Kovisioonigrupp on nagu kooli kraadiklaas

8. apr. 2022 Raivo Juurak toimetaja - 1 Kommentaar
Kovisioonigrupid on toredad väiksed seltskonnad, kus saab üksteist usaldada ja oma muredest vabalt rääkida, ütlevad Arte gümnaasiumi kovisioonigruppide juhid. Foto: Arte Gümnaasium

Tallinna Arte Gümnaasiumis tegutseb 11 kovisioonigruppi, kus õpetajad üksteisega arutavad, üksteiselt õpivad ja üksteist toetavad. 

Kovisioon on Arte gümnaasiumile uus etapp, ütleb koolipsühholoog Maarika Terep, kes asja veab. Ta arvab, et kõik Tallinna koolid võiksid kovisiooni metoodikat kasutada. Samas teatakse Arte gümnaasiumis nüüd ka, missuguseid raskusi kovisiooni rakendades on vaja ületada. „Kes raskusi kardab, ei peaks kovisiooni rakendama, kes aga ei karda, saab meie käest raskuste ületamist õppida,“ arvab Maarika Terep. 

Mida põnevat on Arte gümnaasium esimese aastaga kovisiooni juures avastanud? Arutlevad koolipsühholoog ning perekonna- ja inimeseõpetuse õpetaja Maarika Terep, tööõpetuse ja tehnoloogiaõpetaja Risto Ilves, eesti keele õpetaja Karin Pollimann, muusikaõpetaja Helina Loorents ning prantsuse keele ja inimeseõpetuse õpetaja Gulnara Nadžafova.

Kovisiooniga alustati eelmise aasta aprillis

Maarika Terep: Aprillis 2021 koolitasime välja 12 kovisioonigrupi juhti, kes kõik on sõbralikud ja positiivse hoiakuga õpetajad, kolleegid usaldavad neid. Koolitas meid Tallinna õppenõustamiskeskuse psühholoog Ada Kesonen. Mais-juunis arutasime koolitusel saadud tarkused läbi ja sõlmisime kovisioonigruppide töö üldised kokkulepped. Augustis moodustasime grupid. Arvasime, et heade sõprade mugavusgruppe pole vaja, ja nii valisid kovisioonigruppide juhid oma rühma ka õpetajaid, kellega nad polnud varem koostööd teinud. Saime 12 kovisioonigruppi, igaühes 6–10 inimest. Kooli kõik õpetajad on kaasatud. Oktoobri lõpus üks grupijuht loobus ja novembrist alates oleme läinud hea energiaga edasi 11 grupiga. Oleme teinud mõningaid edusamme, aga tegevuse käigus on selgunud ka, et uued asjad käivituvad enamasti ikka raskustega. Näiteks ei ole osa grupijuhte ja gruppide liikmeid saanud COVID-i või ülikoolis õppimise pärast aktiivselt kaasa lüüa. Mõnele õpetajale on kovisiooni metoodika nii uus ja võõras, et ta pole suutnud seda täielikult omaks võtta. Siit on tekkinud arvamusi, et asi edeneb aeglaselt või seda polegi vaja. Kovisioonigruppide juhid on aga veendunud, et asjaga peab edasi minema. Kahtlused ja kõhklused räägime selgeks, selleks inimesel ju nina all suu ongi. 

Miks me kovisiooni nii tähtsaks peame? Kovisioonigrupid on toredad väiksed seltskonnad, kus saab üksteist usaldada ja oma muredest vabalt rääkida. Suured koosolekud, kus on kooli kõik õpetajad, on väga vajalikud, kuid oma mõtetest põhjalikumalt rääkida saab väiksemas grupis. 

Arvame aga, et on vaja rääkida ka raskustest, mis tuleb kovisiooni rakendades ületada.

Osa õpetajaid eelistab anonüümsust

Karin Pollimann: Kovisioonigrupp hakkab tööle aeglaselt. Meie grupid ei koosne juba varem sõbraks saanud õpetajatest ja seetõttu võtab vastastikuse usalduse kujunemine aega. Alguses ei taha osa õpetajaid oma mõtteid välja öelda kartuses, et mõni grupiliige saab temast valesti aru, solvub vms. Mulle kui grupijuhile on öeldud: „Ära võta isiklikult, kuid sellest ma ei räägi.“ Mõni grupiliige ei ole uskunud kovisioonigruppide vajalikkusse. Tõrgetest hoolimata oleme saanud grupid kokku ja mitmed mured läbi arutanud. 

Helina Loorents: Minu grupis on üks raskusi olnud COVID. Pärast paranemist on paar õpetajat küsinud, kas nad ikka peavad kovisioonigruppi tulema, et kuhu see viib jms. Olen siis öelnud, et muidugi tulgu kohale, räägime millest iganes, peaasi et saab hinge pealt ära öelda. Hinge peal on õpetajatel aga uskumatult palju. Ka minu grupis on osa õpetajaid rääkides ettevaatlikud. Aga võtame siis vaatluse alla viimase aja kõige pingelisemad olukorrad ning jätame neist ainult ühe lauale, et sellesse põhjalikult süveneda. Nii oleme saanud arutada avameelselt ja ka mõningaid lahendusi proovida. 

Õpetajaid teeb ettevaatlikuks grupis arutatud ettepanekute registreerimine. Kõik kovisioonigrupi kaalukamad ideed pannakse Googel Drive’i kausta kirja, nii et teiste gruppide juhid saaksid sealt vaadata, mida on arutatud ja kuhu on jõutud. Kooli juhtkond saab sellest kaustast vaadata, mis ideed on õhus. Info peab liikuma! Osa õpetajaid soovib anonüümseks jääda ja seepärast otsustasime panna ettepanekud kirja nii üldsõnaliselt, et autor ei oleks äratuntav.

Helina Loorents: Olen töötanud Artes juba pikka aega ja need õpetajad, kes mind tunnevad, julgevad küll kõigest rääkida. Kuid nendegi arvates pole vaja mõtteid üles kirjutada. Meie paneme kirja väga konkreetseid asju. Näiteks kuidas läheb sellel õpilasel, kellega on mitmel õpetajal muret, missugused lahendused on tema puhul töötanud, mida on andnud koostöö koduga, missugused kovisioonigrupis jagatud nipid on tema puhul hästi mõjunud jne. Püüame olla üksteisele toeks ja see ongi kovisiooni metoodika kõige üllam mõte. Igal õpetajal on ju vaja kellelegi oma muredest rääkida ja usalduslik kolleegide grupp oma viie-kuue inimesega on selleks kõige parem koht. Kolleegid ütlevad toetava sõna, meenutavad, kuidas on nemad analoogilises olukorras toiminud jne. Vajadusel saame pöörduda üheskoos koolipsühholoogi, õppejuhtide või ka direktori poole, mis on lihtsam, kui seda üksinda teha. Kovisiooni eesmärk on tekitada oma rühmas soe ja toetav tunne. Kahjuks on koroonaviirus ka meie gruppi räsinud ja mõned õpetajad on pärast terveks saamist minultki küsinud, kas seda gruppi ikka on vaja. Olen siis selgitanud, et üheskoos saame oma kooli heaks rohkem ära teha.

Maarika Terep: Kovisioonigrupid on nagu kooli kraadiklaasid, mis näitavad õpetajate ja kooli murekohti, kus on vaja sekkuda. Need grupid on suur tugi mitte ainult grupi liikmetele, vaid kogu koolile. Tänu kovisioonigruppidele on meil rohkem inimesi, kes koolis toimuvat tähelepanelikult jälgivad ja lahendusi otsivad. Kovisioonigruppide teine suur pluss on, et need liidavad õpetajaid, soodustavad koostööd ka nende kolleegidega, kellega pole varem läbi käidud.

Noored õpetajad on entusiastlikud

Risto Ilves: Kui ma eelmisel õppeaastal siia õpetajaks tulin, märkasin, et meie õpetajatel on üsna erinevad ootused ja nõudmised, ning mina ei julgenud oma arvamust algul otse välja öelda. Kui hakati kovisioonigruppe looma, otsustasin samuti grupijuhiks hakata, sest nii saan uue õpetajana oma kolleegidega kiiremini tuttavaks, tekib ühtmoodi arusaamu jms. Alustasin tagasihoidlikult, lasksin teistel grupijuhtidel liikmed ära valida ja valisin ise viimasena. Pärast esimest grupiarutelu panin kõigi mõtteid kirja, lisades juurde ideede autorite nimed. Hiljem leppisime kokku, et kõik ideed on kogu rühma omad. Vahel on minu rühmas olnud juttu, et haridus peab olema konservatiivne ja midagi ei ole võimalik paremaks teha. Mind sellega väga ei kurvasta. Selgitan siis, et mõtleme ikka sellele, kuidas midagi ära teha, sest oleme ju kõik õppimisvõimelised. Sellest ei piisa, kui meie õpilased olümpiaadidel hästi esinevad, peame ka õpetajatena olema kokkuhoidev pere. Minu rühmas on fantastilisi õpetajaid, kes teevad oma tööd suure sisemise põlemisega, ja tänu kovisioonirühmale saan mina ja saavad teisedki grupiliikmed nendelt mõndagi õppida. Ma teen ka ise tööd põlemisega. Tööõpetuse klassis on mul kaasas kaks särki, sest üks saab poole päeva peal higist märjaks ja tuleb välja vahetada.

Kovisioon viib kooli n-ö seestpoolt edasi. Aga jah, kahjuks liiguvad uued asjad algul natuke üle kivide ja kändude, kuid kuidagi saab ikka edasi liikuda.

Karin Pollimann: Mõnigi staažikam õpetaja on kovisiooni suhtes ettevaatlik, sest on näinud aastate jooksul mõnegi uuenduse ebaõnnestumist. Arte gümnaasiumi noortel õpetajatel selliseid mälestusi ja hirme ei ole, nemad ütlevad oma arvamuse alati välja, peavad kovisiooni heaks võimaluseks midagi paremaks muuta. Lisaks on need kovisioonigrupid noortele pedagoogidele suurepärased mentorgrupid, kus kogenud kolleegid neid nõustada saavad.

Maarika Terep: Meie kovisoonigruppide juhid on kõik noored õpetajad, kellel on oma arvamus ja kes julgevad selle välja öelda. Lisaks julgevad nad vajadusel oma grupikaaslaste eest seista. Mina olen nende üle väga uhke.

Gulnara Nadžafova:Kui ma oma grupile esimest korda selgitasin, mis on kovisioon, vastas üks õpetaja ka, et talle pole seda vaja, sest kui tal midagi ebaõnnestub, räägib ta sellest kodus abikaasaga ja tuju on jälle parem. Selgitasin siis, et kolleegid kovisioonigrupis annavad talle paremat nõu kui abikaasa, kes pole ju õpetaja. Pealegi osatakse kovisioonigrupis teda kuulata ilma hinnanguid andmata, pigem lisaküsimusi esitades kui nõu andes, nii et õpetaja saab lõpuks ise järeldusi ja otsuseid teha.

Tähtis on luua usalduslik õhkkond

Gulnara Nadžafova: Üks probleem, millest oleme kovisioonigrupis rääkinud, on bürokraatia. Kui ma läksin õpetajaks õppima, hoiatas vanaema, et ma õpin kontorirotiks. Vaidlesin vastu, et õpetaja aitab oma õpilasi, teeb kolleegidega koostööd jne. Aga kooli tulles avastasin pettumusega, et olen kontorirott ka, sest pean kogu aeg aruandeid kirjutama ja midagi tõestama. Sellises õhkkonnas võib mõnel õpetajal tekkida mõte, et minagi olen lihtsalt mingi kontrollija oma grupis. See demotiveerib! Kahjuks tekkis meie grupi töösse pikem paus, sest käin magistriõppes ja lõpetan sel kevadel ülikooli. Aga pärast seda tahan täie pingega jätkata bürokraatia vähendamise teemaga.

Maarika Terep: Aruannete kirjutamise teemal on vaja teha koostööd ka kooli juhtkonnaga, sest kovisioonigruppide sees ei ole võimalik seda probleemi lahendada. Ühtlasi on see hea näide, kuidas kovisioon ei mõjuta ainult oma gruppide liikmeid, vaid kogu kooli. Arte gümnaasiumi juhtkond on läbinud Signe Vesso supervisioonikoolituse ja tänu sellele on juhtkond meie kovisioonigruppe igati toetanud. Grupijuhid said kooli toel hea koolituse ja nad saavad ka gruppide juhtimise eest natuke lisatasu. Kui aga grupid nüüd liigsest aruandlusest räägivad, siis võib see kõlada mõnele kõrvale nagu juhtkonna kriitika. Tegelikult on koolil siin võimalus asju paremaks teha. Algselt oli meie lähenemine kitsam. Me koolitasime grupijuhid välja selleks, et õpetajad saaksid omavahel kogemusi vahetada, koolielu kriitilisi situatsioone analüüsida ja üksteiselt õppida. Varsti aga saime aru, et kovisioon võib olla kogu kooli jaoks heas mõttes äikesepilv, mille piisad puhastavad õhku. Võtmesõna on siin inimlik usaldus kõigi vastu. Me usaldame oma inimesi ja soovime seda usaldust laiendada. Õpilased usaldavad õpetajaid ja õpetajad usaldavad üksteist – see on ju iga kooli eesmärk.

Gulnara Nadžafova: Usalduse kohta veel paar mõtet. Ma õppisin ülikoolis, et grupiga töötades tuleb aktsepteerida iga grupi liiget just sellisena, nagu ta on. See on grupi kõige parem emotsionaalne seisund. Peame oma kõiki inimesi hoidma. Minu õppejõud TLÜ-s Kriste Talving ütles ühes loengus, et kui lill ei hakka õitsema, ei vaheta me ju lille välja, vaid kobestame pinnast, kastame, väetame. Kriste sõnu tasub kogu aeg meeles pidada.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Kovisioonigrupp on nagu kooli kraadiklaas”

  1. Viktor Välk ütleb:

    Lugedes seda kirjutist, hakkas mul tahtmatult peas kumisema ansambel Apelsini loo põhjal sõnademäng. ,, Kovisioon, illusioon, kovisioon, sind vaid loon, suur illusioon”!
    Neid arvamusi lugedes tekkisid mõtted, et kas õpetajatel üldse aega peale üksteise õpetamise ka õpilaste õpetamiseks jääb? Või tundub ahvatlevam eneseteadvuse tõstmiseks CV-s kirjeldada ennast kui õpetajate õpetajat? Mis omakorda sunnib küsima, et kas õpetajakutse on saadud kuidagi pooliku hariduse pinnalt, et pidevalt keegi peab ,, toetama ja nõustama”?
    On veel üks oletus. Kuna silmakirjalikus ühiskonnas on õpetajast kujundatud selline eluvõõras ,,paavstist paavstim” tegelane, kellele peaksid võõrad olema vajaduste püramiidi esimese kolme astme vajaduste rahuldamine, mida varasematel aastatel rahuldati kolleegide sünnipäevadel, sõpruskoolidega kohtumisõhtutel jne, siis vist on mõistetav, miks ninapidi kokku on kolitud. vaatamata viiruse leviku ohule.
    Mõistan, et alustaja noor õpetaja vajab julgustajat kogenud kolleegi poolt.
    Kuid tühja jutu ajamine ja selle bürokraatlik salvestamine?Tänan, ei!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!