldse kohutav.“ Aga päris lemmikut tal soome kirjanike hulgas polegi, kuid üritab ennast põhjanaabrite kirjandusega kursis hoida. Õppekavasse paraku ei mahu soome kirjandust, küll aga tuleb tudengitel lugeda erialaseid soomekeelseid artikleid. 

Eestlaste-soomlaste ühiskeel

Äsja toimunud soome keele õpetajate seminaril tutvustati uuringut eestlaste ja soomlaste mitmekeelsusest. 

Nii eestlastelt kui soomlastelt uuriti, kuidas nad suheldes üksteise keelest aru saavad, ja selgitati seda ka protsentides. 

Laias laastus oli tulemus selline, et 30% on kummaski keeles sõnu, millest mõlemad rahvad saavad aru, umbes 30% arvatakse aru saavat, aga tegelikult ei teata tähendust. Ja veidi üle 30% on sõnu, mida peaks ära õppima. 

Suundumust nähti sellisena, et mõlemad rahvused räägivad suheldes natuke omamoodi ja saavad teisest aru, kuid teises keeles kirjutada ei pruugi kumbki osata. Pakuti välja ka eesti-soome segakeele nimetus: ühel pool lahte on virso ja teisel pool eeso keele rääkijad.