Kõrvalpilk aitab noortel iseendaga suuremaks sõbraks saada
Õpilaste üha halvenev vaimne tervis teeb täiskasvanuid murelikuks. Eesti Supervisiooni ja Coachingu Ühing (ESCÜ) otsustas anda oma panuse murede leevendamiseks ning pakkus paarikümnele koolile tasuta grupinõustamist. Kuidas on sujunud coach’ide-superviisorite töö noortega?
Mõte minna koolidesse appi sündis talveakadeemia ajal.
„Lisaks sellele, et oleme ametilt coach’id ja superviisorid, oleme ka emad ja puutume haridusvaldkonnaga kokku mitme nurga alt,“ lausub ESCÜ hariduse töörühma liige Marget Mark. „Vaimne tervis on praegu erilise tähelepanu all, noored on kolm aastat olnud koroonamõjude küüsis ja neid tuleb toetada.“
Koolide huvi grupinõustamise vastu oli üllatavalt suur, kuigi pakkumisele reageerida oli aega napilt. Praegu tegutsetakse Tallinnas, Tartus ja Türil. Grupinõustamist tehakse igas projektiga liitunud koolis viis korda, rühmas on kuni 15 õpilast.
Reet Treial töötab Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi õpilastega. Esmalt saatis ta noortele kirja, kus tutvustas ennast ja andis aimu, millistele küsimustele võiks grupinõustamise abil vastused saada. Grupis on üksteist abiturienti. Kaks kohtumist on seljataga ja Treiali hinnangul on need olnud ägedad. „Vahva ja helge protsess,“ sõnab ta. „Alguses lõime turvalise ruumi ja usalduse, õppisime üksteist tundma. Superviisori töömeetodid ja -riistad võivad olla päris ootamatud − mängitakse kaarte ja pannakse pisikestele mänguloomadele oma kaaslaste, õpetajate või pereliikmete nimesid. Palju on liikumist. See ei ole ainult istumine ja arutlemine, pigem metafooride kaudu iseenda tundmaõppimine.“
Grupinõustamisele tulnud on nimetanud ühe ootuse ja eesmärgina enesearengut. Üllatavalt paljud on valmis sel teemal ise uurima või ongi seda juba teinud ning raamatuid lugenud.
Et kaheteistkümnendas klassis valmistutakse lõpueksamiteks, on üles kerkinud ajajuhtimise teema, tegevuse eesmärgistamine ja prioriseerimine − kuidas suure pinge juures leida aega ka oma eluks. Mõistagi erutab noori ka küsimus, mis saab edasi.
Marget Mark käib kahes Tallinna koolis grupinõustamist tegemas. Enne esimest kohtumist selgitas kooli kontaktisik õpilastele, mida need kokkusaamised endast kujutavad, ja rääkis ka, et kohaletulek tähendab nõustamisvajaduse tunnistamist.
Margi mõlema kooli gruppides on üheksanda klassi õpilased.
„Tundub, et põhikooli lõpp on noore inimese elus isegi murrangulisem aeg kui 12. klassi lõpetamine,“ lausub Mark. „Neil seisab ees koolivalik ja sellest tingitult on pinged suured. Kumab läbi, et lapsed on hästi rabedad.“
Õpilasi on mõjutanud COVID-i aeg. Praegused üheksandikud olid pandeemia algul seitsmendas klassis. Väga suur osa neist on pidanud kasvama justkui omapäi ja ümber õppima. Tekkinud mured on seotud vähese enesekindlusega.
Hinded ja armastus
„Asume alati teele õpilaste välja toodud teemadega,“ ütleb Mark. „Võtan oma tööriistakastist coach’i ja superviisori meetodid ning lähen õpilastega edasi samamoodi nagu ka täiskasvanutega.“
Õpilastele meeldib, et klassiruum muudetakse nõustamisprotsessile sobivaks. Istutakse ringis ja tehakse kindlad grupikokkulepped. Need pakuvad välja õpilased, sealhulgas kehtib konfidentsiaalsuse põhimõte. Õpilaste silmad paneb särama teadmine, et nende mõtted ei lähe klassiruumist välja, ei jõua vanemate ega õpetajateni.
„Igaüks saab nimetada teema, mis on tema jaoks aktuaalne või teeb talle muret,“ sõnab Mark. „Oleme proovinud leida teemadest selle, mis kõnetaks enamikku, ja selle põhjal edasi liikuda.“
Margil on olnud kõige valusam kuulda, kui tugevalt on laste enesekindlus ja enesehinnang seotud hinnete ja hindamisega. Noorte identiteet kujuneb sageli hinde kaudu, mistõttu tekib neil üldistatud arusaam, et nad „ei ole piisavad“, „ei sobi“. Selle alla kihistuvad teisedki teemad.
Päris jõuliselt on esile tulnud armastuse puudus: laps ei saa oma vanematelt piisavalt mõistmist ja tähelepanu, keegi ei kuula teda ära ja tal tekib ettekujutus, et teda pole kellelegi vaja.
Samuti teeb muret vähene kuuluvustunne. Hakatakse end distantseerima oma vanematest ja otsitakse selle asemele sõpru, kuid siis avastatakse, et ei kuuluta ka ühtegi sõprade ringi, mistõttu maailm hakkab mõranema.
Kõne all on olnud ka armastus.
„See on tore aeg, kus soovitakse leida enda kõrvale kedagi ja tahetakse teada, kuidas suhte loomisega alustada, minna nii-öelda juttu tegema,“ räägib Mark. Noored ise kasutavad sotsiaalmeedias oma kavatsusest teada andmiseks tähti HK. See tähendab ettepanekut: hakkame käima.
„Minu maailma on need kohtumised rikastanud, olen saanud aru, kuidas meie Z-põlvkond mõtleb,“ sõnab Mark.
Evelyn Soidla käib nõustamas ühes Tallinna üldhariduskoolis, kus ei saadud gruppi kohe tööle. Noorte seas oli huvi küll suur, aga kohale jõudis ainult neli noort.
„Kuid need, kes jõudsid, soovisid päriselt osaleda ja enam-vähem ka teadsid, mis see coaching on. Jätkame nendega kohtumisi,“ lausub Soidla.
Kuidas õppida?
Kohtumistel on olnud palju juttu väsimusest. Noored küsivad, miks nad ei jaksa ja on kogu aeg väsinud. Ja veel üks mure, mis on paljudel – ei osata õppida ega teata, kuidas seda teha.
„Töötan praegu üheksandikega, neil on gümnaasiumidesse sisseastumise periood ja nad kurdavad, et ei oska õppida ja kardavad läbikukkumist. Läbikukkumise hirm viitab vanemate ja ka sõprade survele. See tekitab ärevust ja hirmu, millega tegelesimegi. Õpilased soovivad sellest vabaneda,“ ütleb Soidla.
„Lapsed räägivad ka, et õppeaineid on palju ja ühele päevale satub tihti palju tähtsaid kontrolltöid,“ lisab Marget Mark. „Lapsed ei ole üheksa aastaga õppinud õppima ega tea, kust alustada, nad ei oska enda jaoks süsteemi luua. Siis tundubki kõik segase suure pildina.“
Õppimisest kõneldes on noorte jutust välja tulnud ka õpetajatega seotud probleemid. Oli päris ehmatav, kui kaks õpilast ütlesid justkui ühest suust: miks nad peavad seda ainet õppima, kui nad näevad, et õpetajatele aine õpetamine väga korda ei lähe, nad annavad oma tunni lihtsalt ära.
„Lapsed on targad ja suhteliselt kriitilised hindajad,“ sõnab Mark. „Neile on väga oluline see, kuidas õpetatakse. Võib-olla selliste nõustamisgruppide kaudu tekibki õpimotivatsioon ja saab aidata aktiveerida lapse õpihuvi. Saame niiviisi aidata ka õpetajaid ja jõuda juhtkonnani mõttega, et supervisioon on õpetajale vajalik, sest ka tema motivatsioon võib olla kadunud. Õpetaja ise ei pruugi märgata, et on hakanud väsima.“
Tartu Erakooli ProTERA direktor Marjeta Venno, kes kuulub coach’ide-superviisorite perre ja oli grupinõustamise idee sünni juures, on ise töötanud Jaan Poska Gümnaasiumi õpetajate meeskonnaga ja juhtinud supervisioone. Ta leiab, et kui õpetajad on ise seda protsessi kogenud, usuvad nad sellesse oluliselt rohkem ja on valmis usaldama superviisorit ka õpilastega töötama.
Venno näeb, et koolijuhid saaksid mitmeid probleeme ennetada ja lahendada. „Miks ikkagi on õppeaineid või kontrolltöid ühes päevas palju? Siin lõhnab küll koolielu korralduse reformi järele. Või miks me ei tegele koolis õppima õppimisega?“
Milliseid soovitusi coach’id-superviisorid kohtumistel pakuvad? Või on grupinõustamine pigem auru väljalaskmise koht?
„Üks asi, mida coach grupinõustamisel kindlasti teha ei tohi, on soovituste andmine,“ selgitab Reet Treial. „See ei ole ka auru väljalaskmise koht. Coach’il on oma küsimused, töömeetodid, et õpilane leiaks ise vastuse, mis on tema jaoks parim. Kui nõustaja annaks nõu, siis kes vastutaks? Ikka coach, sest tema andis nõu. Meie eesmärk ongi, et nõustatav õpiks ise vastutust võtma ja leiaks lahenduse, mis on talle kõige parem. See on vägagi sügav töö iseendaga ja iseendas lahenduste leidmine.“
Marjeta Venno sõnul saab näiteks väsimuse teema puhul suunata noori otsima lahendusi, mida nad ise saaks teha, et väsimust vähem oleks. Saab minna tund aega varem magama, telefoni kõrvale panna, teleka sulgeda.
„Mida teadlikum noor iseendast on, seda rohkem võtab ta vastutust ning teeb enda jaoks paremaid otsuseid. See omakorda mõjutab kõiki ja kõike tema ümber, see on nagu lumepall,“ sõnab Evelyn Soidla.
Reet Treial: „Kui keskenduda ainult sellele, mida mina teha ei saa või mis on mind piiravad faktorid, siis need faktorid suurenevadki ja minu tegevusvaldkond kitseneb. Kui ma keskendun sellele, mida ma teha saan ja mis on minu kontrolli all, siis leian, et seda on päris palju ja see on minu enda kätes.“
„Laste jaoks on ahhaa-moment, kui palju nad saavad oma elus kaasa rääkida,“ ütleb Marget Mark. „Nad hakkavad nägema, mis sõltub nendest ja mida nad saavad mõjutada. Samuti märkama, mida nad tegelikult vajavad ja mis neil juba olemas on. Seda pole noored seni teadvustanud. Kuna töö toimub grupis, siis on kõik õpilased ju üksteise jaoks suur ressurss. Nad avastavad, et ei ole oma murega üksi, teistel on samad mured, ja õpivad üksteiselt saama tuge. Iga kord ei ole üks pluss üks kaks, see võib olla mitu korda suurem summa. See on laste jaoks olnud jõustav avastus.“
Plaanid sügiseks
Eesti Supervisiooni ja Coachingu Ühing soovib uuel õppeaastal grupinõustamist koolides jätkata.
„Teeme uue stardi ehk augustis, et pakkuda juba õppeaasta algusest superviisori ja coach’i toetust. Vaatame, kas meil saab olema suurem haare,“ ütleb Evelyn Soidla. „Praegu teeme seda pro bono. Tulevikus võiks sellest saada õppetöö päris osa. Supervisioon ja coaching ei peaks hüppama õpilaste ellu korraks, vaid kogu aeg nendega kaasas käima. See on nagu enesehügieen. Katseprojektis pakutav viis korda on absoluutne miinimum, et protsessid käima lükata.“
„Kui mõtleme haridusvaldkonna suunistele aastani 2035, siis prioriteediks on kriitiline ja kreatiivne mõtlemine, koostöö ja suhtlemine,“ lisab Marget Mark. „Just seda nõustamisprotsess ühes õpilases toetab ja kasvatab. Seega edendame sellist mõtteviisi, mida koolis õpetajad õpilase individuaalsel õpirajal võib-olla teha ei suuda.“
KOMMENTAARID
Johannes Vergi, Tallinna Rahumäe Põhikooli inglise keele õpetaja:
Eesti Supervisiooni ja Coachingu Ühingust pakuti meie koolile võimalust saada viis sessiooni coaching’ut 9. klassi noortele. Mõne kolleegiga arutledes jõudsime järeldusele, et võtame pakkumise vastu. Esiteks on minul endal supervisiooni ja coaching’uga väga head kogemused, samuti mõnel mu kolleegil. Kuna selline nõustamine on inimese isiklikule arengule väga kasulik, siis sündis otsus üsna ruttu ja saime hakata gruppi kokku panema.
Coaching on inimesele võimalus iseennast paremini tundma õppida. Täpsemalt saada teadlikumaks iseendast, oma mõjust ning keskkonna ja indiviidi vastastikmõjust. Kuna grupis on ressurssi rohkem – kaaslaste mõtted inspireerivad ja kõik leiavad endale selle iva, mis igalt sessioonilt kaasa võtta –, siis sobib see hästi noortele. Vahest küsib keegi küsimuse, mis kellelgi teisel mõttes on, ja nii saavad mitu inimest vastuse.
Programmis osalevad noored ütlevad, et esialgu tundus see lihtne, aga tegelikult on väsitav. See on arusaadav, sest tihti vajavad inimesed pärast nõustamist puhkehetke. Osalejad on öelnud, et programm aitab teisi mõista ja õppida aega paremini planeerima, lisaks isikliku arengu eest vastutust võtma.
Kokkuvõttes on coaching’u-programm koolinoortele sobiv võimalus õppida iseennast tundma, kaaslaste arvamust aktsepteerima, eesmärke seadma, aega ja tegevust planeerima, samuti eesmärkide saavutamise kohta raporteerima.
Mitmel koolitöötajal on uuest õppeaastast, pärast koolituse läbimist pädevus kovisioone läbi viia, nii et nõustamisega jätkame koolis kindlasti. Kui ESCÜ hindab katseprojekti edukaks ja pakub koolidele edasist koostööd ning tingimused on sobivad, siis kaalume hoolega, kas superviisor võiks olla potentsiaalne partner, kelle poole noored pöörduda saavad. Katseprojekt on aga olnud kasulik algatus näitamaks, et ka koolinoored on sihtgrupp, kes vajab coaching’ut, et edukaid valikuid teha ja iseendaga sõber olla.
Inga Vendelin, Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi õpilasnõustaja:
Meie koolis on noortel seni toimunud kaks grupinõustamist viiest. Mais on ees veel kolm. Töö käib. Seega pole võimalik veel sisukat tagasisidet anda ega ka otsustada, kas jätkame järgmisel õppeaastal.
Võtsime pakkumise vastu, kuna õpilaste igakülgse individuaalse arengu toetamine on meie kooli põhiväärtus, coaching’u põhimõtteid õpime ja rakendame koolis ka ise ning oleme võimalustele avatud.
Kolleegid!
Vana koolmeistrina mõistan, miks te ei taha (ei oska) tegeleda PÕHJUSTEGA.
Vastan lühidalt – sest te ei tunne (ei ole õppinud) ARENGUPSÜHHOLOOGIAT…
Tegelemine TAGAJÄRGEDEGA, mida levitavad tänased nn ameerika pragmaatilise pedagoogika jüngrid, lubab lobiseda, millest tahes … Ainult selleks kulub asjatult raha ja tulemused on tühised …
Arengupsühholoogiline tõde on see, et laps peab juba alates 3-4-ndast eluaastast puutuma kokku looduspäraste RASKUSTEGA ja püüdma neist võimalikult ISE (ilma tugiisikuteta!) üle saada … Nii on lihtsalt olnud miljonid aastad (juba loomariigis). Teisiti – lapsevanemad, ärme hellitame oma lapsi!
Õpetajad on kindlasti õppinud arengupsühholoogiat, ainult et kooliõpetaja ei saa ju enda hoole alla kolmeaastast last, keda “looduspäraste raskustega” silmitsi panna. Kooliõpetaja peab töötama selle materjaliga, mis temani jõuab, on see siis hellitatud või karastatud. Ja lasteaiaõpetajad peavad arvestama, et neil on vastutus kõik rühma 20 last õhtul vanematele elusa ja tervena tagasi anda. Lapsevanemad seda lehte nagunii ei loe, eks nad kasvatavad nii, nagu oskavad ja jaksavad. Miljoni aasta savannielu või tuhande aasta taluelu kogemusest on kõrgtehnoloogilises maailmas ainult natuke kasu.